10.09 Marko Mihkelson

Mart Veliste: Kokkuvõte Marko Mihkelsoni loengust

Teisipäeval, 10. septembril käis Rahvusvaheliste Suhete Ringis loengut pidamas Riigikogu Väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson, kes rääkis teemal "Riigikogu Väliskomisjonist maailmapoliitikani“.

Taustaks:

1993 aastal lõpetas Marko Mihkelson Tartu Ülikooli ajaloo erialal. Ajaloo magistrikraadi sai ta 1999 aastal magistritööga, mille teemaks oli „Venemaa poliitiline areng 1990–1996". Aastatel 1994 – 1997 tegutses ta Postimehe Moskva korrespondendina. Aastatel 1997 – 2000 oli ta Postimehe peatoimetaja. 2000. Aastal pani ta aluse Balti Venemaa uurimiskeskusele. (Mihkelson peab Vladimir Juðkinit parimaks spetsialistiks Eestis, kes suudab panna kokku seoseid Venemaa sündmustest). 2003 aastal saabus Mihkelsoni ellu poliitika, ühinedes värskelt loodud Res Publicaga. Nüüd on Marko Mihkelson tegelenud 10 aastat Eesti välispoliitikaga poliitilisel tasandil. Siiski omab ta oma akadeemilisest ja tööalasest karjäärist tulenevalt ka varasemaid kokku puuteid välispoliitikaga ja seega usub, et viimased 20 aastat on andud suure kogemuse neil teemadel kõnelemiseks.

Riigikogu väliskomisjonist

Riigikogu väliskomisjon on oluline Eesti välispoliitika kujundaja, mõjutaja ja teatud mõttes ka elluviija. Umbes kümmekond liiget ja kõik neli erakonda on esindatud selles komisjonis. Parlamendi ja sealhulgas väliskomisjoni roll on tegeleda seadusandlusega, eriti rahvusvaheliste lepingutega. Üks põnevamaid, mis lähiajal tulemas, on Eesti-Vene piirileping. Välispoliitika valdkonnas on paragrahvide keeramist ja igapäevast seadusandlust vähem võrreldes teiste komisjonidega - muidugi sõltub see teatud ulatuses ka komisjoni liikmetest. Väliskomisjoni rida on ära kuulata ja heaks kiita kõik EV välis-, kaitse- ja julgeolekupoliitikat puudutavad seadused. Soomes, Rootsis, Taanis on sarnane praktika.

Komisjoni töös on oluline moment see, et seal on koondunud erinevate erakondade esindajad ehk esineb erinevaid nägemusi Eesti välispoliitikast. Eesti kui väikeriigi poliitika on ikka kui lehmakauplemine ehk mitte just kõige meeldivam. Mis aga puudutab ELi, julgeoleku- ja välispoliitikat, siis parteide ülest koostööd on väga palju. Seda näeme ka väga sageli põhjamaade, kui ka teistes väikeriikides, kus demokraatia kogemus on olnud pikem. Riigikogu väliskomisjoni hääletused on peamiselt seotud olnud esimehe ja aseesimehe valikuga. Kord tekkis valimistel patiseis, kuid opositsioon otsustas liisu tõmbamise asemel taganeda. Antud koosseisu ajal on olnud maksimaalselt 5 teemat, kus oli vajadus hääletamiseks.

Väliskomisjonil on suur mõju Eesti välispoliitika mõjutamisel. Eesti peab aru saama, kus tekivad mõjukeskused nii julgeoleku kui ka majanduse mõttes. Ammugi on selge, kuidas toimub Aasia tõus ja milline on nende mõju maailmapoliitikale. Aasia ja Hiina on maailma ajaloos viimased 2000a jooksul mänginud olulist rolli, väljaarvatud viimased sadakond aastat (enne viimaste aastate taastulemist).

