Stratigraafia ja geokronoloogia

 

Geoloogia suudab taastada vaid selle osa Maa minevikust, mis on dokumenteeritud kivimitega. Kahjuks on geoloogiline ajaraamat väga lünklik, sest vaatamata oma näilisele püsivusele ei ole maakoor liikumatu. Maa sisemuses toimuvate jõudude mõjul suured maakoore osad kord kerkivad, kord vajuvad, mistõttu maismaalised ja merelised tingimused vahelduvad. Üldreeglina ladestub merepõhja pidevalt uusi setteid, mis tähendab, et seal kirjutatakse kroonikat järjest juurde, samal ajal kui maismaatingimustes toimub varemtekkinud kivimite kulutamine, seega geoloogilise kroonika hävitamine. 

 

Kroonika hävineb ka kivimite moondumise tagajärjel ja mida kaugema minevikuga on tegemist, seda tugevam on olnud ka moone. Arhaikumis ja Proterosoikumis toimunust suudame taastada vaid kõige suuremaid ja kestvamaid sündmusi ning aja määramisel ei peeta kümne miljoni aasta suurust eksimist mainimisväärseks, samal ajal kui kümme tuhat aastat tagasi kuhjunud Balti jääpaisjärve viirsavides võib kindlaks teha isegi aastaaegade vaheldumise.

 

Stratigraafia on geoloogia haru, mis uurib maakoort moodustavate kivimkehade ruumilist levikut ja neid kujundanud sündmuste ajalist järgnevust. Stratigraafia eesmärgiks on maakoore ehituse ja selle arengut mõjutanud protsesside kindlakstegemine ja ka mis tahes geoloogiliste tööde jaoks usaldusväärse taustsüsteemi loomine. Stratigraafiliste uuringute tulemused üldistatakse stratigraafiliseks skeemiks, mida kasutatakse kaartide koostamisel ja ala arenguloo selgitamisel. Regionaalsed stratigraafilised skeemid (vt Eesti stratigraafilised skeemid) on aluseks ka globaalsele geoloogilise korrelatsioonile, mille põhjal on võimalik täpsustada ja arendada rahvusvahelist geokronoloogilist skaalat (International Stratigraphic Chart,vt ka eestindatud versioon). Globaalne ajaskaala kajastab Maa geoloogilise ajaloo etappe ja nendevahelisi piire.

 

Stratigraafia põhiprotseduurid on liigestamine ja korrelatsioon. Liigestamine on teatud omadustega lõikude eristamine üksikus läbilõikes. Korrelatsioon on aga läbilõigete rööbistamine sarnaste üksuste vastavusse seadmise kaudu.

 

Stratigraafia on tihedalt seotud paleontoloogia ja isotoopgeoloogiaga, sest kihtide vanuse määramisel kasutatakse nii paleontoloogilist kui ka isotoopmeetodeid. Enamasti on stratigraafia seotud settekivimite ja setete uurimisega, kuid moonde- ja tardkivimid kuuluvad täpselt samamoodi stratigraafia huviorbiiti.

 

Stratigraafiale panevad aluse kolm fundamentaalset printsiipi, mille sõnastas Taani loodusteadlane Nicolaus Steno.

 

1. Superpositsiooniprintsiip, mis väidab, et kihtide rikkumata lasumuse korral on vanem kiht all ja noorem peal.
2. Kihtide algse horisontaalsuse printsiip, mis väidab, et kihid on algselt lasunud horisontaalselt.
3. Kihtide algse pidevuse printsiip, mis väidab, et kihid olid algselt pidevad ja levisid suurel alal.

 

Geoloogia uurimisobjektiks on protsessid, mis kestavad sadu, tuhandeid, miljoneid ja isegi miljardeid aastaid. See eristabki geoloogiat teistest loodusteadustest, kus uuritavad nähtused toimuvad sekundi murdosade, loetud minutite, tundide või aastate jooksul.

 

Pakri panga läbilõige