9.04 Andreas Ventsel

Andreas Ventsel on Tartu Ülikooli semiootika osakonna vanemteadur. Keskendudes oma uuringutes sotsiosemiootikale, peamiselt poliitika semiootika arendamisele, on ta uurinud nii hegemoonia konstrueerimist nii verbaalses kui visuaalses diskursuses. Lisaks nii rahvusvahelistele kui eestikeelsetele akadeemilistele teadusajakirjadele, on Ventsel avaldanud populaarteadulikumaid artikleid Sirbis, Postimehes, Päevalehes jne

Loeng tugineb tema 2009. aasta kirjutatud artiklile “The role of political rhetoric in the development of soviet totalitarian language”, mis avaldati Russian Journal of Communication Vol. II, 1/2, 9-26 ajakirjas.

Miks teema oluline on? Tunnused, mis totalitaarkeel välja tõi, on tänapäeval oluline suhtluses sotsiaalmeedias, mis on muutumas aina populaarsemaks. Ka sotsiaalmeedias kasutatakse palju akronüüme. Nõukogude ajal olid lühendid samuti tavakäibes, mida paljusid aga ei osatud defineerida. Näiteks, SORVO tegeles NSVL ajal majanduskuritegudega, ent keegi ei teadnud, mis see täpselt oli. Seda tunti väga ohtliku organisatsioonina. Stalini ajastu totalitaarkeele sõnaraamat ilmus 1951. aastal, Totalitaarkeele seletav sõnaraamat andis ajastu  tavakeele  normi.

Probleemsituatsioon

Teadupärast teaduskeele puhul ei sallita ebamäärasust. Mõisted, mille kaudu sotsiaalset korda vahendatakse, peaks olema kuidagi konkreetsem ja selgem. Oluline on, et oleks võimalikult vähe ebamäärasust.

Nõukogude ideoloogia määratles ennast ranget teadusliku ilmavaatena ja võiks eeldada, et niisugune tendents peaks peegelduma ka tavakeele normis.

Nõukogude totalitaarkeel oli aga ebamääraselt määratletud, keelelist ambivaletsust kompenseeris väärtushinnangulisus. Sõna on seletatud väärtushinnanguliselt.  

Keele ja maailma vahekord

Keele kaudu luuakse mingi tunnetuslik maailm, milles me elame. Maailm on vahendatud keele kaudu. Vene politoloog Sergei Ušakin on öelnud, kui on õnnestunud luua tegelikkuse kujutis, on meil võimalik ühiskonda normaliseerida. Niiviisi me orienteerume maailmas.  

Poliitilises kommunikatsioonis konstrueeritav maailmapilt redutseerib mõtteid ja lubab domineerival diskursusel eristada ajalooliselt oluline ajalooliselt ebaolulisest ning seeläbi ühtlasi kontrollida interpretatsioonivälja. Individuaalset või grupilist poliitilist positsiooni ei konstitueeri üksnes institutsionaalne või rolliline kuuluvus, vaid ka kognitiiv-hinnangulised koodid (klassifikatsiooniskeemid), mis on vajalikud poliitilise tegevuse mõtestamiseks, nt keele kaudu vahendatakse kindlaid definitsioone, näiteks kuidas nimetada vaenlast. Lisaks, keele kaudu saame ajaloolist mälu kujundada. Kuidas ajalugu on kirjutatud, näitab ära, milline ajalugu on. Informatsioon on vahendatud läbi retooriliste mallide. Retooriline algupära on ajaloolises kontekstis selle tõttu väga oluline.   

Totalitaarkeel

Mõiste tuli käibele eelmise sajandi viimasel veerandil. Antud loengus fookus oli suunatud eelkõige NSVL-e. Totalitaarsetes riigikordades iseloomustab ideoloogiline jäikus, mis puudutab lingvistilist mõttemaailma.

Autoritarism vs totalitarism - totaalne, nagu sõna ise, kus kodanike elu kontrollitakse, valitseb kindel ideoloogia. Autoritarismil aga on mingisugune opositiooni olemasolu, kodanikel kehtivad mingisugused vabadused, ideoloogiline nõustumine pole niivõrd oluline.

