Soojusjuhtivus

kui kehad on kontaktis, siis kandub soojus ühelt kehalt teisele üle kehade kokkupuutepinnalt. Selleks peavad kaks keha omavahel tihedas kontaktis olema. Näiteks, kui asetada kuuma veega täidetud teetassi lusikas, siis see muutub mõne aja pärast sama tuliseks kui vesi tassis. Sellist soojusülekannet nimetatakse soojusjuhtivuseks.

Mikrotasandil tähendab see seda, et kuuma vee molekulid võnguvad kiiremini kui külma lusika molekulid ning nende omavahelisel kokkupuutepinnal panevad kiiremini liikuvad veemolekulid kiiremini liikuma ka külma metalli molekulid. Soojus kandub kuumalt veelt üle külmale metallile, metalli sees kandub samuti kiirem soojusliikumine edasi, sest molekulid mõjutavad üksteist. Ja lõpuks on kogu lusikas, ka vee seest välja ulatuv osa, sama temperatuuriga nagu kuum vesi. Kuna soojus kandus edasi, andis kuum vesi osa oma soojusest ära ning jahtus veidi. Lusika ja vee temperatuurid ühtlustusid.

Mõned materjalid juhivad soojust paremini kui teised. Näiteks metallid on head soojusjuhid, kuid puit on halb soojusjuht. Soojus kandub soojusjuhtivuse teel halvasti üle gaasi ja vedeliku vahel. Ka õhk on halb soojusjuht. Seepärast kasutatakse näiteks majade soojustamiseks materjale, mis sisaldavad väikseid õhukambreid: näiteks klaasvill või penoplast on halvad soojusjuhid, sest need sisaldavad palju õhku. Soojust väga halvasti juhtivaid materjale nimetatakse soojusisolaatoriteks.

Metallide soojusjuhtivus (autor: Ly Sõõrd)

Vaata videoklippi: Koolifüüsikast tuttav katse, mis näitab, et vesi on halb soojusjuht. Veega täidetud katseklaasi ülemist otsa kuumutades ei lähe keema vesi terves katseklaasis, vaid ainult katseklaasi ülemises osas.

http://youtu.be/mBaaolWt3PM