Mõtlemisülesanne: Eetilised uurimisprojektid

Mõtlemisülesanne

Mõnikord tuleb teha eetilisi otsuseid, lähtudes pragmaatilistest kaalutlustest. Uurimisprojektide puhul tuleb keskenduda sellele, kuidas kõige paremini kaitsta uuringust osavõtjaid, aga samal ajal tagada ka mõttekas ja valiidne uuring. Selleks, et näha, kui raske on mõnikord eetikaküsimusi lahendada, uurige järgnevaid näiteid. Kujutlege, et olete eetikakomitee juht ja peate otsustama, kas lubada teostada alljärgnevates näidetes kirjeldatud projekte.

1. Keskkonnapsühholoog, istub rahvarohkes raamatukogus ning teeb detailseid kirjalikke märkmeid külastajate kohavaliku suhtes ruumis.

2. Keskkonnapsühholoog teeb videoülesvõtteid külastajate istumiskoha valikust raamatukogus. Videofilme säilitatakse määramata ajani ning külastajad ei tea, et neid filmiti.

3. Eksperimentaalpsühholoog ütleb üliõpilastele, et ta uurib nende arusaamist tekstist, kuid tegelikult registreerib nende vastamise kiirust, mitte aga arusaamist.

4. Sotsiaalpsühholoog uurib pealtnägija vahelesegamist alkoholipoes. Poe juhataja luba on olemas. Ühe kliendi nähes varastab eksperimentaator pudeli alkoholi, teine eksperimentaator läheneb kliendile ja küsib: "Kas te nägite, kuidas ta pudeli varastas?"

5. Sotsiaalpsühholoog kinnitab katsealuste (kelleks olid mehed) nõusolekul neile külge elektroodid. Katsealustele öeldakse, et elektroodid on ühendatud seadmega, mille skaalal nad näevad oma seksuaalse erutuse määra. Tegelikult reguleerib skaala näitu eksperimentaator. Katsealustele näidatakse slaide, millel on kujutatud alasti mehi ja naisi. Kui näidatakse meeste pilte, liigub skaala osuti kõrgele, pannes katsealuseid uskuma, et neil on varjatud homoseksuaalsed kalduvused.

Võimalikud vastused

Tavaliselt ei jõuta täielikule üksmeelele, milline eelnevatest on eetiline ja milline ebaeetiline uuringusituatsioon, seega lõplikke vastuseid anda polegi võimalik. Kui neid näiteid arutasid teadlased, siis leiti üksmeelselt, et vaid näide number 1 on eetiline uuring. Kuna toimus vaid inimeste vaatlemine, ei olnud informeeritud nõusolek vajalik. Neid inimesi oleks seal võinud vaadelda ükskõik kes ning potentsiaalse kahjustamise määr selles katses on äärmiselt väike. Kõigi ülejäänud näidete osas on erinevaid argumenteeritud vastuväiteid. Näiteks number 2 näite puhul rikuti isikute privaatsust, kuna videoülesvõtteid ei hävitatud peale andmete analüüsimist. Näide number 3 on üldiselt vastuvõetav, kuid tingimuseks peaks olema, et katsejärgsel debriifingul selgitatakse põhjalikult pettuse iseloomu ja põhjuseid. Näide number 4 kirjeldab ühte tegelikku uurimust, milles klient väitis, et ta ei näinud vargust, kuid pärast poest lahkumist kutsus kohale politsei. Uuringut korraldav psühholoog pidi minema politseijaoskonda ning eksperimentaatorid sealt välja aitama. Näide number 5 kirjeldab samuti tegelikku eksperimenti, mille puhul isegi põhjalik debriifing ei kõrvalda tõenäoliselt psühholoogilist kahju, mida tehti, pannes katses osalejaid uskuma, et neil on homoseksuaalseid kalduvusi, millest nad siiani teadlikud ei olnud. Seega on näha, et eetilise uurimisprojekti korraldamine võib osutuda mõnikord keeruliseks.

Kasutatud kirjandus:

Elmes, David G.; Kantowitz, Barry H.; Roediger, Henry L. (2013). Psühholoogia uurimismeetodid. Tartu Ülikooli Kirjastus.