Mäestikuhaigus
Mäestikutreening on üks oluline osa sportlaste ettevalmistusel (eeskätt vastupidavusaladel). Pärast mäestikulaagrit saavutatakse parimad tulemused meretasapinnaga reaklimatiseerumisel, so keskmiselt 18-22. päeval pärast mäestikus viibimist.
Atmosfääri rõhk merepinnal on 760 mmHg, kuid kõrguse tõustes see väheneb (2000 m kõrgusel vastavalt 600 mmHg). Samal ajal langeb ka hapniku osarõhk (meretasapinnal on see 159 mmHg, 2000 m kõrgusel vastavalt 125 mmHg). Mäestikutingimustes lisandub ka kuiv õhk, mida tuleb hoolikalt silmas pidada adekvaatse vedelikurežiimi tagamisel.
Mäestikuhaigus on patoloogiline seisund, mis on põhjustatud O2 osarõhu langusest õhus ning mis viib organismi O2-vaeguseni e hüpoksiani. Hüpoksia tingimustes tekivad organismis mitmed kohanemisreaktsioonid: suureneb kopsude ventilatsioon, toimuvad südame minutimahu muutused, erütropoeesi intensiivistumine jne. Vastavate muutuse toimumiseks on vaja aklimatiseerumist. Mäestikutingimustes kehaline töövõime ja maksimaalne hapnikutarbimise võime väheneb. Kirjanduse andmetel väheneb maksimaalne hapnikutarbimise võime keskmiselt 10% iga 1000 m kohta (üle 1500 m kõrgusel merepinnast).
Probleemid:
- Aklimatiseerumine on indiviiditi väga erinev (kirjanduse andmetel 1/3-l sportlastest aklimatiseerumine puudulik)
- Aklimatiseerumise perioodil treeningu kvaliteet langeb, tehniline sooritus kannatab
- Mäestikutreening on kulukas – sõidukulud, majutus, raja (gletcheri) tasu jne.
Ülemäärased ja forsseeritud kehalised koormused mäestikutingimustes võivad põhjustada ägedat või kroonilist maestikuhaigust.
Äge maestikuhaigus (ÄMH) tekib juhul, kui ilma aklimatiseerumiseta tõustakse kiiresti merepinnast kõrgemale (üle 2000 m merepinnast) ning organism ei suuda hüpoksiaga kohaneda. Kasutusel on spetsiaalsed ÄMH hindamise skaalad (LLS, Lake Louise Acute Mountain Sickness Scoring System). Ägeda maestikuhaiguse korral on juhtivaks sümptomiks peavalu ning lisaks peab olema veel üks sümptom järgnevatest: iiveldus/oksendamine, tugev väsimus, unisus, segasus. Sümptomid taanduvad reeglina 24-48 tunni jooksul, kui mäkketõus peatatakse. Ekstreemsematel juhtudel võib tekkida kopsuturse (iseloomulik kuiv köha, hingamisraskus jms) või ajuturse (teadvuse hägunemine, ataksia, teadvusetus jms). Kopsuturse on ÄMH korral peamiseks surma põhjuseks. Diferentsiaaldiagnostiliselt omavad tähendust dehüdratsioon, hüpotermia ja äge viirusinfektsioon.
Krooniline maestikuhaigus tekib kestvamal viibimisel mäestikutingimustes ning seda võivad soodustada tugevad kehalised koormused. Sümptomid: töövõime langus, peavalud, apaatia, unehäired jms. Sümptomaatika võib sarnaneda ületreeningu sündroomi puhul esinevate sümptomitega.
ÄMH ravi:
- Kõrgemale liikumise peatamine, puhkus
- Kui 12 tunni jooksul seisund ei parane → madalamale (tavaliselt 300-1000 m merepinnast piisav), acetazolamide
- Hüperbaariline gaasisegu, O2-ravi
- Ibuprofeen/aspiriin peavalu korral
- Prochlorperazine oksendamise/iivelduse korral
- Kui on tekkinud ajuturse või kopsuturse → vajalik kiire mäestikust lahkumine, ajuturse korral dexametazone, kopsuturse korral nifedipiin; O2-ravi, diureetikumid
Kroonilise maestikuhaiguse korral on vajalik mäestikust lahkumine ja puhkus.
Mäetikuhaiguse ennetamine: individualiseeritud aklimatiseerumisprogramm, adekvaatne vedeliku tarbimise režiim, respiratoorsete viirushaiguste ennetamine jms. Mitte kasutada alkoholi ja sedatiivseid vahendeid, vajadusel acetazolamide. Kui ÄMH LLS skoor on üle 3 → mitte liikuda kõrgemale.
