Põhjavee geoloogiline tegevus

Põhjavesi on maakoore ülaosa kivimite ja setete poorides ning lõhedes olev vaba vesi, mis võib liikuda raskusjõu või rõhu toimel. Kui kaevata või puurida vett läbilaskvasse pinnasesse auk, siis täitub see teatud sügavuses veega. Seejärel kaevises stabiliseerunud surveta veetase on põhjaveetase ja sellest allpool pinnases olev vesi on põhjavesi.

Allpool põhjaveetaset on setted ja kivimid veest küllastunud. Seda maakoore osa nimetatakse küllastusvööks, ülalpool küllastusvööd on aga aeratsioonivöö. Aeratsioonivöös olev vesi ei kuulu põhjavee hulka. Kapillaarjõudude mõjul tõuseb vesi pinnase poorides põhjaveetasemest pisut kõrgemale. Maapinnalähedane põhjavesi on vabapinnaline ja järgib üldiselt maapinna reljeefi, olles madalikel ja orgudes maapinna läheduses, kuid kõrgematel aladel sügavamal. 

Sügavamal esineb põhjavesi harilikult vettpidavate kihtide vahel ning on seetõttu surveline. Survelist põhjavett nimetatakse arteesiaveeks. Kaevu rajamisel survelisse põhjaveekihti tõuseb veetase kaevus tunduvalt kõrgemale vettandva pinnase lasumissügavusest.

Põhjavesi liigub raskusjõu (vertikaalne liikumine) toimel ning rõhu alanemise suunas (vertikaalne ja horisontaalne) läbi kivimipooride ja -lõhede. Suhteliselt paremini lasevad vett läbi lõhelised lubjakivid, poorsed liivakivid ning liivakas-kruusakad setted. Need moodustavad maapinnas vettandvaid kihte. ülemiste horisontide põhjavesi moodustub peamiselt maasse imbuvatest sademetest ning on seetõttu enamasti mage. 

Joonis. Maapinnalähedane ja surveline põhjavesi 
(“Eesti põhjavee kasutamine ja kaitse,” 2004).

Põhjaveest eristatakse pinnavett, mis paikneb veekogudes. Sademetevaesel ajal toimub põhjavee väljavool pinnaveekogudesse kõrgemate alade põhjaveetaseme arvel. Ilma põhjavee juurdevooluta jõed kuivavad või muutuvad suvel veevaeseks.

 

Allikad

Allikaks nimetatakse põhjavee looduslikku väljavoolu maapinnale. Allikad võivad avaneda ka veekogude põhja ja olla mõnel juhul veekogu peamisteks veega toitjateks. Maapinnale väljuv põhjavesi moodustab punktallikaid, pindalalisi väljavoole ning allikalisi soostunud alasid. Allikad võivad voolata maapinnale rahulikult või surveliselt. Survelist allikavett nimetatakse arteesiaveeks.

Allikate ja allikaliste alade teket põhjustavad reljeefi liigestatus (vettkandvatesse kihtidesse lõikuvad negatiivsed pinnavormid) ja piirkonna struktuurne geoloogiline ehitus (vettkandvate ja vettpidavate kihtide asetus, levik ning neid läbivad tektoonilised lõhed ja rikked). Allikate klassifitseerimisteks on mitmeid viise: väljavoolu iseloomu, neid toitva põhjavee liigi, vee temperatuuri, väljavoolu püsivuse ning allikate asukoha ja ehituse järgi.

 

Karst

Karsti all mõistetakse nii reljeefivormide moodustumist kui ka vett läbilaskvate kivimite purustamist ja lahustamist pinna- ning põhjavete poolt.

Karst on looduses laialt levinud ning esineb seal, kus aluspõhja kivimid on vees teatud määral lahustuvad. Lasuva pinnakatte paksuse järgi jagatakse karst avatud karstiks (vahemere tüüp), puudub muld ja taimestik, ja suletud karstiks (vene tüüp), karstuvad kivimid on kaetud kvaternaarsete setetega. Eestis on enamasti tegu suletud, vene tüüpi karstiga.

Mööda kivimite lõhesid ringleb vesi, lahustades paekivi ja tekitades selle pinnal karstisüvendeid, milleks on augud, lohud ja vaokesed. Karsti pisivorme, tavaliselt 0,5-2 sentimeetriseid, nimetatakse karrideks. Suuremaid, mitme kuni mitmekümne meetri laiuseid lehtri-, lohu- või liuakujulisi karstivorme, mis võivad vett neelata, kutsutakse aga kurisuteks. Kurisud on kõige levinumad karstinähtused Eestis. Karstikoopaid leidub meil harva. Nad kulgevad piki lõhesid, asuvad vaid 1-7 meetri sügavusel maapinnast ja on väikesed: kõrgus tavaliselt 0,5-1,5 ja laius 0,5-12 meetrit. Intensiivselt on karstunud vaid maapinnalähedased kihid 5-10 meetri sügavuseni. Karsti arenguks soodsaimad on puhtad lujakivid ja dolomiidid. Intensiivse lõhelisuse korral võib karst areneda ka savikates kivimites, nagu on juhtunud Uhaku karstiväljal. Karstiga on seotud ka karstiallikad. 
 

 

 
Norra allikajärv, Järvamaa

 
Suur kurisu Jõelähtme külas kevadise suurvee ajal

Sissepääs Virulase koopasse Tuhala karstialal. Virulase koobas on 
Eesti pikim karstikoobas, peakoopa pikkuseks on mõõdetud 58 m

 
Väike maalihe Jägala jõe ääres