D – Aruküla koopad
Aruküla kihistu ja Aruküla lademe (D2ar) stratotüüp, Devoni ladestu
Aruküla koopad
Tartu linna loodeserval, Emajõe ürgoru idaveerul. Aruküla teest läände suunduvate tänavate: Kvissentali põik ja Meruski vahelisel rohumaal paiknev koobas. Läbilõige avaneb koopas, paar meetrit maapinnast allpool. Tartu linn, Tartumaa. Koopad on arvatavasti inimtekkelised.
Tartust Rakvere poole suunduvalt Aruküla teelt vasakule, Meruski tänava ristmikust umbes 50 m edasi läände on maapinnal raudluuk, mille kaudu pääseb raudredelist alla koobastesse.
58.40413 N 26.70761 E
Liivakivikoobaste sissepääsulähedases alas umbes 15 m raadiuses oli 2017. aastal paljanduvuse varieeruvus väike ja läbilõike kõrgus jäi 1,0 -1,2 m vahele, edasi ei liigutud. läbilõike kirjeldus ülevalt alla:
1,0 m – helekollakas kuni helepunakas kompaktne põimjaskihiline peene- kuni keskmiseteraline liivakivi;
0,1 m – pruunikaspunane savikam kiht;
0,1 m – helekollakas kuni helepunakas kompaktne põimjaskihiline peene- kuni keskmiseteraline liivakivi.
Varemkirjeldatud (Kleesment, 2001) punast liivakivi koopa laes ei märgatud, kuid koopa põhi oli kaetud lahtise punase liivaga. Viimatikirjeldatud andmetega võrreldes (Kleesment, 2001) pole paljanduvuse üldine ulatus oluliselt muutunud. Paljand on püsiv, kuni koobastikus varinguid ei toimu.
Kleesment (2001) andmetel on koobastik uuristatud Aruküla lademe valgetesse liivakividesse. Koopa laes on pudedam punane liivakivi, mille paksus kõigub 1-1,5 m vahel. Valge, suhteliselt tugevamini tsementeerunud liivakivi paksus kõigub 1-1,5 m vahel. Valge ja lasuva punase liivakivi kontaktpinnal esineb sinakashalli savika aleuriitse liivakivi läätsi paksusega kuni 0,3 m. Koobaste põhjas on valge liivakivi all õhukesekihiline tugev kompleks, kus vahelduvad sinakashall savi, valkjashall dolomiit ja hall domeriit. Valge liivakivi lamaval piiril esineb 3-7 cm paksune konglomeraadi kiht, milles esineb kalafossiilide fragmente ja suuremaid luid. Koopapõhi on kaetud laest varisenud punaka liivakivi puistega.
Koobastiku suurus sisselangemise ja varingute tulemusel pidevalt vähenenud. 19. sajandi esimesest poolest pärinevad esimesed kirjalikud andmed Aruküla koobaste kohta. Osa koobastikku asus sel ajal kuni 5 m sügavusel. Kõrgus kõikus 1‒1,8 m vahel. 20. sajandil mõõdetud andmed annavad koopa põhja sügavuseks kõikide uurijate andmete kohaselt ligikaudu 3 m, kusjuures kõrgus kõigub tänapäevasega sarnaselt 1‒1,5 m vahel. Suurima ühest avast ligipääsetava koobastiku pindala, mis 1921. a oli 500 m² , vähenes 1981.aastaks 310 m² -ni ja 1999. aastaks ligikaudu 200 m² -ni. Koobastikuga hõlmatud maa-ala on hinnatud aegade jooksul väga erinevalt. On avaldatud arvamust, et see võib hõlmata isegi 10 ha suuruse ala. Valdavates trükistes piirdutakse maatükiga 300×400 m. Uuemate andmete kohaselt on see ülehinnatud ning koopaid hõlmav ala on praegu kõigest 80×100 m suurune. Koopad levisid tõenäoliselt kunagi laiemal territooriumil, eriti praegusest levilast surnuaedade poole, kuid see ala on nüüdseks uusehitistega kaetud ning võimalikud koopatühemikud on hävinud (Kleesmenti, 2001).
Kaitsealune ala või üksikobjekt: Aruküla koopad [link]
Kaitsealune (piiranguvöönd); uuendamata kaitsekorraga ala.
Aruküla koobastes talvitusid nahkhiired, kuid 1998. aastal alanud kaevamised (lastele päkapikumaa rajamise eesmärgil) peletasid nad sealt minema (Masing, 1998).
Viited kaitsemeetmete rakendamise vajadusele:
Soovitatav võtta kaitse alla looduse üksikobjektina.
Aruküla koopad. 2017. SARV: Eesti geokogude infosüsteem ja andmerepositoorium. [http://geokogud.info/locality/13588] 08.06.2017
Eesti Stratigraafia Komisjon. 2015. [stratigraafia.info]: Aruküla lade. [http://stratigraafia.info/glossary.php?keyword=Aruk%C3%BCla%20lade] 08.06.2017
Heinsalu, Ü. 1987. Eesti NSV koopad. Tallinn, Valgus. Lk 131‒135.
Kaitsealune ala või üksikobjekt: Aruküla koopad. 2010. EELIS (Eesti Looduse Infosüsteem – Keskkonnaregister): Keskkonnaagentuur. [http://loodus.keskkonnainfo.ee/eelis/default.aspx?state=19;572247461;est;eelisand;;&comp=objresult=ala&obj_id=1201] 08.06.2017
Kleesment, A. 2001. Ekskursioon Lõuna-Eesti Devoni paljanditesse. Excursion to Devonian outcrops in South Estonian. Ekskursioonijuht. Eesti Geoloogia Selts, lk 16‒18.
Masing, M. 1998. Aruküla koobastes talvituvad nahkhiired. Loodus, detsember 1998. [http://www.loodusajakiri.ee/vana_loodus/arhiiv/dets98/arukyla.htm] 08.06.2017
Raukas, A. & Teedumäe, A. (eds.) 1997. Geology and Mineral Resources of Estonia. Estonian Academy Publishers, Tallinn. 436 pp. ISBN 9985-50-185-3. [http://geoloogia.info]
Rõõmusoks, A. 1983. Eesti aluspõhja geoloogia, Tallinn: Valgus, 224 pp. [http://mobile.dspace.ut.ee/handle/10062/16511]
X-GIS kaardirakendus. Eesti Maa-amet. [http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis] 20.06.2017
