27.11 Indrek Schwede

Indrek Schwede andis 27.11.2018 kuupäeval RSRis loengu teemal „Diktatuurid ja jalgpall.“ Täpsemalt käsitles ta nelja riiki ning selgitas, kuidas nendes riikides on kujunenud jalgpalli populaarsus ning mil moel on ajalooliselt need riigid kasutanud jalgpalli poliitika tegemiseks. Nendeks riikideks olid: Itaalia, Saksamaa, Hispaania ning Nõukogude Liit.

 

Itaalia: Itaalia ühendati ühtseks riigiks 1861. aastal. Vastuolud Põhja ja Lõuna-Itaalia vahel aga olid märgatavad. Itaalia riik kui institutsioon jõudis väheste kodanikeni, mis andis valitsusele üsna vähese legaliseerituse. Riigis oli kaks institutsiooni – sotsialism ja katoliiklus – mis omasid ühiskonnas laia kandepinna. Kumbki neist ei tunnustanud sporti, sest kaheldi selle sotsiaalsetes tagajärgedes. Seetõttu ei suutnud riik koolidesse viia kehalist kasvatust kui kohustuslikku õppeainet.  Näiteks 1909. aastal toimunud Itaalia Noorte Sotsialistide kongress teatas, et iga noor, kes ostab spordilehe, on läinud kaotsi klassivõitluse jaoks.

Alates aastast 1904 lubas paavst inimestel poliitikaga tegelema hakata ning sellisest vabadusest võitis ka sport. Aktsepteeritud oli näiteks võimlemine, jalgrattasport aga mitte. Kogu I maailmasõja eel nähti sporti kui aja raiskamist. See aga hakkas hiljem juba muutuma. I maailmasõda aitas jalgpalli levikule kaasa, sest armees said kokku omavahel maalt ning linnast pärit mehed, kes omavahel muidu poleks kokku puutunud. Jalgpalli jaoks on parim keskkond linnas linnas, kuid nüüd viisid maalt pärit sõdurid selle mängu pärast sõda koju kaasa ning nõnda levis jalgpall ka maakohtades.

Itaalia diktaator Mussolini nägi jalgpallis võimet haarata masse, sest ta nägi, kuidas see tekitab inimhulkades emotsioone. Nõnda otsustas ta seda kasutada enda fašistliku riigi idee elluviimiseks. Jalgpalli nägi ta ka ideaalse vahendina, kuidas ühendada omavahel Põhi ja Lõuna, kuna mäng oli populaarne mõlemas piirkonnas. Küll aga tekitasid rivaliteedid jalgpallis regionaalseid vastuolusid. Samuti tekkis vastuolu asjaolust, et mõni mängija võis saada liiga populaarseks, mis võis jätta varju Mussolinil, kuna diktatuuririigis pidi olema tema kõige populaarsem isik.

1926. aastal avati Bolognas jalgpallistaadion. Mussolini isiklikult tuli seda staadionit avama ning seal üritati talle korraldada atentaat. Kuul aga riivas vaid tema salli ning mees ise jäi terveks. See aga oli võimalus Mussolinil taastada Itaalias surmanuhtlus, mida ei eksisteerinud enam 1888. aastast saati. Suleti kõik parteid ja parteide väljaanded peale fašistliku partei ja tema väljaande. See on näide sellest, kuidas Mussolini kasutas ära jalgpalli enda huvides.

Mussolini isiklikult jalgpalli ei pooldanud. Tema soovis selle asemele luua massiteatri, mis mahutaks 15 000 – 20 000 pealtvaatajat. Seda ta ka tegi, kuid see kukkus läbi ning tulemuseks oli fiasko. Seejärel mõistis ta, et jalgpalli kasutamine masside suunamiseks on efektiivsem ning otsustas sellega jätkata.

Üldisemalt saab öelda, et jalgpalli levikust sai enim kasu alam- ning keskklass, kuna aristokraadid tegelesid ratsutamise, tennise, jahipidamise, golfi ja muude tegevustega. Sellise jalgpalli leviku tulemusena tekkisid rahvuslikud müüdid, legendid ja lood, luues rahva seas ühtlustunde, mis oli riigi ülesehitamise seisukohalt oluline.

 

Saksamaa: Saksamaal sai spordikultuur alguse peale 1806. aastat, kui Preisi armee kaotas Napoleonile ning osa ühiskonna liidritest pidas süüdlaseks sakslaste kehva füüsilist vormi. Nõnda hakati arendama võimlemist, milles kujunes rahvussport. Võimlemist peeti patriootiliseks spordialaks, sest leiti, et see arendab inimest nii füüsiliselt kui vaimselt.

Jalgpallil aga oli halb maik küljes, seda peeti nn „Inglise haiguseks,“ mistõttu oli jalgpallil Saksamaal jalule saamisega keeruline. 1900. aastal aga loodi Dresdenis jalgpalliliit ning alustati jalgpalli sõnavara germaniseerimisega – näiteks meeskonna kaptenit hakati kutsuma sõnaga führer ehk juht.

Jalgpalli tulekule Saksamaal oli vihane reaktsioon, kuid vastuargumendina kasutati, et tegu on patriootliku spordialaga – kaks meeskonda üksteise vastu on justkui sõja etendamine – sellise positiivse demagoogia läbi üritati jalgpalli õigustada ning ühiskonnale aktsepteeritavaks muuta. Sellegipoolest oli jalgpalli mängimine keeruline, kuna puudusid vastavad väljakud. Berliinis küll oli sobivaid väljakuid, aga nende rentimisest jalgpalliliidule keelduti, kuna jalgpalli imago oli jätkuvalt halb.