Ideoloogia, mida totalitarism pakub, on utoopia: uus ühiskond, uus inimene, kaasnevad kardinaalsed muutused ühiskonnas. Totalitarismi (totalstaat) mõiste looja oli Karl Schmitt (1927). Totalitarism tähendab üksmeelsust, mis on kujunenud käitumismallide unifitseerimise ühiskonnas. Nõukogude ideoloogia oli töölisideoloogia, mille alused on Marxismis

Nõukogude ideoloogia

Nõukogude totalitaarkeele radikaalsem esinemisvorm jääb Stalini valitsemisaega. Sel perioodil kujunes Nõukogude Liidus lõplikult välja absoluutne juhikultus ja riigi (partei)võimu totaalne kontroll ühiskonna üle. Iseloomustamaks tollast totalitaarkeelt esitan esmalt peamised nõukogude ideoloogiat kirjeldavad tunnused, mis aitavad mõista võimude püüdlust keelelise determinatsiooni suunas:

  • nõukogude ideoloogial on teaduslikkuse pretensioon, s.t see väidab end objektiivselt maailma kirjeldavat. “Marksistlik-leninlik teooria on ühiskonna arenemise teadus, töölisliikumise-teadus, proletaarse revolutsiooni teadus, kommunistliku ühiskonna ehitamise teadus” (Lühikursus 1951 (1938): 321). Juhusliku ja vastuolulise maailma asemele tuleb etteennustatav põhjuse-tagajärje ahel (Arendt 1996: 464).
  • Eelnev väide viib teise tähtsama eristuse juurde: teaduslikkus on omane ainult marksistlikule ideoloogiale. Kuna teadus kirjeldab maailma objektiivselt, siis muutub “teaduslik” ideoloogia ainuõigeks tegelikkuse kirjeldamiseviisiks.  “Õigest”, proletaarsest klassiteadvusest tuleneva “tõese” maailmanägemisviisi, selle tingimuste ja siit tulenevate ülesannete üle vaidles 1920ndatel aastatel enamik tollaseid kunstilisi rühmitusi Nõukogude Venemaal (nt NAPP, LEF). Nende ideede mõjutusel kujunes hiljem välja stalinlik sotsialistliku realismi kaanon, mis lõppkokkuvõttes sisuliselt monopoliseeris kultuurilise tunnetusvõimalikkuse üldse (Hlebkin 1998: 59–64; Groys 1998: 637–638).
  • Kommunistliku ideoloogia “teaduslikkus” väljendub bolševistlikule poliitikale omases nähtuste sildistamises, lahterdamises ning vastandamises, sarnaselt teaduslikule süstematiseeritud keelekasutusele (Lepik 2000: 723).
  •  Nõukogude ideoloogia aksioloogiline iseloom. Kõik see, mis pole kokkuviidav kommunistlike väärtustega, välistatakse väärtuste püramiidist, ja muudetakse miinusmärgiliseks. 
  •  Nõukoguliku ideoloogia eshatoloogiline loomus: ajalugu kulmineerub kommunismi jõudmisega. Ülima väärtuse projitseerimine tulevikku ja ühes sellega ajaloo kui sellise lõppemine (õigem oleks küll öelda eelajaloo lõppemine ja tõelise ajaloo algamine). 

Stalini aegne nõukogude keeleteooria lähtus Nikolai Marri keeleteooriast. Marr oli gruusia päritoluga keeleteadur, kes püstitas maailma algkeele hüpoteesi: kõik maailmakeeled algnevad ühest keelest, mis taandus neljale baassõnale:   sal, ber, jon ja roš

Keel peaks väljendama ühiskondlikke muutusi ning peaks peegeldama vahetult ühiskonna tegelikkuses toimuvaid nähtused. Need nähtused toovad paratamatult muutuseid ka keeles. Keel ei eksisteeri iseenesest, vaid üksnes orgaanilises seoses materiaalse kultuuri ja ühiskondliku ajalooga. Keel on kui ripats. Keelel ei ole autonoomiat (ühiskondlike ja majandussuhete taustal).

