Kõikuvad, kurrutus- ja murranguliikumised

Maa sisemuses ei ole veel lõppenud planeeti moodustavad protsessid, ainese ümberjaotumine ning lõplik geokeemilise ja gravitatsioonilise tasakaalu saavutamine. Sisuliselt tähendab see kuumenenud ja ülessulanud kergema erikaaluga ühendite ja elementide tõusmist Maa sisemusest tema kõrgematesse sfääridesse ning raskemate elementide laskumist Maa tuuma suunas. 

Sellise maasisese ainese ümberjaotamise mehhanismi aluseks ja seda teostava konvektsiooni käivitajaks on peamiselt radioaktiivsete elementide lagunemisel eralduv soojusenergia. Ringlev Maa sisene aine mõjutab ühtlasi ka Maa välimist, habraste deformatsioonide sfääri, kus ainese voolamist ei toimu. Neid jõude, mis habraste deformatsioonide sfääri mõjutavad, nimetatakse tektoonilisteks jõududeks.

Tektoonilised jõud põhjustavad litosfääri lõhustumist plokkideks (litosfääri laamadeks), laamade liikumist ning habraste ning plastiliste deformatsioonide teket maakoores. 

Eri tüüpi laamade piiril tekivad erinevad pinged. 

1. Laamade põrkepiiridel, ookeani süvikute ja kollideeruvate kontinentaalsete laamade piirkonnas on valdavad survepinged (Himaalaja, Alpid, ookeani süvikud). 
2. Laamade lahknemispiiridel, ookeani keskahelike ja kontinentaalsete riftiorundite piirkonnas (Ida-Aafrika) valdavad venituspinged. 
3. Laamade nihkepiiridel transformsete murrangute piirkonnas valdavad nihkepinged (San Andreas, Uus-Meremaa Lõunasaar).

Maakoore deformatsioonid

Kurrud

Kurd on tektooniliste jõudude tulemusena tekkinud kihiliste kivimite paine. Kurrud tekivad enamasti tektooniliste survepingete (horisontaalpingete) tulemusena, kuid võivad tekkida ka maakoore vertikaalsete liikumiste tulemusena. Morfoloogiliselt eristatakse kaht põhilist kurru liiki (joonis 1).

1. Antiklinaal on kihiliste kivimite ülessuunatud paine. 
2. Sünklinaal on kihiliste kivimite allapoole suunatud paine.

Joonis 1. Kurrud

Lõhed ja murrangud

Nii lõhed kui ka murrangud on rebendrikked, st rikked, mis tekivad kivimi purunemise tulemusena. Lõhede puhul ei ole toimunud kivimosakeste nihkumist teineteise suhtes, murrangutes on aga maakoore kivimplokid lõhet mööda teineteise suhtes nihkunud (joonis 2). 

Lõhed ja lõhesüsteemid esinevad pea et igas kivimite paljandis, andes tunnistust kunagi siin levinud regionaalsetest tektoonilistest pingetest (ka Eestis on nt pankrannikul avanevate lubjakivide saehambakujuline nurgelisus tingitud ristuvatest lõhesüsteemidest).

Murrang on maakoore tektoonilisest liikumisest põhjustatud rike, mille puhul on mööda püstloodset või järsu kallakuga lõhepinda toimunud kivimplokkide püst- või rõhtsuunaline siire. Normaalmurrangu puhul on lasuv tiib liikunud allapoole, kerkemurrangu korral ülespoole. Nihke- ehk transformse murrangu puhul on valdav rõhtsuunaline liikumine ehk nihe. Murrangu püstsiire võib ulatuda 5 kilomeetrini, rõhtsiire sadade või tuhandete kilomeetriteni. Rühmiti tekkivad normaal- ja kerkemurrangud moodustavad astmelisi murranguid, alanguid ja ülanguid. Paljud murrangud lõigustavad ookeanide keskahelikke.

 

Joonis 2. Murrang. Nooled osutavad lasuva tiiva suhtelist liikumist siirdepinnal.

  
Orogeensed vööndid, kraatonid

Orogenees ehk mägede teke. Orogeensed vööndid on maakoore (kontinentaalse koore) vööndid, mis on allunud ulatuslikule metamorfismile, vulkanismile ja muutumisele ning mida iseloomustab kivimite intensiivne deformeeritus, st kivimid on ulatuslikult kurrutatud ja läbistatud arvukate murrangrikete poolt. Orogeensed vööndid on tekkinud litosfääri laamade (ookeanilise ja kontinentaalse) kokkupõrkel, eriti intensiivne on orogenees kontinentaalsete laamade kokkupõrkel. Kontinentaalne koor ei sukeldu kunagi astenosfääri (vahevöösse) ja kontinentaalsete plokkide kokkupõrkel kaotavad selle kivimid kõrgetel rõhkudel jäikuse (hapruse), muutudes osaliselt plastiliseks ja alludes arvukatele deformatsioonidele. 

Kõrvuti tektooniliselt aktiivsete orogeensete vöönditega eksisteerivad kõikide kontinentide sisealadel ulatuslikud ning tektooniliselt stabiilsed ja väheaktiivsed, väga vanadest eelkambriumi (Arhaikumi-Proterosoikumi) kivimitest koosnevad, tugevasti moondunud ja kurrutatud ja tektooniliselt väheaktiivsed alad ehk kraatonid.

Lisaks intensiivsetele tektoonilistele liikumistele orogeensetes vööndites on läbi geoloogilise ajaloo toimunud teist laadi maakoore liikumised – aeglased ja pidevad ulatuslikud maakoore üles-alla liikumised ilma kivimite märkimisväärse deformeerumiseta. Selliseid ulatuslikke maakoore üles-alla liikumisi nimetatakse epeirogeneetilisteks liikumisteks. 
 

 

 
Kallutatud kihid Põhja-Kiviõli põlevkivikarjääris

 
Kurrutatud kihid