03.04 Merit Kopli

Kolmandal aprillil toimunud loengus „Miks on Frankfurter Allgemeine maailma parim?“ oli RSR-is külas Merit Kopli. Jutuks tuli Saksa ja Eesti meediakultuur, välisteemade kajastamine ajakirjanduses ning kultuurisaadiku töö. Merit Kopli on alates 2016. aastast Berliinis Eesti kultuuriatašee. Enne seda oli ta 11 aastat Postimehe peatoimetaja, varem ka välisuudiste toimetaja Postimehes, Eesti Päevalehes ja „Aktuaalses kaameras“

Ajakirjandus Saksamaal

President Lennart Meri ja Toomas Hendrik Ilves kritiseerisid omal ajal teravalt Eesti ajakirjandust ning tõid eeskujuks Saksa ajalehte „Frankfurter Allgemeine Zeitung“ (FAZ). Põhjusega, sest FAZ ongi maailma parim, erakordselt kvaliteetne ajaleht. Kui FAZ midagi kirjutab, siis võib kindel olla, et see info vastab tõele. Faktikontroll on tõhus ja ajakirjanikud oma valdkonna parimad, inimesed, kes on oma teemadel kirjutanud paarkümmend aastat. Sa tead, et loo taga on sügavad teadmised. Loomulikult on FAZ-il ka lai korrespondentide ja kirjasaatjate võrgustik ning seega lai haare.

Muidugi oleks tore, kui Eestis ka selline ajaleht ilmuks, aga Eesti ja Saksa ajakirjanduse võrdlemine on ebaõiglane, kuna võimalused on kardinaalselt erinevad. Pean silmas nii rahalisi võimalusi kui ka inimressurssi, seda nii lugejate kui ka ajakirjanike koha pealt. Eesti turg on lihtsalt väga väike. Meie ajalehed peavad võitlema iga lugeja pärast, mis omakorda tähendab, et nad peavad tegema lehte ja portaali võimalikult laiale publikule, arvestama ka vähenõudliku auditooriumi huvidega. Ka ajakirjanike turg on Saksamaal võrreldamatult suur.

Üht-teist saaks kindlasti Eestis paremini teha ja turu suurus vms ei mängi siin rolli. Ma ei kujuta ette, et Saksa üleriigilistes lehtedes ilmuksid kriitilised lood, kus üks asjaosaline sõna ei saa. Meil oli ja on see tavaline. Samuti ilmub kohati ikka selliseid „pärleid“, mis ei aja enam naerma ka. Et te valesti ei mõistaks – see oli nii ka siis, kui mina peatoimetaja olin.

Samas tuleb tunnustuseks öelda, et eestlased on tublid lugejad. Kui võrrelda Postimehe ja FAZ-i lugejaskonna suurust, penetratsiooni, siis Eestis ilmub üks leht 30 inimese kohta, Saksamaal 230 inimese kohta. Mis puudutab digilahendusi, siis ses osas on Eesti ajakirjandus innovaatilisem.

Äriliselt on probleemid Eestis ja Saksamaal aga samad: paberlehe lugejate arv väheneb ning ajakirjandus on väljakutse ees, kuidas muutunud olukorras toime tulla.

Erinevus Eestist on see, et Saksamaal on väljaannete puhul teada, millist maailmavaadet nad esindavad. Eestis on ette heidetud, et ajalehed seda avalikult ei ütle, ehkki eelistus on eristatav. Turg on nii väike, et oma maailmavaadet avalikult deklareerides kardetakse suurt osa lugejatest ära lõigata, selle asemel üritatakse kõigile midagi pakkuda. Seetõttu on Eestis ka juhtkirjad ebamäärased ning väldivad tugevaid seisukohavõtte. Äripäev on ses osas erinev, nende seisukohad on selged.