Riigikogu tellis raporti ja analüüsi Tallinna Ülikoolilt. See on suhteliselt levinud praktika komisjonis. Kirjutati kokku raport „Eesti Aasia strateegia aastani 2025“ ehk millised on arengud ja milliseid suundi võiks Eesti eelisarendada. Mihkelsonil on hea meel, et see ei ole jäänud vaid strateegiaks vaid on taga ka reaalset rahastust. Toimub järjest suurem ühise sünergia/koostöö loomine ülikoolide ja riigi vahel. On paratamatu, et me ei saa eeldada, et kogu maailma otsustuskeksus on Euroopas/USAs. Mõistagi on Eesti lähinaabrid ja partnerid kellega on vaja suhteid edendada. Aasiasse õnne otsimist ei ole. Tuleb osata tänast maailma lugeda ja sealhulgas ka enda võimalusi (raha) hinnata ning teha vastavaid otsuseid. Kui vaadata majanduskasvu perspektiive, siis kasvutrend vaatamata raskustele, on lähema 20-30 aasta jooksul Aasias. Oleks lühinägelik, kui me ei üritaks ka ise kasu lõigata. Mitte vaid majanduslikku vaid ka poliitilist.

See kuidas Hiina enesekindlus on viimastel aastatel kasvanud on hämmastav. Samamoodi on nähtavas tulevikus ka Hiina tõus esimeseks sõjajõuks maailmas. Selle aasta lõpus saab Eesti saatkond oma maja valmis. Siiani (viimased 20a) on saatkond olnud ühes hotellis.

Tehti Põhjala- ja Balti mere regiooni ohtude analüüs. Polnud ette näha seda arengut, kus me täna juba oleme. On tekkinud mitmeid selliseid küsimusi, millele on vaja terast tähelepanu pöörata. Näiteks on see seotud meie idanaabriga, kes, mitte ainult meie regiooni piiridel, on kasvatanud sõjalist aktiivsust. Venemaa õppuste „Lääs 2013“aktiivfaas on alles algamas. Kaitseväe Peastaabis sai väliskomisjon sellegi kohtagi ülevaade. „Lääs 2009“ deklareeriti, et õppus on peaasjalikult kaitse eesmärgil. Avaliku infona on teada, et planeeriti terroristide lokaliseerimist Balti riikides. Andmed räägivad sellest, et Venemaa aktiivsuse ja mõttetegevusega peab pidevalt koos parteritega tegelema. Venemaa lennukite õppused on pannud ka Rootsi mõtlema NATO peale. Soomes ja Rootsis pole NATO enam nii suur tabu teema kui varem. Siiski rahva vastuseis NATOle on mõlemas riigis endiselt kõrge.

Piirileping Venemaaga

See kõik, mis täna toimub Süüria ümber, Venemaal ja ka mujal, on muutnud piirilepingu aktuaalsemaks kui kunagi varem. Meie rahvuslikes huvides on omada võimalikult vähe provokatiivseid halle tsoone. Hetkeline olukord võib võimaldada provokatiivseid akte. Eesti-Vene piirilepingust on räägitud üle 20 aasta. Vahepeal oli kalevi all, kuna Venemaa arvas et piirilepingu puudumisel ei võetaks meid NATOsse ja Euroopa Liitu. Riigikogu ratifitseeris ühe kuuga piirilepingu. Ratifitseerimise seaduse preambula lõi aluse Vene poolele öelda, et nad ei ole nõus. Kardeti territoriaalseid nõudmisi Eesti poolt - otsistud viga. Vahepeal oli Pronksiöö ja suhete madalseis 2007-2008. Eesti poolele on oluline protsessi avatus ja kaasatus. Oluline on, et piirilepingu lahendus mitte mingilgi viisil ei kompromiteeriks Eesti õigusjätkusuutlikust, mis oli ka 2008 preambulas. Toimus kolm kohtumist. Eesti saadik oli Jüri Luik, üks kogenenumaid Eesti diplomaate.

