Petserimaa eestistamine

1. juulil 1917 (vkj) saadeti Setomaalt Eestimaa kubermangu maanõukogule 73 allkirjaga palvekiri „Petserimaa eestlaste ehk setukeste palve Eestiga ühendamise asjus”, mida maanõukogu otsustas 14. oktoobril 1917 (vkj) kuulda võtta. 1918. aastal Saksa okupatsiooni ajal liideti Petserimaa haldusüksusena ülejäänud Eestiga ning 1920. aastal Eesti vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud Tartu rahulepingu järgi kuulutati Petserimaa igaveseks ajaks Eesti osaks. Petserimaa koosseisu kuulunud setode asuala liitmine Eesti vabariigiga tähendas setode jaoks ühtlasi kiiret moderniseerumist ja eestlasteks lõimumise algust.

Eesti vabariigis loodi spetsiaalne organisatsioon – piirimaade selts, mille eesmärk oli liidetud Narvataguste alade ja Petserimaa administratiivne ja kultuuriline edendamine. Petserimaal pandi piirimaade seltsi algatusel 1921. aastal setodele perekonnanimed, ühtlasi püüti setosid igati integreerida eesti ühiskonda. Üks eesmärke oli näiteks uue kalendri kasutuselevõtmine, mis pole Setomaal siiamaani täielikult õnnestunud, ning vene-seto segakoguduste lahutamine. Selleks, et setode ja venelaste jumalateenistused toimuksid eraldi, plaaniti ehitada mitmeid setode kirikuid, aga rahapuudusel jäi see nii mõneski kohas teostamata (ajutist lahendust pakkusid näiteks vaheseintega poolitatud kirikuruumid). Piirimaade seltsi eestvõttel ehitati Petserisse ka luteri kirik, samuti organiseeriti setodele pühapäevakoole, korraldati I Seto kongress ja laulupidu ning organiseeriti mitmeid kursusi, et “setode kultuuri edendada”. Piirimaade selts alustas valitsuse toel oma tööd suure hurraaga, ja vähemalt aruannete järgi oldi oma tegevuses ka edukas. Tõepoolest, setod said perekonnanimed, teostati vallareform ja Setomaa kaeti koolivõrguga, milles töötanud õpetajad püüdsid hea ja kurjaga kasvatada seto lastest tublisid Eesti vabariigi kodanikke. Piirimaade seltsi ja selle juhi Samuel Sommeri tähtsaimaks teeneks kujunes aga suure rahvaluulekogumise aktsiooni korraldamine, mille käigus kogusid kirjaoskuse omandanud seto noored 124 648 lehekülge seto rahvaluulet – üliväärtuslikku materjali, millest suur osa ootab siiani veel avastamist ja publitseerimist.