Olulisemad laboratoorsed analüüsid sportlastel
Sportlastel spordimeditsiinilises terviseuuringus olulisemad hinnatavad laboratoorsed parameetrid on järgmised: hemogramm, ferritiin, C-reaktiivne valk, aminotransferaasid (ASAT, ALAT), lihaskahjustuse näitajad (kreatiini kinaas), elektrolüüdid, neerude funktsiooni näitajad jne. Laboratoorsete analüüside teostamise sagedus ning hinnatavate parameetrite valik sõltub spordiala spetsiifikast, vanusest, soost, sportlase tervislikust seisundist, kaebustest ja paljudest muudest teguritest.
Hemogramm
Erütrotsüütide arv on oluline aneemia diagnostikas (koos hemoglobiini, hematokriti, ferritiini jt näitajatega). Aneemiate diferentsiaaldiagnostikas omab tähtsust ka erütrotsüütide suurus, kuju ja värvumise omapära, mida hinnatakse äigepreparaadis.
Hematokrit (Hct) väljendab erütrotsüütide mahu suhet plasma mahusse ning seda esitatakse suhtarvuna (%-des). Lisaks aneemiate diagnostikale omab Hct tähendust vedelikutasakaalu (vedelikukaotuse) hindamisel. Tuleb arvestada, et spordiga seonduvalt võib esineda nn pseudoaneemia, mis on tingitud plasmamahu suhtelisest suurenemisest ning vere vormelementide osakaalu näilisest vähenemisest, ilma et sellega kaasneks rauapuudust.
Leukotsüütide hulka suurendab lühiajaliselt kehaline tegevus. Seetõttu tuleb arvestada, et spordimeditsiinilises terviseuuringus peab vereanalüüsi tegema enne treeningut või koormustesti.
Hemoglobiin (Hb). Spordis sageli probleemiks oleva rauavaegusaneemia korral on hemoglobiini väärtused normist madalamad.
Testirühma kuuluva sportlase nn „hematoloogilises passis“ on kasutusel Hb, Hct ja retikuotsüütide arv.
Ferritiin
Seerumi ferritiin on organismi olulisemaid rauavarude näitajaid. Kirjanduse andmetel võib ferritiini tase kehaliste koormuste järgselt oluliselt tõusta, seega ferritiini taseme määramine peale tugevaid kehalisi koormusi on rauavarude hindamisel väheinformatiivne. Samuti tõstab ferritiini taset raua lisatarbimine, mis vastupidavusalade esindajate seas on üsna levinud. Paraku ei ole kirjanduse andmetel päris ühtset seisukohta ferritiini alumise normväärtuse osas, mille juures peaks sportlastel raua lisatarbimist rakendama. Üheks ferritiini optimaalseks kriteeriumiks sportlastel pakutakse 35 μg/L, millest madalamate väärtuste korral on raua lisatarbimine soovitav. Siiski, raua lisatarbimise rakendamisel tuleb juhinduda ka teistest spetsiifilisematest näitajatest nagu raua transpordivalgu – transferriini rauaküllastusastmest ning transferriini lahustuvatest retseptoritest. NB! pikaajaline raua ületarbimine võib kahjustada seedetrakti ja vaskulaarset süsteemi, raud võib ladestuda maksa ja teistesse elunditesse (hemosideroos).
C-reaktiivne valk
CRP tõus võib olla seotud väga tugeva akuutse kehalise pingutusega. Maratonijooksu järgselt on täheldatud selle olulist tõusu isegi kuni 2000 % ulatuses. Tavaliselt normaliseeruvad CRV kõrgenenud väärtused 48 tunni jooksul. Samas on uuringud näidanud, et regulaarne seostub oluliselt madalamate CRP baasväärtustega. Madala kardiovaskulaarse riski korral jäävad CRP-hs väärtused <1,0 mg/L.
Aminotransferaasid
Ühekordsete tulemuste interpreteerimisel tuleb arvestada, aminotransferaaside aktiivsuse tõusu võib mõjutada suurem lihasmass (KMI) ning eelnevate treeningute ja . On näidatud, et lihaskrampide esinemine sagedus seoses koormustega on ASAT-i aktiivsuse tõusuga oluliselt seotud. Uuringud on näidanud oluliselt kõrgemaid aminotransferaaside aktiivsuse tasemeid anaboolsete steroidide kasutamise korral (otsene seos esineb steroidide annuse ja nende tarbimise kestusega). Sportlastel peab ASAT-i aktiivsuse tõusu interpreteerimisel arvestama eelnevate treeningutega (lihaskahjustuse ulatus), ALAT-i aktiivsuse tõus on rohkem seotud maksakahjustusega.