Välispoliitika kajastamine

Saksa lugeja on nõudlik ning keskmiselt välisteemadest rohkem huvitatud kui Eestis. Die Welti küsitluse kohaselt on 85% lugejate lemmikteema välispoliitika/poliitika. Välispoliitika osakaal päevauudistes on Saksamaal Eestist oluliselt suurem ning seda käsitletakse äärmise põhjalikkusega. Lisaks suuremale leheruumile on põhjus ka selles, et Saksamaa ise on maailmapoliitiliste otsuste kese. Mõned aastad tagasi olid Postimehes kõige populaarsemad tarbijateemad, Euroopa Liidu vastu lugejal huvi ei olnud, isegi liitumise ajal. Samas Saksamaal algavad päevauudised tihti sellega, mida Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja tegi või arvas, eesistujariiki teab praktiliselt iga taksojuht. Eesti sai oma eesistumise ajal väga palju kajastust. Kuvand oli enamasti positiivne, et mitte öelda üleliia positiivne. Näiteks kordus narratiiv, et neljandas klassis oskavad kõik Eesti lapsed inglise keelt, kuuendas klassis ehitatakse roboteid ja igas rabanurgas on WiFi.

Valeuudiste teema Saksamaal kuigi pakiline ei ole. Selles vallas on enim kõneainet andnud paari aasta tagune juhtum, kus Berliinis kaduma läinud 13-aastane Vene-Saksa päritolu tüdruk väitis, et ta rööviti ja vägistati. Politsei uurimise tulemusel selgus, et lugu ei vasta tõele ning see kuulutati kiirelt valeinfoks. Vene ametnikud kasutasid siiski juhtumit, et süüdistada Saksamaad seksuaalvägivalla varjamises ja tolereerimises, samuti toimusid mitmes Saksa linnas Vene päritolu sakslaste korraldatud demonstratsioonid. Riskirühm valeuudistele ongi eeskätt muukeelsed, kes üleriigilist meediat ei tarbi ning on valeinformatsioonile haavatavamad.  

Eesti kultuuri müümisest Saksamaal

Eesti kultuur on Saksamaal silmatorkavalt esindatud ja tihti küsitakse, et kas meid on tõepoolest ainult miljon. Iga nädal toimub midagi Eestiga seotut, väga hästi läheb muusikutel aga ka kunstil, filmil, teatril, kirjandusel. Meie kultuurielu lausa keeb, nii võib küll öelda. Kultuuriatašee tööpõld on lai, sest Eesti kultuuriinimestele on vaja leida Saksamaal tugev partner, ilma on keeruline ja isegi mõttetu Saksamaale tulla. Partner tagab esinemiskoha, publiku, turunduse jne. Atašee tutvustab Eesti kultuuri ja otsib ka võimalusi osaleda festivalidel, näiteks tänavu on Eesti peakülaline paljudel Saksa festivalidel – Nordischer Klang Greifswaldis, Rudolstadti maailmamuusikafestival, Nürnbergi teatrifestival, mitmetel filmifestivalidel jne. Eesti kirjandust tõlgitakse saksa keelde üha enam, vaja on korraldada raamatute esitlusi. Eesti kunstnikud on Saksamaal samuti üha aktiivsemad.

Samas on konkurents Saksamaal ja eriti Berliinis väga suur, jalga pole lihtne ukse vahele saada. Arvo Pärt on hästi tuntud ja tema nimi avab enam-vähem kõik uksed. Paljusid teisi tuleb atašeel tutvustada. Oma töövõiduks pean NO99 etenduse „Pööriöö unenägu“ toomist Berliini Konzerthausi  2017. aasta okoobris.

Saksamaa on suur ja eripalgeline, ka maitse-eelistused varieeruvad piirkonniti, kusjuures Berliin eristub selgelt ülejäänud riigist.

Küsimused publikust

1) Kui Saksamaal on auditoorium nii suur, siis kas ei ole turgu ära jagatud?