Tegelik Staliniaegne totalitaarkeel kujunes aga millekski muuks ja seal oli vähe selgesõnalisust, mida võim ideoloogia tasandil taotles.

Kupina iseloomustas nõukogude totalitaarkeelt järgmiste tunnuste läbi:

Kupina iseloomustab nõukogude totalitaarkeelt järgnevate tunnuste alusel (Kupina 1995: 13–15):

  • Tendents konstantsete ideoloogiliste semantiliste kontseptide redutseerimisele ja transformeerumisele. 
  • Tendents kunstlike ja kvaasiideologeemide  loomisele (nt aadel-kodanlik).
  • Tendents sõnavara dualistlikule aksiologiseerimisele. Ideoloogiline ekspansioon haarab kõik sõna semantilise struktuuri tasandid, määrates seeläbi sõna konnotatiivse tähenduse ning ühtlasi positsioneerib sõna asendi  polaarsel hea – halb väärtusteljel (nt revolutsiooniline – kontrrevolutsiooniline, nõukogudelik – antinõukogudelik).
  •  Tendents antonüümiliste ja sünonüümiliste ridade loomisele, mis süstemaatiliselt kinnitavad ideoloogilisi dogmasid. Ideologeemideks muutuvad ka tavalised n-ö olmesõnad, mis esmapilgul ei tohiks olla ideoloogiliselt koormatud (nt ‘kirjaoskamatu’ — mingi teadmiste valdkonna vastu rangelt eksinu, See inimene on poliitiliselt kirjaoskamatu). 
  • Tendents vene keelele mittetraditsiooniliste leksikaliste kombinatsioonide ideoloogilisele kodifitseerimisele. Asesõnu, määrsõnu jne seletatakse ideoloogiliselt (nt ‘alt’ — massidest, alt tuleva surve tõttu võib kodanlus aegajalt masside nõudmistele järgi anda).
  • Poliitilise dimensiooni subordineeriv roll teiste ühiskonda konstitueerivate valdkondade (filosoofiline, religioosne, esteetiline, moraalne, õiguslik jne) suhtes. Eriti radikaalsel ja eksplitsiitsel kujul ilmnes see stalinistlikus nõukogude totalitaarkeeles. Poliitilisuse sfääris (sfäär — semantiliselt sarnaste ideologeemide süsteem) formuleeritakse tähtsamad baasideologeemid, mille alusel saavad ideoloogilise mõtestatuse teised keele semantilised sfäärid (Kupina 1995: 23). Poliitilisuse sfäär allutab nõukogude totalitaarkeeles kogu ülejäänud keele semantika. Seeläbi selekteeritakse uus ideoloogiliste väärtuste süsteem, mis saab aluseks peamiste semantilis-ideoloogiliste opositsioonide konstrueerimisel ja aksioloogiliste reeglite väljatöötamisel (samas). 

Nõukogude totalitaarkeele sõnaraamat oli manipuleeriv, kus iga eluvaldkonda seotakse ideoloogiaga. See oli poliitilise dimensiooni allutav roll. Selle kaudu loodi lapselikku meelsust, mis võimaldab võimul teatud viisil inimestega manipuleerida. Kasutades totalitaarsõnavara, saab inimesi korrale kutsuda, nii nagu isa kutsub korrale last

Retoorika ja keel

Aristoteles: retoorika kui kõnepraktika on veenmiskunst, aga ka distsipliin. Oleme poliitilised loomad, sest meil on keel. Distsipliin jaguneb omakorda kohtukõneks. Lisaks veel on teada paraadretoorikat, mis iseloomustab pidupäevakõnet. Poliitiline retoorika on ennekõike ettevaatav. Eesmärgiks mobiliseerida rahvast, õnnestuks masse kaasata. Poliitiline retoorika peab olema üheti mõistetav kui ka orienteeruma kindlale grupile. Mida suuremad on eesmärgid, seda suurem on vajadus mobiliseerida gruppe.