Ta viis läbi ka läbi rääkimisi läbi ka siis kui Vene väed välja viidi. Õigusteadlase Lauri Mälksoo ühe ettepaneku näol lisati konsultatsioonide käigus artikkel9, mis ütleb et käsitletakse vaid piirijoont. Vene poolt tegi ka pakkumisi. Näiteks, et see leping muudab kehtetuks kõik varasemad piiriga seotud lepingud. Selge on see, et Venemaaga läbirääkimisi pidada ükskõik mis küsimuses, ei ole lihtne. Kui on konkreetne eesmärk, siis on võimalik midagi saavutada. Sama kehtib kattuvate huvide puhul. Nagu Lennart Merigi ütles: „Alati on oluline tunnetada võimaluste akent“. Mai lõpus saavutati poolte kokkulepe teksti muudatuste osas. Eesti valitsus kiitis ka need heaks, pärast seda kui erinevad erakonnad ütlesid oma seisukohad. Hetkel on asi seisma jäänud suve tõttu. Puhkasid nii eestlased kui ka venelased. Täiesti normaalne kooskõlastamise protsess on käimas. Hetkel ei ole tunnetatav mingit poliitilist mõju sellele.

On oodata Venemaa välisministri Sergei Lavrovi saabumist Tallinna allakirjutamiseks ja siis läheb asi riigikogule ratifitseerimiseks.

Süüria konfliktist:

Konflikti olulisust näitab see, et kordagi varem pole Mihkelsonilt ajakirjanik küsinud: „Mis te arvate, kas on tegemist kolmanda maailmasõja algusega?“ Alates 1991. aastast on raske meenutada sellist rahvusvahelist olukorda, mis võiks nii palju mõjutada meid ja meie partnereid. Sündmuste spiraal sai alguse 20. augustil, kui kasutati Süürias keemiarelva, mille käigus hukkus 1500 inimest Damaskuse eeslinnas (umbes Annelinna või Õismäe suurune ala). Mõistagi Obama ja rahvusvaheline üldsus reageeris. Teatati, et sekkumine on möödapääsmatu keemiarelva kasutamise puhul. Tegelikult ei olnud esimene kord kui keemiarelva kasutati. On olnud tosinkord, kuid need on olnud lokaalsed ja keeruliselt tuvastatavad. Tänase päeva seisuga, see info mis on olemas, räägib seda, et relva kasutas Assadi reþiim. Kasutas selleks, et operatiivtaktikaliselt tagasi lükata mässuliste edu antud piirkonnas.

Aga 2003 kui Iraaki mindi, siis selgus hiljem, et luure andmed päris selgelt vett ei pidanud. Täna võib ka küsida, miks ikkagi ja kelle huvides keemiarelva kasutati? Assadi valitsus teadis, et ÜRO inspektorid on kohal ja oli oodata USA ning liitlaste reaktsiooni. Lõplikult head vastust ei olegi sellele. Aga lõppkokkuvõttes, mis on ka Eesti positsioon olnud, pole tähtis kes seda relva kasutas – kasutamine kui selline on juba selgelt taunitav. Tegemist on väga erakordse juhtumiga. Viimati kasutati 1988 Sadam Husseini poolt Iraagi Kurdistanis ja enne seda II maailmasõjas. Keemiarelva kasutamist keelab rahvusvaheline konventsioon.

Kõikjal on rõhutatud, et siseriiklikult on Süürias vaja poliitilist lahendust. Süüria kodusõjas võitleb kuskil 30-40 tuhat moslemi äärmuslast, kes on ühel või teisel viisil seotud Al Qaedaga. Nende hulgas palju Euroopast ja Venemaalt võitlejaid. Need äärmuslased on kõige edukamad ja operatiivsemad. See tõstatab läänes jälle küsimusi Islami dþihaad. Samapingeline rahvusvaheline olukord oli 1983 aastal. Umbes samal ajal, kui NSVL tulistas alla lennuki, mis oli teel New Yorkist Souli. Novembris 1983 olid ka NATO õppused Euroopas, mida NSVL tõlgendas võimaliku ennetava tuumarünnakuna. Mihkelson mäletab koolipoisina õppusi sellest ajast. Külmasõja kõige teravam hetk oligi siis. Ja nüüd on saabunud uus teravus. Lokaalne konflikt, millel on suur eskaleerumise potentsiaal. Eesti peab ka panustama poliitilise-diplomaatilise lahenduse leidmiseks. Oletame, et USA kongress nõustub, et on vaja löök anda (signaali saatmine teistele vägivaldsetele reþiimidele).

