Tuule tegevus

Tuult põhjustab õhurõhu ebaühtlus, viimast aga omakorda õhumasside erinev temperatuur. Tuul on õhu liikumine maapinna suhtes. Seda mõjutavad hõõrdejõud, raskusjõud, Coriolisi jõud ja kõverjoonelise trajektoori puhul ka inertsjõud. Coriolisi jõu mõjul kaldub tuul maapinnalähedases õhukihis gradientjõu suunast põhjapoolkeral paremale, lõunapoolkeral vasakule. Hõõrdumise vähenemise tõttu kasvab tuule kiirus kõrguse suurenedes.

Tuuled omakorda mõjutavad pilvede teket ja rännet, sademete jaotumust, soojade ja külmade õhumasside liikumist ning pinnamoe kujunemist. Tuul kannab edasi tahkeid osakesi, suitsu ja tööstusjäätmeid, põhjustab purustusi ning matab tuulesetete alla mõnikord terveid linnu ja külasid.

Eriti mõjuvõimas on tuul taimestikuta või kidura taimkattega kõrbelistel või poolkõrbelistel tasastel aladel. Kõrbeteks loetakse klimaatilises mõttes piirkondi, kus sademete hulk jääb alla 250 mm aastas või ka alasid kus üldine aurumine ületab sademete hulga. Ariidsed alad hõlmavad tänapäeval ligikaudu 25% maismaa pindalast (sellele võiksid lisanduda ka nn polaarkõrbed, mis samuti täidavad nimetatud tingimusi). Reeglina iseloomustab kõrbelisi alasid päevaste temperatuuride suureamplituudiline kõikumine, mis võib öö ja põeva vaheldumisel ulatuda kuni 50-60 °C. Samuti on ariidsetel aladel tavaliselt tugevad, püsivasuunalised tuuled. Kivide päeval kuumenenud pinnale tekivad öisel kiirel jahtumisel lõhed, mis järjest süvenevad. Tuul kannab kujunenud kivimurendist välja peeneid osakesi, kuid tuule tugevnedes asuvad ründama ka kruusaterad ja veerised. Edasikandumisel materjal ümardub ja peenendub. Pisiosad liiguvad hõljuvas olekus, tõustes 5-6 km kõrgusele ja kandudes lähtealalt tuhandete kilomeetrite kaugusele. Deflatsioon ehk tuulekanne on erodeerunud materjali edasikanne tuulega. Tuulesülemis on liivaosakesed raspli rollis ja kulutavad kõike ettejäävat. Tuule kulutavat tegevust nimetatakse tuuleihkeks ehk korrosiooniks.

Maapinna lähedal puhuv tuul on ebaühtlase tugevusega ja muudab takistuste mõjul oma suunda. Selles mõttes sarnaneb tuul vee voolamisega jõesängis, sest ta moodustab nii kulutus- kui ka kuhjevorme. Tuule kujundatud liivakuhjatisi nimetatakse luideteks.

Valdav osa Eesti luidetest on rannikuluited. Merelained kuhjavad tormiga rannavallid, kuhu lained vaikse ilmaga enam ei ulatu. Päike ja tuul kuivatavad liiva kiiresti ning tuul puhub selle minema. Tekkinud tuiskliiv hakkabki kujundama luiteid. Kuivõrd valdav osa liivateradest kandub edasi maapinna lähedal, siis pidurdab iga väiksemgi lendterade ette sattuv takistus nende edasikannet. Iga taimepuhmas koondab enda ümber väikese liivakuhiku. Kui taim pole küllalt tihe, kuhjub liiv tema tuulealusele, so. tuulest varjatud küljele. Peagi kattub kogu taim liivaga, kusjuures kuhik omandab vallitaolise kuju. Selline vallitaoline liivahang on järsu pealttuulenõlvaga, alttuulenõlv laskub aga lamedamalt. Tuiskliival kasvavad taimed ei lämbu liiva mõõdukal juurdekandumisel, vaid kasvavad edasi ja sunnivad ka liivahangesid üha kõrgemaks kuhjuma. 

Joonis. Vall-luite kujunemisetapid. I ja II eoolsed liivakünkad, III eelluide, IV vall-luide. Noolega on tähistatud tuule suund. 
 

 
Luited, Smolnitsa, Peipsi põhjarannik

 
Kinnikasvanud luited