Kreatiini kinaas
Kreatiini kinaasi (CK) aktiivsusest peetakse sportlastel skeletilihaste kahjustuse kvantitatiivseks markeriks, lõviosa (90%) pärineb skeletilihasest ning seetõttu võivad tema tasemed olla sportlastel (eeskätt suurema lihasmassiga sportlastel) normväärtustest ligikaudu 2-3 korda kõrgemad. Tuleb arvestada, et CK aktiivsuse tõus ühekordse kehalise tegevuse järgselt saavutab oma maksimumi 24 tunni jooksul ning normaliseerub paari päevaga. CK aktiivsuse tõus sõltub koormuse kestusest ja intensiivsusest ning on enam väljendunud ekstsentrilise lihastöö korral. Püsivad kõrged CK-i näitajad võivad viidata mittepiisavale taastumisele ja ületreeningule.
CK aktiivsuse tõus on kõrgenenud mitmesuguste lihaskahjustuste korral (sh lihasdüstroofiad, operatsioonid, müosiidid jt). Väljendunud CK kõrgenemine (kuni 10 korda) võib esineda südamelihase infarkti puhul, kuid selle diferentsimiseks muudest haiguslikest seisunditest on olemas kasutusel täpsemad markerid. Spordiga seonduvalt esineb CK aktiivsuse olulist tõusu (üle 5 korra normväärtusest) rabdomüolüüsi e ekstreemse lihaskahjustuse korral. Antud seisundi võib esile kutsuda väga tugev ja intensiivne kehaline koormus (ülemäärane ekstsentriline koormus), energia defitsiit, dehüdratsioon, elektrolüütide tasakaalu nihked, ravimite tarbimine, infektsioonid jne. Mõnikord võib antud sündroom olla seotud geneetilise haigusega. Rabdomüolüüsi raskematel juhtudel võib CK-i aktiivsuse tõus ulatuda isegi 50 000 – 100 000 U/L-ni. Antud seisundi korral on iseloomulik uriini punakaspruun värvus, mis on tingitud müoglobiini sattumisest uriini. Rabdomüolüüs võib komplitseeruda ägeda neerupuudulikkusega ning raskematel juhtudel võib lõppeda letaalselt.
Uurea
Uurea taseme tõus omab tähendust väga suurte kehaliste koormuste korral ning näiteks ülekoormussündroomi kahtlusel, samas ei ole ta ülekoormuse korral spetsiifiline marker. Tuleb arvestada, et uurea taset mõjutab valgurikas dieet. Koos kreatiniini ja kreatiniini glomerulaarfiltratsiooni kiiruse näitajatega iseloomustab uurea neerude funktsiooni. Suurte treeningkoormuste foonil on oluline, et uurea tase ei oleks püsivalt üle normväärtuse.
Magneesium
Akuutne kehaline pingutus on seotud magneesiumi sisalduse muutusega vere-, lihas- ja rasvarakkudes ning rakuvälises ruumis. Väga tugev kehaline pingutus suurendab magneesiumi eritumist uriini ja higiga ning võib seetõttu suurendada magneesiumi vajadust 10-20% ulatuses. Uuringud on näidanud, et toiduga saadav päevane magneesiumi sisaldus <220 mg naistel ja <260 mg meestel võib sportlastel põhjustada magneesiumi defitsiiti. Püsiva magneesiumi defitsiidi foonil võib tekkida üldine väsimus ja kehalise töövõime langus. Magneesiumi defitsiit on seotud ka lihaskrampide tekkega. Peab arvestama, et magneesiumi kontsentratsioon seerumis ei peegelda rakusisese magneesiumi sisaldust kudedes adekvaatselt. Magneesiumi defitsiidi korral väheneb tema eritus uriinis enne kui väheneb selle kontsentratsioon seerumis.
Laktaat
Töö intensiivsust, millest alates vere laktaadi kontsentratsioon hakkab suurenema ning aeroobsetele protsessidele lisanduvad anaeroobsed protsessid, nimetatakse aeroobseks läveks (laktaadisisaldus 2-2,5 mmol/L või laktaadisisalduse tõus ~1 mmol/L võrra üle puhkeoleku väärtuse). Anaeroobset läve tähistab koormuse intensiivsus, millest alates aeroobsete protsesside võimalused töö energeetilisel kindlustamisel ammendatakse ja lihasenergeetikas hakkavad domineerima anaeroobsed protsessid. Aeroobse ja anaeroobse läve vahele jäävatel koormustel laktaadi kontsentratsioon stabiliseerub, kuna laktaadi juurdevool verre ja selle elimineerimine on tasakaalus. Anaeroobse läve ületamisega kaasneb järsk laktaadisisalduse tõus lihastes ja veres, sellega seonduvalt ka pH langus.
Fikseeritud anaeroobse läve kontseptsiooni järgi peetakse läveks vere laktaadisisaldust 4 mmol/L, kuid praktikas kasutatakse ka nn individuaalset anaeroobset läve, kus laktaadi sisaldus võib jääda alla või üle 4 mmol/L. Laktaadikõvera nihe alla ja/või paremale tähistab reeglina paranenud aeroobset töövõime. Laboratoorsetes tingimustes leitakse anaeroobne lävi vere laktaadisisalduse määramisega astmeliselt suureneva intensiivsusega koormustestil liikurrajal või muul koormuskohal. Sagedasti on ka kasutusel välitingimustes läbiviidavad testid. Laktaati määratakse enamasti kapillaarverest (näpuotsast või kõrvalestast).