Mis on rünnakute objekt? Mis juhtub päev pärast seda, kui rünnak on lõppenud? Kongress näeb ette 60 päeva pikkust sekkumist, mida on võimalik veel 30 päeva pikendada. Mis on aga seejärel uus samm? Mihkelsonile on väliskolleegid öelnud kartust, et seejärel muutuksid USA lennukid lennukiteks, sest see rühmitus on Assadi üks põhivastaseid. Viimaste päevade arengud on seotud keemiarelvade (1000 tonni) võtmine rahvusvahelise kontrolli alla ja nõudega, et Süüria liituks keemiarelva konventsiooniga. Raske on mõelda, et see kiirelt realiseeruks. Samas Obamal on olemas negatiivne kogemus Briti parlamendist, et sekkumist õigustada.

Eestil on vaja silmas pidada Venemaa uitmõtlejate väljaütlemisi, et kui USA peaks sõjaliselt Süüriat ründama või kui see konflikt peaks seal eskaleeruma, siis peaks Venemaa tooma väed sisse Balti riikidesse. Mihkelson ütleb kogemuste pealt, et imperiaalne mõtteviis elab idanaabris väga tugevalt edasi. Ega Putin ilmaasjata ei öelnud: „Nõukogude Liidu lagunemine oli 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof“. Venemaa välispoliitikat juhib suuresti USA strateegilise võimu vähendamine ja nende mõnitamine. Eesti peab pidevalt jälgima üldist rahvusvahelist keskkonda ja piiril toimuvat. Ja selles osas on Riigikogu väliskomisjonil väga suur roll.

Küsimuste voor:

Kas viimased sõnad Baltikumi okupeerimisest võivad olla tähelepanu kõrvale juhtimiseks, et mitte Hiina kartust esile tuua?

Venemaa püüab olla Hiina sõber ja teda ka jäljendada (juba 1980ndatel aastatel Deng Xiaopingi mõtet- ükspartei aga vabamajandus). Ainuke mis paneb neid ühele tasandile on tuumarelvade olemasolu, Venemaa omab siiski numbriliselt veidi rohkem. Neid ühendab ka see, et nad näevad maailma ühtemoodi - autokraatlikud riigid ja seisukohad Süüria osas. See aga ei takista sõjaliste õppuste tegemist üksteise „vastu“. Venemaa korraldas ida pool kõige suuremad sõjaväe õppused alates NSV Liidu lagunemist alates. Kaasati 120 000 meest, lennukeid ja laevu ning ulatus Kamtðatkast Uurali mägedeni.

See siiski ei ole tähelepanu kõrvale juhtimine. Mihkelson tõi näite 1995 aastast, kui oli Venemaal niisama kuulamas ühte loengut liberalismi ajaloost Venemaal. Täiesti ootamatult ütles vanemapoolne õppejõud lause: „Teate, meie lapsed või lapselapsed hakkavad nii või teisiti Balti riikide sadamate pärast võitlema, sest need ju kuuluvad meile.“ See lause oli lihtsalt teksti sisse põigitud. See näitab, et kuskil alateadvuses on ikka see mõte olemas. Ei ole meeldiv selliseid asju kuulda ja see ei aita ka kahepoolsete suhete kasvatamisele kaasa. NATO peasekretäri väljendas sama mõtet, öeldes, et Venemaa peaks lahti ütlema neist sõnavõttudest. Venemaa poolt vaadatuna on strateegilised aktiivsed suunad just meie regioon ja Kaukasus. Tuleb pidevalt sündmustel silma peal hoida, ei tohi teha nii nagu vaikava ajastu ajal. Teadlik inimene teeb paremaid otsuseid alati, kui see kes üritab pead kuhugi tiiva alla sättida.

Millises suunas on Iisraeli huvid liikunud seoses Süüriaga ja lääne maailma huvides sinna sekkuda?