Hitleri võimuletulekul 1933. aastal valitsesid Saksamaal veel amatörismi ideaalid, mis puutus jalgpalli. Saksamaa deklareeris, et ei mängi ühegi koondisega, kus mängivad profid, kuna leiti, et palli tagaajamise eest ei tohiks saada tasu. 1933. aastal oli plaan arutada professionaliseerumise küsimust, kuna mitmed riigid maailmas olid juba professionaliseerunud. See aga jäi ära, kuna vahepeal tuli võimule Hitler.

Ka tänapäeval on Saksamaa jalgpallikultuuris märgata 20. sajandi võimlemise kui spordiala mõju. Kuna võimlemine oli 20. sajandi alguse Saksamaal populaarne, siis jalgpallimeeskonnad imbusid võimlemisklubidesse – nii on ka tänapäeval mitmelgi saksa meeskonna nime sees T täht, mis tähistab võimlemist.

 

Hispaania: Hispaaniat valitses aastatel 1936 – 1975 kindral Franco, kes laskis spordi täiesti vabaks ning võttis seisukoha sporti mitte riiklikult toetada. Sellistes tingimustes jäi püsima jalgpall kui kõige populaarsem ja enim piletitulu teeniv spordiala.

Franco plaan oli sarnane Mussolini omale - mõlemal oli eesmärk luua erinevate regioonide vahel ühtlustunne, sest Hispaanias oli separatistlike iseloomuga regioone nagu Kataloonia ja Baskimaa. Ka Hispaanias tekkisid samad vastuolud, mis Itaalias – ühest küljest oli jalgpall hea, sest lõi ühise liiga, kus mängiti ühtse riigina; teisest küljest aga halb, sest kiskus üles emotsioone ning teravdas regioonide vahelisi konflikte.

Samas on väidetud, et Francol oli hea meel Barcelona klubi olemasolu üle, kuna nägi selles võimalust katalaanidele õhku välja lasta ning mitte tegeleda poliitikaga. Ta leidis, et pigem las katalaanid lasevad emotsioonid välja tribüünil jalgpallimatšil, mitte poliitiliste meeleravalduste korraldamisega. See oli nn kõrvalepõiklemise kultuur. Jalgpalli kajastati ajalehtedes 6 korda rohkem kui poliitikat. Näiteks 1950ndate Hispaanias, kui sisepoliitiline olukord muutus teravaks, otsustati televisioonis näidata Hispaania koondise väravaid, et rahva tähelepanu hajutada.

Jalgpalli kasutati ka pehme jõuna poliitikas. Nõnda sõnas Hispaania välisminister, et Real Madrid on nende parim saatkond, kuna sellise klubi olemasolu avas Hispaaniale 50ndatel ja 60ndatel uksi, mis muidu oleks suletud olnud.

 

Nõukogude Liit:  

Ka NSVLis oli võimlemine populaarne ning jalgpall mitte – seda peeti lausa kahjulikuks spordialaks, üheskoos poksiga. 1925. aastal aga pandi alus võistlusspordile ning Kommunistliku Partei otsusega hakati seda arendama. Lükati kõrvale arusaam, et jalgpall on kahjulik ning hakati seda hoopiski arendama. 1930ndatel pandi alus tsentraalsele spordijuhtimisele ning loodi eraldi spordikomitee, mida valitsus rahastas enda eelarvest.

NSVL eesmärgiks spordis oli ühiskonna stabiliseerimine ning rahulolu tekitamine, kuna enamlased ise tulid võimule vägivaldselt. Riigi püsimajäämiseks tuli jõuda selleni, mis inimestele huvi pakkus ehk sport. Spordis nähti midagi, mis suudab võidelda anti-sovietlikke nähtuste astu nagu prostitutsioon, joomarlus ja kuritegevus. Ühtlasi oli eesmärgiks vene keele kui lingua franca juurutamine, kuna mängijaid tuli kõikidest liiduvabariikidest ning dominantseks keeleks oli vene keel. 

NSVLi jalgpallimeeskond oli professionaliseerunud. Et aga ametlikult võisid olümpial osaleda vaid amatöörid, siis NSVL lubas olid jalgpallurid sõjaväelased, et säilitada amatööri staatus ning võtta osa olümpiast. Tähelepanuväärne aga on see, et NSVL profid teenisid võrreldes Lääne analoogidega kopikaid. Sellegipoolest olid nad NSVL ühiskonnas privilegeeritud.

Spordialad jagunesid NSVLis kaheks – olid publikualad ning olümpiaalad. Näiteks ujumine tõi NSVLile rohkelt medaleid, aga publik oli väike. Jalgpallist aga medaleid niivõrd palju ei saanud, aga tegu oli suure vaatajaskonnaga spordialaga. NSVLi jaoks oli kasulik võita rohkelt medaleid, kuna käis külm sõda ning NSVL tahtis näidata, et on tugev riik, mistõttu jalgpall jäi poliitilisel tasemel pigem tagaplaanile võrreldes aladega, kus oli võimalik võita medaleid. Ilmselt mängib rolli ka asjaolu, et NSVL peamine konkurent USA ei olnud jalgpalliriik ning temaga jalgpallis niiväga võistelda ei saanud.

 

Konspekteeris Rauno Matvejev