Ookeanide ja merede geoloogia

Mered ja ookeanilised basseinid katavad ~71% Maa pinnast, so. 2/3 kogu planeedi pinnast. Maailmameri moodustus maapinna jahtumisel kondenseerunud ja vihmana allasadanud veeaurust. Geoloogilised tõendid viitavad, et Maa algookean moodustus vähemalt 3,5-4 miljardit aastat tagasi ja on püsinud sellest ajast saadik. Püsimist läbi pika geoloogilise ajaloo on põhjustanud soodne kaugus Päikesest ja CO₂ ringe atmosfääri ning maakoore vahel ehk süsiniku-räni (silikaatide) ringe.

Ookeanide põhjareljeefi uurimine algas alles 20. sajandi keskel, ookeanide geoloogilise ehituse uurimine aga alles 1968. aastal, kui hakati rajama süvapuurauke ookeanipõhja. Selgus, et maailmamere vee all pilkases pimeduse varjab end hoopis teine, maismaast täiesti erinev maailm.

Maailmamere põhjareljeef

Merelise keskkonna moodustavad ookeanid ja nendega ühenduses olevad mered. Osa sellest keskkonnast jääb tektooniliselt mandrilise maakoore piirkonda (kontinentide üleujutatud servaalad), suurem osa aga ookeanilise maakoore kohale. Meresid võib jagada vastavalt nende ühendusele sisemeredeks ja ääremeredeks. Nii sise- kui ääremered võivad paikneda täielikult mandrilaval (nt Läänemeri, Põhjameri) või osaliselt ookeanilisel maakoorel (Vahemeri, Jaapani meri). Ookeanide põhjareljeef on liigestunud morfoloogiliselt ja geoloogiliselt ehituselt erinevateks üksusteks – kontinentaalseks äärevööndiks ja süvaookeanilisteks basseinideks.

Nende üksuste piires eristatakse rida reljeefivorme, millest põhilisemad on järgmised.

Kontinentaalne äärevöönd	Mandrilava e. šelf	üleujutatud kontinendi ala, keskmiselt 130 m sügavuseni
	Mandrinõlv	veealune kontinendi serv keskmiselt 130 m sügavusest kuni 1500-4000 m sügavuseni
	Mandrijalam	lauge settekuhjeala mandrinõlva all, kuni 5 km sügavuseni
Süvaookeaniline bassein	Avaookeani e. abüssaalne tasandik	4-5 km sügavusel asuv ookeani põhjatasandik
	Ookeanide keskahelikud ja riftiorg	veealused mäeahelikud maakoore lahknemisaladel, paar km kõrgemal põhjatasandikust; aheliku keskel järskude nõlvadega riftiorg
	Süvikud	ookeanipõhja vagumused maakoore sukeldumise kohtades, kuni 11 km sügavad

Kontinentaalne äärevöönd kulgeb mandrite välisserval ja see on üleminekuline ala mandritest ookeanilisteks basseinideks. Geoloogilise struktuurina on äärevöönd määratud ülemineku ja/või piiriga kontinentaalse ja ookeanilise maakoore vahel. Kontinentaalne äärevöönd koosneb šelfist (mandrilava), mandrinõlvast ja paljudel juhtudel ka mandrijalamist. Šelf ehk mandrilava on madal ja nõrga avaookeanisuunalise kaldega (tavaliselt alla 1%) veealune tasandik. Mandrinõlv on märgatava kallakusega (keskmiselt 4%) pind mandrilava ja süvaookeanilise basseini vahel ning passiivsetel ookeanilistel nõlvadel jätkub see jällegi lauge kallakusega mandrijalamiga. Mandrinõlv on tähtis sedimentoloogiline piir. Sellest ülalpool, šelfil on settimine mõjutatud lainetusest, rannikuhoovustest, tõusust-mõõnast ning selle piires toimub valdav osa kemo-biogeensest aktiivsusest. Nõlval ja selle jalamil kontrollib sedimentatsiooni gravitatsioon ning settivad (sinna transporditakse) veealuste mudavooludena ehk turbitiididena suurem osa kontinentidelt sissekantavast materjalist.

Süvaookeanilise basseini keskmine sügavus on 3865 m, kuid seda liigestavad kuni 11 km-ni ulatuvad süvikud ja kuni 1000-2500 m kõrgusele üle tasase ookeanipõhja tõusvad keskahelikud ja vulkaanilised mäekerked.

Pindalaliselt suurima osa moodustavad abüssaalsed tasandikud, millede äärealasid katavad peeneteralised turbitiidide setted ning sisealasid kontinentidelt pärinevast hõljumist koosnevad nn pelaagilised setted.

Pindalaliselt väikseima osa moodustavad ookeanisüvikud, mis on tavaliselt pikad väljavenitatud alangud. Süvikute nõlvakallakus ulatub kontinendipoolsetel külgedel kuni 25% ning need märgivad piirkondi kus toimub ookeanilise maakoore subduktsioon vahevöösse (kontinentaalse maakoore alla).

Ookeanisüvikutele vastanduvad ookeanide keskahelikud, mis moodustavad ookeane läbiva ~65 000 km pikkuse mäesüsteemi. Näiteks Kesk-Atlandi keskahelik läbib kogu Atlandi ookeani täies pikkuses ning on kuni 2000 km lai ja ulatub ~2,5 km üle ümbritseva abüssaalse tasandiku. Erinevalt kontinentaalsetest mäeahelikest, mis koosnevad valdavalt granitoidsetest ja moondekivimitest, koosnevad keskahelikud aluselistest vulkaanilistest kivimitest. Ookeani keskahelikel toimub ookeanilise maakoore moodustumine ja ookeani põhja laienemine.

Kõrvuti eelnimetatud ookeani põhjareljeefi suurvormidega liigestavad maailmamere reljeefi murrangud, eraldiseisvad vulkaanikoonused ja joonelised ahelikud.

Merede geoloogiline tegevus

Merede geoloogilise tegevuse võib sarnaselt mitmete teiste eksogeensete protsessidega jagada purustavaks, edasikandvaks ja akumulatiivseks tegevuseks, kusjuures selgelt valdavaks protsessiks on settimine.

Purustava tegevuse hulka kuuluvad lainetuse abrasioon, lahustamine ja hoovuste erosioon.

Edasikanne meredes toimub mehhaanilise hõljumina ja veeremina, lahustena, kolloididena ja bioloogilisel teel. Settimine toimub hõljumise ja kolloidide koagulatsiooni teel ning biogeensel või bio-kemogeensel teel.