See otseselt mõjutab nende julgeoleku olukorda. Vaen, vastuolud ja rahulepingu puudumine ei tee asja paremaks. Iisrael on muidugi ka USA partner. Iisrael on viimastel nädalatel tugevdanud oma õhukaitse võimekust. Assad on ka öelnud, et konflikti laienedes võib üks tegevusi olla Iisraeli pommitamine ehk esimene võimalik kättemaks rünnakule võib olla Iisrael. Kui rünnati Iraaki Lahesõjas, siis Iraak pommitas ka Iisraeli. Otsustati aga mitte vastata ja eskaleerumist ei olnud. Muidugi peab kõike korraga jälgima. Türgi on ka mures. Üle 500000 põgeniku juba. Mõtteviis seal on selline, et toimub eraldumine - Assaadi meelsed läänekaldal ja ülejäänud muutub Afganistaniks.

Mis annab aluse vene analüütikutele öelda, et USA rünnakule Süürias vastataks Balti riikide ründamisega? Mis on Venemaa huvi Süürias?

1991 aasta oli vene juhtidele tragöödia. Üks tegur oli Reagani salajane majandussõda, mis tõmbas jalgu alt. Saudi Araabia 1986 aastal otsustas nafta toodangut järsku kasvatada. Need inimesed, kes on eluaeg töötanud KGBs on nüüd Venemaa eriteenistuses ja sellest areneb nende välispoliitiline mõte. Kõik Snowdeni, Wikileaksi jms asjad on piisad, et USA mõjuvõimu vähendada. Eestile on kindlasti ebamugav, kui USA ja Venemaa on keerukates suhetes. Mõista, et sellised naljad polegi tegelikult väga suur nalja tegemine. Süüria puhul tuleneb Venemaa huvi sellest, et Külma sõja ajal oldi partnerid. Venemaa on müünud Süüriasse miljardite dollarite väärtuses relvi. Süürias asub väljaspool Venemaa piire ainukene mereväebaas. Kindlasti on ka mängus luurehuvid ja muud segused.

Venemaa jaoks on ka küsimus, kuidas julgeolekuga hakkama saada olümpiamängudel, toimuvad need nii lähedal kuumadele kolletele. Tðetðeenias on võitlus Venemaa vastu suuresti dþihaadi meeleoludega. Süüria on suurepärane treeninglaager kõigile äärmuslastele võimekuse kasvatamiseks ja uute kollete tekitamiseks. Araabia kevad andis ka sellele hea tõuke.

Venemaa vastuseis tuleb ka tema tugevusest. Venemaa pole olnud varem nii tugev kui ta on nüüd. 2008 Gruusiasse tungimine oli esimene näide sellest. Putin ja Medjedev on öelnud, et tegemist ei olnud sekkumisega tsiviilide kaitseks, vaid oli vaja peatada NATO mõjupiiride laienemist.

Kas 21. sajan on lõpp Teise maailmasõja järgselt loodud reþiimile ehk ÜRO Julgeolekunõukogu reþiimile? Kuidas reformida või mis küsimused on seal õhus?

Küsimus on, kas tänane maailm saab ilma suure sõjata hakkama maailmakorra reformimisel. Süüria näitab, et ÜROl ei ole võimalik reflekteerima seda maailma, mis meil täna on ja välja töötama sellised lahendusi, mis ei raskendaks koostööd vaid suurendaks. ÜRO reformimisest on väga pikalt räägitud, kuid rohelist tuld ei ole näha. Oluline muutus on olnud see, et varem mängis G7 ja siis hiljem G8 olulist rolli. Täna enam G8st eriti ei räägita, kuna seal pole kaasatud LAV, Hiinat, Brasiiliat, Indiat ja Saudi-Araabiat. Reformimine on mitme miljoni dollari küsimus. Väga keeruline lahendada ilma julgeolekuvahekordade selgeks tegemist. Maailm ei ole olnud kunagi nii globaalne ja läbipõimunud mõjuritega kui ta seda on täna.

Kas on võimalik, et Euroopa Liit võtab sarnaselt USAle vastu midagi Magnitski akti sarnast?

