| Mandrijää on suurt maa-ala hõlmav väheliikuv jääkate. Ta koosneb harilikult paljudest väheliikuvatest jääkilpidest ja -kuplitest ning nende vahel olevatest jäävooludest. Mandriliustikud toituvad (kasvavad) kupli keskosas ning valguvad äärte suunas radiaalselt laiali. Mandrijääd on polaaraladel, kus jääkatte paksus võib ulatuda 4 kilomeetrini. Mandrijää moodustab peamise osa Maad katvatest liustikest. Liustik on lumepiirist kõrgemal olev jäämass, mis liigub pidevalt raskusjõu mõjul. Praegu katavad liustikud umbes 10% Maa mandritest.
Varasematel geoloogilistel ajastutel on korduvalt toimunud kliimamuutusi, mil jääajad vaheldusid jäävaheaegadega ja mandrijää levik on mõnel perioodil olnud palju suurem, kui praegu. Geoloogiliselt viimasel jäätumisel, Pleistotseenis, kattis jää ligi kolmandiku maismaast.
Liustiku moodustumiseks peab olema piisavalt palju tahkeid sademeid – lund, mis vähemaliselt osaliselt säiliks aastaringselt. Liustik saab tekkida ainult maismaal. Ekslik on arvata, et liustiku tekkeks on vaja väga külma kliimat. Pigem on vaja mõõdukat külma ja rohkesti lund.
Jääaegade kindlaimad tunnistajad on liustikusetted – moreenid, mis sisaldavad liustike poolt liikumisel kaasahaaratud koostisosi, alates savist kuni suurte rahnudeni. Varasemate liustike poolt kuhjatud moreenid kattuvad nooremate setetega ja tihenevad, muutudes sadade miljonite aastate põrast kivistunud ürgmoreenideks ehk tilliitideks.
Liikumisel liustik kulutab ja deformeerib aluspinda. Liustikujää kulutust hõlbustavad jää alumisse kihti sissekülmunud teravaservalised kivid. Aluspõhjakivimite ja ka rahnude siledatel pindadel võib kohata jääkriime ja jääkündevagusid.
Eesti nüüdispinnamoe on kujundanud mandrijää. Liustikujää erosioon (eksaratsioon) on voolinud Peipsi, Võrtsjärve ja Liivi lahe ning paljude teiste väiksemate järvede ja lahtede nõod, aga samuti voored ja Loode-Eesti aluspõhjalised kõrgendikud, nagu Pääsküla, Peetri ja Keila kõviku.
Liustikukünde tulemusel satub liustiku alumisse kihti aluspinnast pärit kivimtükke ja peenemat materjali, millest moodustub moreen. Nüüdisliustike uurimine on näidanud, et moreeni sisaldus liustikus võib ulatuda 3-7 mahuprotsendini. Liustiku sulamisel jäävad need setted maha moreentasandike, otsamoreenide ja voortena, liustiku sulamisveed kujundavad oose ehk vallseljakuid, liivikuid, mõhnastikke ja viirsavitasandikke.
Ka rändrahnud pärinevad jääajast. Liustik on toonud need, kuni majasuurused kivimiplokid, Soomest ja Läänemere põhjast. Rahnude kivimiline koostis viitab nende teekonnale selle kivimi avamuselt. |
