O – Toila pank
Toila kihistu (BI-IIT) holostratotüüp, Volhovi lade, Ordoviitsiumi ladestu
Toila pank
Klindiastang Toila linna piirist u 100 m läänes, kohaliku tee ääres. Toila vald, Ida-Virumaa.
Juurdepääsuks liikuda Toilast Valaste poole mööda Pikka tänavat, linnapiirist umbes 100 m edasi pääseb astangust alla.
59.4278 N 27.4989 E
Rannajoonest umbes 100 m sisemaa pool asuv klindiastang. Kõrgus 43,5 m merepinnast. Toila kihistu glaukoniitlubjakive paljandub tüüpläbilõikena märgitud paigas kuni 1,5 m, alumine osa kihistust on mattunud. Paljanduvas osas on 1 m massiivset lubjakivi, mille all paljandub kuni pool meetrit rohkem porsunud savikamat lubjakivi. Paljandi pinnal kasvab samblaid ja samblikke ning nukkidel on mõned rohttaimed. Pudedama lubjakivi pinnal (Sillaoru kihistu) kasvab ka suuremaid puid. Massiivsel lubjakivil lasub ~20‒40 cm Sillaoru kihistu ooidlubjakivi ning läbilõige jätkub lubjakividega ülespoole veel ca ~3,5 m. Kokku paljandub ~5,5 m erinevaid lubjakive.
Orviku (1960) järgi paljandus Toila läbilõikes Toila kihistu koosseisus: ligikaudu 0,65 m paksuses Kalvi kihistik, ca 0,7 m ulatuses Künnapõhja kihistik, ca 1,05 m Saka ning ca 0,4 m ulatuses Päite kihistik, kokku ca 2,8 m.
Tinn et al. (2006) järgi oli Toila kihistu paksus tüüpläbilõike asukohast mõnevõrra lääne pool väiksem, kokku 2,58 m:
Kalvi kihistik – 0,63 m;
Künnapõhja kihistik – 0,65 m;
Saka kihistik – 0,94 m;
Päite kihistik – 0,36 m.
Võrreldes eelnevalt kirjeldatud andmetega (Orviku, 1960) on Toila kihistu paksus Toila panga läbilõikes vähenenud 1,3 m võrra. Põhjuseks paljandi alumise osa mattumine varikalde alla. Allesjäänud paljand on püsiva iseloomuga. Jalamil on kõrgele ulatuv varikalle – klibu ja prügi. Varikalle on taimestunud, esineb nii täiskasvanud puid kui ka noori põõsaid ja vähest rohttaimestikku.
Ürglooduse objekt: Toila paekallas [link]
Asub Ontika maastikukaitsealal ja jääb Saka-Ontika-Toila kaitsealale.
Viited kaitsemeetmete rakendamise vajadusele:
Takistada prügi juurdetoomist ja likvideerida praegune reostus. Eemaldada varikalde ülemine osa, et muuta kogu Toila kihistu läbilõige nähtavaks. Soovitav võtta kaitse alla looduse üksikobjektina.
Toila kihistu. 2015. Eesti Stratigraafia Komisjon. [http://stratigraafia.info/glossary.php?keyword=toila] 10.10.2017
Orviku K. 1960. О литостратиграфии волховского и кундаского горизонтов в Эстонии. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudi Uurimused V. 79‒80. (vene keeles)
Tinn, O., Meidla, T.& Ainsaar, L. 2006. Arenig (Middle Ordovician) ostracods from Baltoscandia: Fauna, assemblages and biofacies. Palaeogeography, Palaeoclimatology, Palaeoecology, 241, 492−514.
Toila paljand. 2015. SARV: Eesti geokogude infosüsteem ja andmerepositoorium. [http://geokogud.info/locality/13437] 14.12.2017
Raukas, A. & Teedumäe, A. (eds.) 1997. Geology and Mineral Resources of Estonia. Estonian Academy Publishers, Tallinn. 436 pp. [http://geoloogia.info] 14.12.2017
Rõõmusoks, A. 1983. Eesti aluspõhja geoloogia, Tallinn: Valgus, 224 pp. [http://mobile.dspace.ut.ee/handle/10062/16511] 14.12.2017
Ürglooduse objekt: Toila paekallas. 1998. EELIS (Eesti Looduse Infosüsteem – Keskkonnaregister): Keskkonnaagentuur.
X-GIS kaardirakendus. Eesti Maa-amet. [http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis] 14.12.2017