Ei näe seda võimalust, kuna 28 riigi seas sellist ühist otsust saada on väga keeruline. Liiga palju erinevad arusaamisi ja suhteid Venemaaga. Sõltub ka sellest, mis ideoloogilise taustaga on võimulolijad. Kindlasti oleks oluline samm mida astuda. Sa pead ise teadma, mida sa väärt oled ja pead neile seda Venemaale näitama. Ei saa sellist järelandmist ja veelkord järelandmist nii palju olla. Sellist tõsist jutuajamist saab teha vaid koos, mitte et ühed muutuvad patuoinaks. Ega USAs see ka lihtne ei olnud.

On 28th November, the guest lecturer in RSR was Marina Kaljurand who gave lecture on “Cyber Security – challenges and potential responses”. She has served as the Ambassador of Estonia to USA, Mexico, Russia, Kazahstan and Israel. She has also been the Minister of Foreign Affairs of Estonia. Currently, she is a Chair of the Global Commission on the Stability of Cyberspace.

First time when Marina Kaljurand learned about cyber security was in 2007 when Estonia was under politically motivated cyberattacks. Back then she was an Estonian ambassador to Russia and she had to explain what is happening in Estonia – DDoS-attacks. It was important to talk about this because cyber does not have borders and in this field, cooperation is necessary. She said that states are not allowed to take any illegal actions and according to international law they must stop every illegal action that is transiting their country. It was known back then that cyberattacks came from Russian territory – Estonia had all the legal instruments in place, but the will was missing (there was a cooperation between allies but not with Russia).

In year of Snowden’s disclosure, Kaljurand was posted to the US. She said that the US changed a lot during these times and question of trust was the most important. Estonia was the first country to have a bilateral agreement in cyber security with the US and it was used as a hook to bring Obama to Tallinn (he came later, though). For Estonian diplomats, it is very important to represent our country because usually nobody cares about us and many even do not know (still think that we are part of the USSR). That was the reason we had to find our niche – which is cyber (e-lifestyle, cyber security) – and now it opens the doors and starts the conversations.

Currently there are 84 global bodies dealing with cyber security. Marina Kaljurand is the Chair of the Global Commission on the Stability of Cyberspace. At first, they were hesitating to include Russian and Chinese experts but as it is a global commission, they need people from different countries. They also have Jeff Moss and Joseph Nye, also human rights activists, and civil society experts. Commission is a multistakeholder. Governments need to cooperate in order to be successful because there are a lot of actors in cyber area. There is an ideological division in between of how the ICT is seen – one side (especially the West) sees it beneficial (lets do it!) and another (i.e. Russia and China) side sees the use of the ICT as interfering (colour revolutions, influencing internal politics). It is difficult to cooperate between two divisions.

Cyber is not only for IT geeks, there are so many fields – diplomacy, international affairs, law, etc. For Kaljurand, cyber security is about stability, it is an open, secure, stable, and accessible Internet. 65% of people are not online yet, they are to join us and we need to have stable and secure Internet. She said that we have to raise the awareness to countries who have no idea what is happening in cyber field. Thus, although she had no idea what all the 84 bodies are doing, she was happy that there are so many of them who are raising the awareness.

In 2013, it was decided by the UN GGE that international law applies to cyber space. The question is about how (jurisdiction and sovereignty). When is the sovereignty of a state violated (for example, in case of malware or when somebody really dies because of a cyber-attack?) UN is the only global organization, but it is from the 1940s. UN will never agree on everything, thus we need a division of like-minded states who have the same understanding and norms on how to behave in cyber space. For example, norm is that it is not okay to attack financial institutions during the peace time. Every country should be interested in having common norms, but it is not possible to agree because of the ideological divisions. If UN cannot work on that, then a group of likeminded countries can. Other bodies are the EU and NATO and both have its roles, for example, cyber is the 5th domain of operations (in addition to air, space, land, maritime). There is a NATO Centre of Excellence in Tallinn. The aim of cyber stability is to avoid misunderstandings (confidence building is getting people together, OECD is doing an excellent work there).

Kaljurand also spoke about Estonia’s e-voting. She used Hack the Pentagon – hackers were asked to hack a system to find vulnerabilities – example and she wants to do the same in Estonia with e-voting. She believes that we have a good system but there is so much criticism from abroad and we need a PR-event - Hack Estonian e-voting. We need international hackers for that. Government is not ready yet but she is still convincing it. We need to face challenges but not to step back. It may happen that people perceive it as negative PR (hackers are hacking Estonia) but we need to explain a lot what are we doing and why. We were lucky to have an ID-crisis in 2017 because we started to feel ourselves too comfortable.