Lisaks üleriigilistele väljaannetele on palju nišiväljaandeid ja kohalikke lehti, samuti eri keeltes lehti. Igaüks leiab midagi oma maitsele. Mõistagi on ka arvukalt portaale. Kui Eestis pakuvad üleriigiliste lehtede portaalid sisu igale maitsele, kohati ka päris nõmedat sisu, siis Saksa kvaliteetlehed latti ses osas alla ei lase. Sisu on ka seal kirev, aga vastab ajakirjanduse eetikakoodeksile ja heale maitsele.

Nõudlus vastab pakkumisele, aga lugejaid tuleb ka harida, et nad oskaksid kõrgemat kvaliteeti nõuda. Ajakirjandus on ühiskonna peegel.

2) Kuidas on konkurents Saksa meediaturul?

Konkurents loomulikult on, aga seda ei väljendata leheveergudel ja netiväljaannetes, lugejateni see ei jõua nii selgelt kui Eestis.

Saksa ajakirjandus on üldse sõbralikum. Küll kriitiline ja terav, aga inimestele ei tehta haiget. Kuna fakte kontrollitakse hoolikamalt ja poolikuid lugusid lehte ei panda, siis ei süüdistata inimesi alusetult. Ei pea järgmisel päeval vabandama või täpsustama, aga inimene on juba viga saanud. Saksamaal kritiseeritakse inimese tööd või tegusid, aga eneseväärikus jääb inimesele alles. Saksa ühiskond on lihtsalt küpsem.

3) Kui palju veebiväljaandeid loetakse?

Ikka palju loomulikult. Veebiportaalid ei hakanud omal ajal nii kiiresti arenema kui Eestis, aga nüüd pole vahet. Meid aitas ses osas väga palju Norra meediafirma Schibsted (Eesti Meedia endine omanik) know-how.

4) Mille põhjal Postimehes otsustati, milliseid välispoliitilisi uudiseid kajastatakse?

Ma usun, et põhimõtted on alati samad. Enamasti tehakse valik selle põhjal, mis Eestit kõige rohkem mõjutab ja kõik olulisemad välisuudised on ka alati kajastust leidnud, samuti naaberriikide tegemised. Paberlehe maht on nii väike, et kõike kajastada paratamatult ei saa.

7) Lääne-Euroopas on metrooajalehed on väga populaarsed, miks need Eestis levinud pole?

Saksamaal ei ole ma enam ühtegi näinud, see aeg on möödas. Eestis on ka plaane tehtud, aga see süsteem ei lähe käima juba ainuüksi seepärast, et meil pole metrood, kus oleks nii pikk marsruut, et oleks aega lehte lugeda. Tasuta lehe jagamine ka devalveerib väljaannet, näiteks Postimees küll tasuta väljaanne olla ei saaks ainuüksi maine pärast.

8) Kas see, kui väljaanded oma maailmavaate välja ütlevad on positiivne või negatiivne?

Lugejana on see pigem positiivne, kuna saan valida oma maailmavaatele ja hoiakutele vastava.

9) Kas meedia suudab mõjutada välispoliitikat?

Meedia mõjutab kindlasti sisepoliitikat, Eesti tingimustes välispoliitikat vähem, kuna põhiküsimustes on poliitika ja meedia ühte meelt, pole konflikti.

Palju räägitakse, et meedia mõju väheneb, ilmselt on see killustumise ja sotsiaalmeedia leviku tõttu tõsi. Siiski leian, et kui head ajakirjandust teha, siis mõju on endiselt olemas. Halva kvaliteedi korral autoriteet langeb ja usutavust pole.

10) Kui suur on pressinõukogu võim?

Pressinõukogu pole kohus, küll aga võib PN-i otsus kohtusse mineku korral otsust mõjutada. Saksamaal on sama süsteem, ka meie eetikakoodeks on samasugune. Samas peaksid tugevad  toimetajad suutma nõukogusse sattumist ennetada, sest ega see au ju tee. Kui ikka üks ajakirjanik või väljaanne alailma PN-i satub, siis on kuskil viga ses, olgu siis protsessis või inimestes.