Teadusandmete haldamine
Briti teadusfilosoof Alan Chalmers oma raamatus „Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks?“
väidab, et teadus on
Uute oluliste teadmiste hankimine ja nende kommunikeerimine teistele.
Teadmiste püramiidi aluseks on andmed.
Uus teaduslik teadmine, mis põhineb teadusandmetel ja on avaldatud artiklina, on hetkel reeglina viimane samm teaduslikus uurimisprotsessis. See tähendab, et teadusandmeid on analüüsitud, sünteesitud, interpreteeritud ning selle tulemuseks on teaduslik artikkel. Artikli aluseks olevad andmed on sageli hoiul isiklikes failikaustades, kus need suure tõenäosusega lähevad kaduma või ei ole hiljem kasutatavad, kui nende turvalisele säilitamisele ei ole aegsasti mõeldud.
Teadusandmete haldamise kohta Eestis on olemas mõned uurimused:
V. Muuli (Eesti Teadusagentuur), 2014: Uurimisandmete kogumise, säilitamise ja kättesaadavaks tegemise hetkeseis Eestis: 80 % kogutud andmetest hoitakse kas digitaliseeritud kujul oma tööarvutis/andmekandjal või uurimisasutuse infosüsteemis.
Lilian Neerut (TÜ raamatukogu), 2016: Teadusandmete haldamise ja jagamise praktikad Tartu Ülikooli loodus- ja täppisteaduste ning sotsiaalteaduste valdkonna teadlaste ja doktorantide seas.
Selles töös on uuritud paljusid andmete haldamise aspekte (kogumine, säilitamine, arhiveerimine, kättesaadavus ja taaskasutamine) ja võib märkida, et juba praegu kasutatakse oma varem kogutud andmeid (52%) või teiste poolt kogutud andmeid (46%), mis ei ole küll avalikud, kuid see praktika räägib avatud teaduse poolt.
Avatud teadus (inglise keeles open science) tähistab vaba juurdepääsu elektroonilisele teadusinformatsioonile, esmajoones publikatsioonidele ning teadusandmetele, mille loomiseks ja avaldamiseks on kasutatud avalikke vahendeid.