Sümboolika roll poliitilises retoorikas

Sümbolid on identifikatsiooni vahendeiks ning täidavad erinevaid funktsioone.

  • Sümbolid aitavad luua ühtse sotsiaalse kogukonna tunnet.
  • Sümboolikal on legitimeeriv funktsioon - selle kaudu legitimeeritakse võimu, et tagada masside poolehoidu.
  • Sümbolite kordamise kaudu on võimalik luua sidemeid.  
  •  sümboolika kommunikatiivne funtsioon - selle kaudu antakse edasi informatsiooni. Sümbolitega võib tekkida paradoks: üks sümbol kogub ajas mitu tähendust, sest erinevatel inimestel on sümboliga erinev suhe. Sõmbol on kui kokkupressitud tekst. Sümbolid võivad olla ka loosungid, lühikesed programmed jne.

Poliitilise retoorika strateegiad

  1. Oratoorika on retoorika strateegia, mis rajaneb nähtuste ja ettekujutuste kõrvutamisel, analüüsimisel.
  2. Homileetika on monoloogilisele veenmiskunstile omane, mis on tihedalt põimunud sümboolikaga. Olulist rolli mängib emotsionaalsus. Homileet on kui prohvet, kelle tõde ei kuulu vaidlusse
  3. Didaktika tähendab õpetuslikkust, iga retooriline akt on õpetatava eesmärgiga

Stalini ajastu poliitiline retoorika

Stalini ajal oli omane kokku viia sümboolikat ja didaktikat. Sellel nähtusel oli propogandistlik eripära, sest toimus ideoloogiline pööre. Maailmarevolutsiooni ideoloogia, mis oli domineeriv bolševike võimuhaaramise järele 1917, vainus ja asendus Stalini kontseptsiooniga “sotsialism ühel maal” ja natsionalistliku dimensiooni esiletõus. Seda oli Stalinil oli vaja siseopositsiooni mahasurumiseks.

 Kuna sõnavara muuta ei saa, muutis Stalin sõnavara sisu. Sisu muutmiseks kasutas Stalin Lenini tsitaate, näidates oma õigsust (noppis kindlaid osi välja, et olla mõjus). Püüti mõistetele anda mingisugune sisu, lepiti kokku mõiste defineerimisel, mis enasmti sõltus Stalini hetke poliitika eesmärkidest.

Totalitarismi retoorika puhul muutusid õpetussõnad tühjadeks lauseteks, mis moodustusid sümboliteks, mille kaudu Stalin manipuleeris rahvaga. Oluline pole, mida öeldakse, vaid kes ütleb. See, kes seda välja ütleb, omab sümboolse tähtsuse. Aksioomide tsoon paisus terveteks õppeprogrammideks.  

Sümboolika + homileetika + võim/juht = sümbol

Stalini-aegne poliitiliste sümbolite kaudu konstrueeritud tegelikkus ei saanud olla maailma võimalikult ühetähenduslike mõistete kaudu kirjeldav. Poliitilises diskursuses ringlevate sümbolite esmaseks funktsiooniks polnud mitte konkreetse ja selgepiirilise sisu edastamine, vaid identiteediloome seisukohast üliolulise emotsionaalse tundeelamuse tekitamine.  Totalitarismi tingimustes pole poliitilis-retoorilise keele eesmärk seega mitte reaalsuse kirjeldamine, vaid aksioloogilise (n-ö must–valge) sümbolite-süsteemi loomine, mille kaudu konstrueeritakse ühiskondlik identiteet, mobiliseeritakse masse võimude soovitud suunas ning ühtlasi legitimeeritakse partei võimupositsioon poliitilises diskursuses. Ühiskonnas, kus poliitika allutab enesele teised ühiskonda konstitueerivad valdkonnad, on poliitilise retoorika eripärast tulenev mõju keelele tervikuna vältimatu. Nõukogude totalitaarkeel on selle ilmekaks näiteks. Sõnade sisuline läbipaistvus ja selgus oleks keelelis-diskursiivsel tasandil võinud õõnestada totalitaarse ühiskonna tähtsaimat teesi: Parteil on alati õigus!