Lokaalne külmakahjustus ja hüpotermia

Lokaalne külmakahjustus

Lokaalse külmakahjustuse tekkepõhjusteks on keskkonna madal temperatuur, tugev tuul, kõrge õhuniiskus, märjad riided ja jalatsid jms. Riskiteguriks on kaasuvad kroonilised haigused (vereringe häired, aneemia, diabeet jt), alatoitumine, traumad, alkoholijoove jne.

Sümptomid: naha tuimus, valge nahk (veresoonte spasmist), soojenedes tekkiv tugev valuaisting (kudede hüpoksiast). Lokaalsest külmakahjustusest on sagedamini haaratud varbad, sõrmed, kõrvad, nina, põsed, peenis.

Külmakahjustuste ulatust saab hinnata pärast kudede soojenemist:

• I aste – pindmine külmakahjustus (punetus, turse, valulikkus, mis mõne päevaga taanduvad)
• II aste – villid
• III aste – naha ja nahaaluskoe kahjustus verevarustuse kestva lakkamise tõttu, tekivad verivillid
• IV aste – kudede kärbumine koos luu kahjustusega

Foto 1. IV astme külmakahjustus varvastel ja küüntel.

Lokaalse külmakahjustuse astmeline ravi:

• Eemalda kitsad riided ja jalatsid
• Kahjustatud piirkonda mitte hõõruda!
• Soojenda kogu keha sooja joogiga (tee, mahl), kata külmetunud inimene tekiga
• Kahjustunud kehaosa soojendamine esmalt abistaja kehasoojusega, seejärel soojas vees alustades 20 kraadise veega, aeglaselt soojemat vett juurde lisada
• Tühjenda villid, aaloe vera aplikatsioon, kata kahjustunud koht puhta sidemega
• Lahasta jäse, jäseme elevatsioon
• Vajadusel suukaudselt ibuprofeen (400 mg 2 korda päevas), väldi aspiriini ja steroidide kasutamist
• Sõltuvalt olukorrast /vajadusest antibakteriaalne ravi, teetanuse globuliin

Hüpotermia e vaegsoojumus

Hüpotermia korral langeb kehatemperatuur alla 35°. Hüpotermia tekib madala temperatuuri keskkonnas, kui soojuse kadu ületab soojuse tekkimise organismis.

Soodustavad tegurid on: liikumatu asend, kõrge õhuniiskus, alatoitumine, verevarustuse häired jne.

Sümptomid:

• kerge hüpotermia (33-35°): külmavärinad, lühiaegne erutusfaas, mis asendub apaatia ja nõrkustundega. Kahvatu, sinakaslilla nahk, tahhükardia;
• mõõdukas hüpotermia (30-33°): teadvuse hägunemine, bradükardia, hüpotensioon;
• raske hüpotermia (<30°): teadvusekadu, hüpoventilatsioon, jäsemete kangestumine, elutähtsate organite puudulikkus, kliiniline surm.

Diagnoosimine

Adkevaatne keha tuuma temperatuuri mõõtmine (NB! tuleb mõõta rektaalselt).

Laboratoorne leid: dehüdratsiooni tõttu kõrgenenud hematokritt, madal leukotsüütide hulk, hüpokaleemia, hupoglukeemia jt.

Esmaabi sõltub hüpotermia raskusastmest.

Eemaldada märjad riided, katta kuivade riiete/tekiga. Tugeva külmakahjustuse korral vältida jäsemete massaaži (kudede kahjustuse risk, arütmiate tekke risk).

Kui keha t° >32°C – passiivne keha soojendamine, kui t° <32°C aktiivne keha soojendamine.

Külm kliima ja kehaline töövõime

Eesmärgiks on säilitada keha tuuma t°.

Külmas keskkonnas viibides:

• tekib vasokonstriktsioon
• SLS langeb
• vererõhk tõuseb
• südame minutimaht tõuseb
• külmakahjustuste tekke oht!!

Metaboolne soojusproduktsioon tõuseb:

• mittetahtlik toonilis- või rütmiline lihasaktiivsus tõuseb – nn külmavärinad;
• nn värinateta soojusproduktsioon.

Hüpotermia korral esinevad värinad ja sümpatoadrenaalse süsteemi aktiivsuse tõus.

Külmas õhukeskkonnas kasutatakse energiaallikana rohkem süsivesikuid (SV) – SV-te oksüdatsiooni kiirus võib tõusta kuni 6 korda, samas rasvhapete oksüdatsiooni tõus on tagasihoidlik. On leitud, et külmas veekeskkonnas kasutatakse rasvhappeid intensiivsemalt kui külmas õhukeskkonnas.

Olulised tegurid külmas keskkonnas on tuul ja sademed. Märjas, tuulises keskkonnas võib O₂ tarbimine tõusta kuni 50% võrreldes normaalsete keskkonnatingimustega. Külmas keskkonnas on kindlasti oluline kehalise tegevuse intensiivsus! Madala intensiivsusega tegevuse korral varitseb oht, et soojusproduktsioon ei ole piisav. Intensiivsema kehalise töö juures (70% VO₂max-st, 10°C) osutuvad limiteerivaks teguriks lihasglükogeenivarud.

NB! Väga suurt tähelepanu tuleb hüpotermia riskile pöörata mitme päevastel militaarrännakutel ja -matkadel (külm keskkond, sademed, energiapuudus jne).

Praktilised soovitused külmas kliimas/keskkonnas:

• Oluline kihiline spetsiaalne riietus!
• Aklimatiseerumine väga individuaalne!
• Negatiivse energiabalansi vältimiseks adekvaatne toitumine (piisavalt kõrge kaloraaž)
• Tähelepanu vedelikutarbimisele, vedelikukadu on tavapärasest suurem (suurenenud diurees külmas keskkonnas, veeaur hingamisteedest)
• Seoses kehalise koormusega pöörata tähelepanu süsivesikuterikkale (SV) toidule!
  • Endogeensed SV-te varud väga olulised
  • Toiduga saadav SV-te energeetiline osakaal 65-70%
  • Spordijookides 10-12% (15%) süsivesikuid