What is the future of UN GGE? Has it failed because in the last meeting the participating countries did not reach a consensus?

Internet of Things, terrorism, international law, norms, confidence building measures, capacity building – GGE is looking these five fields. GGE was supposed to write a report (goal was not to go back from what was agreed two years earlier). Kaljurand does not think that coming years show a will of agreeing on something, she said that coming years will be for educating.

She also said that we need to start asking something for return. For example, if some country wants assistance in e-taxation, then it must make a political statement (international law applies to cyber space or a statement about human rights). If a country is not willing to make a statement, then it should ask for an assistance from some other country.

How to deal with Russia and China?

She has no answer to that. Balkanization of Internet (different countries have different Internets). She does not see that we could find common ground with China or Russia because of the big ideological differences. It may happen that states reach the point where they agree that cyberattacks are not okay. 2007 nobody died, it was just humiliating. All the cyberattacks have been kind of mild but if cyber 9/11 happens then the world would come together, and states would have more will and intentions to agree on some rules. It is a grey zone if you do not have rules. People get to together usually when something bad happens, it has not happened with cyber yet.

Tech-people can do attribution, but it has a political dimension as well, as it depends on the politicians (do they have the courage to say it out or not). She referred to former Minister of Defence Jaak Aaviksoo who said that we did reasonable attribution and our conclusion is that when somebody does everything like a dog then most probably it is a dog. Attribution is a political question and increasingly states should say that they were attacked by this or that country.

You can buy cyber weapons from the black market but it’s too primitive. It will change with Artificial Intelligence (AI) and internet of things, it will be cheaper for terrorists. So far it has not been used. KRATT – Estonian law on AI (obligations, responsibilities). Finland, company who has AI in its board, EE-FIN are competing on who will have the law first.

Why are there so many diplomatic efforts (84)?

She does not know what all of them are doing. On the one side, it is good that so many institutions are discussing cyber security. 2004 or 2007 nobody was discussing cyber but today everybody is discussing it. Her commission tries to look at what others are doing. It is good to have so many even if they duplicate. It is important to discuss and educate people.

Cyber security is connected to open internet. Are the EU and US values the same if something goes south?

US is very vocal about open internet, freedom of the Internet. They are strong supporters of human rights online and open internet. There are differences how countries see intelligence etc but basically, we are on the same side. We may disagree on small things, but we share the same principles and understanding.

Could you elaborate more on EU’s role (EU diplomacy toolbox) concerning cyber security?

Cyber diplomacy toolbox – if something happens how do we react. International law allows retaliation. We have regulations. What are the measures in case of cyberattack against a member state? All the rules apply to cyber security (political statements, sanctions etc). The same as the EU has done in the case of Crimea. In the EU it is easier than in NATO. In NATO, there is no mechanism of what to do in case of an attack.

However, there is a problem with the EU and overregulation - EU is very happy when it can regulate something. EU is not a single market, with cyber it is more complicated, there are more regulations. Some regulations are needed because you need to have some frames. You have to know what is allowed and what is not. It is difficult to find a balance.

How Is the cooperation with industries?

Estonia is cooperating pretty well with the industries. All industries (Microsoft, Facebook) complained that governments were not cooperating enough. Industries have ideas. States will not give away authority on retaliation, attribution etc. It is about attitudes (I know how to do my job!). Governments are starting to understand that they can’t do anything without industries. In the end, they have IT-nerds, governments cannot afford them. Hackers are going to school and teach cyber hygiene to students. Teachers were negative until they started to cooperate with the policemen. She said that hackers despite their image are not bad guys.

How much is Estonia an ideal case? How to implement it to other countries?

Estonia is doing well. Other countries need to find what is suitable to them. They don’t need to copy; every country (state) can find something what is interesting to them. Estonia needs to introduce what we are doing and urge others to find what is interesting to them. You can always do the same thing but with going around the corner.

Konspekteeris Kert Ajamaa