Ületreening (ÜT)

Sportlastel esineb sageli väsimust (üleväsimust) ja sooritusvõime ajutist langust, mis on treeningprotsessi normaalne tulemus. Ületreeningu sündroomi kui sellise diagnoosimine on väga komplitseeritud – selles valdkonnas teadusuuringud jätkuvad ja need käsitlevad ÜT patofüsioloogiat, ÜT hindamise markereid, ennetust ja ravi.

Mõisted

Üleväsimus (ingl k. overreaching) – on lühiajaline töövõime langus peale tugevaid treeninguid, kestab tavaliselt 1-2 nädalat. On planeeritud tegevus.

Ületreening (ingl k. overtraining) on protsess, mis viib ületreeningu sündroomini – pikaajaline spordiala-spetsiifilise töövõime langus (tavaliselt kestab üle 2 nädala). ÜT sündroomiga kaasnevad meeleolu muutused, motivatsiooni langus, unehäired, väljendunud vegetatiiv-somaatilised häired, ülekoormusvigastused ja immuunfunktsiooni langus. ÜT sündroom esineb pikaajalise tugeva treeningute/võistluste perioodi tulemusena, kui taastumine on ebapiisav.

Veel inglisekeelseid sünonüüme: Overwork, Staleness, Overstrain, Chronic fatigue, Overfatigue, Burnout.

ÜT-t esineb kirjanduse andmetel 5-15%-l tippsportlastest. Antud sündroomi on kirjeldatud 2/3-l  pikamaajooksjatest kogu nende sportliku karjääri vältel, kuid ÜT sündroomi võib esineda ka harrastussportlastel. Ületreeningu probleem noortespordis ei ole samuti väga haruldane nähtus, seetõttu soovitatakse lastel/noorukitel treeningkoormusi mitte suuremas mahus kui 20 tundi nädalas.

NB! ÜT tegelikku esinemissagedust on väga raske hinnata tulenevalt diagnoosimise selgete kriteeriumite puudumisest.

Erinevad hüpoteesid ÜT tekkimisel

• Glükogeenivarude kurnatus (perifeerne väsimus glükogeenivarude pikaajalisest kurnatusest tugevate treeningkoormuste tagajärjel).
• Tsentraalne väsimus. Suurte treeningkoormuste tagajärjel tekkiv hargnenud ahelaga aminohapete (BCAA) ja trüptofaani suhte suurenemine, millega kaasneb trüptofaani transport tsentraalsesse närvisüsteemi. Trüptofaan on prekursor serotoniinile, mis põhjustab tsentraalse väsimuse.
• Autonoomse närvisüsteemi düsbalanss. Stressi tagajärjel tekkiv sümpaatilise NS-i aktiivsuse tõus. Kaasneb kõrgenenud katehoolamiinide tase.
• Glutamiini hüpotees. Ülemäärased treeningud viivad glutamiini defitsiidini (selle produktsioon lihastes väheneb). Glutamiini defitsiit on seotud langenud immuunfunktsiooniga.
• Tsütokiinide hüpotees. Kudede lokaalne kahjustus ja mittetäielik taastumine viivad süsteemsele põletikulisele seisundile, on tõusnud proinflammatoorsed markerid – IL- 1β, TNF-alfa, IL-6. Antud tsütokiinid põhjustavad tsentraalset väsimust.

Ületreeningu kategooriad:

• Sümpaatilist tüüpi ületreening. Tõenäoliselt on antud tüüpi ÜT iseloomulik ületreeningu sündroomi algsele faasile. Iseloomulik, et koormustele reageerimine on väga hüperreaktiivne. Kaasneb SLS kiirenemine, vererõhu kõrgenemine, rasvavaba massi langus, ärritatavuse tõus, unehäired, isu langus jne.
• Parasümpaatilist tüüpi ületreening. On iseloomulik ÜT kroonilisele faasile. Iseloomulik on madal SLS ja vererõhk, unehäired, meeleolu langus jne.

Ületreeningu põhjused:

• Ülemäärane jõutreening
• Suuremahuline monotoonne treening
• Ühe treeningsessiooni kestus >3 tunni
• Treeningkoormuste mahu tõstmine >30% iga nädal
• Puhkepäevade vähesus
• Periodiseerimise printsiibi eiramine

Kaasuvate teguritena tulevad arvesse:

• Kõrgmäestik (eriti väljaravimata haiguste korral)
• Kuum kliima
• Ajavööndi muutused
• Toitumise probleemid (madal üldkaloraaž, süsivesikute madal osakaal)
• Suur õppe-, töökoormus, sellega seonduv stress jt.

Kõige esmane ületreeningu korral on töövõime testi soorituse langus. Endokriinsete markerite muutuste diagnoosimine eeldab nende monitoorimist pikema aja vältel ning nende muutused võivad hilineda.

Ületreeningu markerid:

• põletikumarkerite tõus (tsütokiinid);
• mitokondrite oksüdatiivse mahtuvuse langus (väsimus, lihastöö ökonoomsuse langus jt);
• reaktsiooniaja pikenemine;
• häiritud kardiovaskulaarse süsteemi autonoomse regulatsiooni aktiivsus (SLS ja vererõhu variaabelsuse langus, parasümpaatilise NS-i inhibeerumine, sümpaatilise NS-i aktivatsioon);
• hüpotalamo-hüpofüseaalse trakti düsfunktsioon;
• oksüdatiivse stressi markerite tõus (isoprostaanid, valgu karbonüülid jt);
• vere viskoossuse tõus (madal ferritiini ja Zn tase seerumis jt);
• insuliini-sarnaste kasvufaktorite siduva proteiini (IGFBP) langus;
• raskustunne jalgades (seotud vere viskoossuse tõusuga ja erütrotsüütide hüperagregatsiooniga);
• kerge raua puudus ilma aneemiata (näitajaks seerumi transferriini lahustuvate retseptorite hulga tõus);
• immunglobuliinide IgA ja IgM taseme langus süljes, ülemiste hingamisteede infektsioonidesse haigestumise risk tõuseb.

NB! ÜT diagnoosimiseks ei ole kindlaid üheseid kriteeriume markerite osas!

Ületreeningu käsitlus

• Puhkus (vähemalt 2-4 nädalat), vajadusel pikem periood
• Kaasuvate stressorite vältimine, piisav uneaeg jne
• Söömise korrigeerimine (piisav üldkaloraaž, süsivesikute osakaal menüüs)
• Psühhoteraapia

Oluline on ületreeningu ennetamine. Siinjuures peetakse oluliseks treeningprotsessi monitooringut.

Soovitused ületreeningu ennetamiseks:

• Oluline tagada küllaldane puhkus
• Hoiduda pikaajalistest ning sagedastest kõrge intensiivsusega treeningute perioodidest
• Ettevaatust maksimaalsete raskustega jõuharjutustega
• Hoiduda üleliigsest ekstsentrilise iseloomuga harjutuste tegemisest
• Treeningute periodiseerimine, suurem variatiivsus, treeningute individualiseerimine