26.02 Olaf Mertelsmann

Mart Veliste: Kokkuvõte Olaf Mertelsmanni longust

Teisipäeval, 26. veebrauril käis Rahvusvaheliste Suhete Ringis loengut pidamas Tartu Ülikooli õppejõud Olaf Mertelsmann, kes rääkis teemal "II ms sõja mõjud Saksamaa välispoliitikale"

Külma sõja ajal oli NATO olulisem liige Lääne-Saksamaa. Saksamaal oli kaks varianti: neutraalsuse tee või integratsioon Läänega. Esimest toetasid kõige patriootlikumad inimesed ehk tollased sotsiaaldemokraadid, kuid ka Stalin pooldas seda. Nende jaoks oli tähtsaim ühine Saksamaa. Lääne integratsiooni pooldajad olid konservatiivid. Esimesed ligikaudu 20a aastat olid Lääne-Saksamaal võimul Kristlikud Demokraadid, ehk suunaks valitigi Lääne integratsioon ja NATO liikmeks saamine. Tegelikult oldi NATOga salaja seotud juba enne ametlikku liitumist 1955. aastal. Osad NATO doktriinid on ka Wehrmachtist kopeeritud. Saksamaa mängis NATOs olulist strateegilist rolli, aidates peatada kommunismi levikut Lääne-Euroopasse. Suurbritannia ei olnud nii oluline. Ilma Lääne integratsioonida poleks tänane Euroopa selline nagu ta on. Tolle aja eliidile polnud muud varianti kui integreeruda.

Interventsioonidel-missioonidel on saksa välispoliitika väga tagasihoidlik. Aga SM ei ole ainuke! Missioonidel käivad USA, Inglismaa, Prantsusmaa ja need usinad Ida-Euroopa NATO liikmed. „Eesti piire kaitstakse kuskil Afganistanis“ Lootes, et siis ollakse ka NATO poolt kaitstud. Tegelikult on NATO kaitseplaanid alles hiljutised, enne seda olime lihtsalt heast tahtest „klubiliikmed“. Samuti mängib olulist rolli avalik arvamus – Saksamaal on see vastuseis tugev. Samuti on Saksamaa puhul olukord lihtne, naabrid on praegu sõbralikud ja pole põhjust karta oma julgeoleku pärast. Eestis on aga siinkohal teine lugu.

Marshalli abi on endiselt Euroopas – raha pole tagasi makstud. Aitas 90ndatest on kasutatud seda Ida – Euroopa t ülesehitamiseks. Õnnestunud majanduse elavdamise projekt. Anti umbes 10% USA SKTst.

Euroopa Liidu põhjuseks on Adolf Hitler. Ilma teise maailmasõja kogemuseta ja Hitleri mõjuta, poleks see projekt käivitunud. Lääne-Saksamaa majanduslik integreerumine oma naabritega oli suhete soojendamise esmane eesmärk. Kuklas oli see mõte, et Saksamaa on Euroopas kõige võimsam tööstusmaa. Saksamaal oli parimad masinad.

Esimene globaliseerumise laine lõppes Esimese maailmasõjaga. Siis oli majandusnatsionalismi periood seal vahepeal. Just Teine maailmasõda näitas, et riikide vaheline/ülene integreeritus toimib hästi sõjamajanduse valdkonnas (Großwirtschaftsraum – suur majandusruum). Samad ametnikud, kes IIMS ajal tegelesid sõjatööstuse logistikaga kui ka „hullemate“ asjadega, kohtusid kümme aastat hiljem uuesti, et Euroopa Liitu luua. Eliidid on väga suure püsivusega. Külma sõja ajal ei küsinud, keegi mida need ametnikud on teinud MS ajal. Seega oli nii Wehrmachti kui Gestaapo ametnikke (näites Hans Speidel). Sakslased juhtisid Gagarini ja kuule lennu projekte. Wernher Magnus Maximilian, Freiherr von Braun ehk „raketiteaduse isa“, kes oli seotud ka NASA kuulennu projekti juhtivaid figuure, oli ilmasõja ajal ka Natsi-Saksamaa raketitööstuse juhtfiguur. Nende ametnike varjupooled tulid välja alles hiljem – kõige parem siis kui isik juba surnud on. See oli Külma sõja reaalsus.

Pragmaatiline lähenemine – vajati neid eksperte. Ka Saksamaa välisministeeriumis on palju eksnatse olnud.

Lääne SM välispoliitikas – „Don´t mention the war“. Tänapäeval: Kui võimalik, siis vaikitakse. Üldse ei puudutata teemat. Teiseks tehakse aktiivset kultuuripoliitikat välismaal ehk instituudid, kontserdid ja „sakslased on kultuurirahvas“. Venemaaga võrreldes on siin erinevus. Venemaal on vähe ajaloosündmusi, mille üle saab uhke olla, vahest Suur Isamaasõda ja Juri Gagarin. Tsarism, kommunism ja Läänest mahajäämus ei ole väga toredad olnud. Saksamaa siiski kaotas sõja. Raske oma identiteeti luua kaotatud sõja peale. Kui on vaja suurt þesti teha, siis tehakse, aga ainult suurte riikidega. Näiteks Willy Brandt Varssavis. Suured þestid andeks palumisest: „Meil on väga kahju ja nüüd me saame sellest üle“. Huvitaval kombel on seda tehtud vaid suurte rahvastega. Kui saksa kantslerid sõitsid Hollandisse, siis ei tulnud sõnagi. Ja seda ei suudetud ka nõuda, sest Saksamaa oli liiga tähtis. Eestis pole ükski ametnik vabandanud. Mis-sest, et 0,8% rahvastikust hukkus.

Kui lisame juurde veel need, kes Saksa vormis hukkusid, tõuseb number veelgi. USA rahvastikust oli langenute osakaal 0,1-0,2% kandis. Ja sellest ei räägi ka Eesti president ja peaminister.

Makstakse siiski juutide kompensatsiooni Iisraelile. Erinevad kompensatsiooni lained on olnud. Kui sa oled 3aastat töölaagris Poolas töötanud, siis jookseb sulle 3 aastat saksa pensionit. Probleemiks see, et seda pensionit saavad nii rindel olnud, koonduslaagri vangid kui ka sama laagri laskekomando. Kõrged ametnikud saavad korralikku pensionit elulõpuni. Saksamaa kunagi ei kritiseeri Israeli riiki= Rusikareegel.

Saksamaal on nüüd vaid kutseline armee. Pikemas perspektiivis paljud riigid ei vaja enam tavapärast ajateenistust. Bundesweher üks tugevamatest armeedest Euroopas. Aatomi relv olemas.

Tavainimeste tasandil on sakslastel kõige rohkem probleeme oma lääne naabritega (Holland, Taani). Taanis seadused, et sakslased ei saa suvilaid osta. Ka Norras on tavainimestega läbisaamine raske. Venelastega on suhted head. Venelaste suhtumine on umbes selline: „See on tähtis meie identiteedi jaoks, kuid me ei vihka teid enam.“ Saksamaa ja Vene suhted tänapäeval on 100% pragmaatilised. Venemaa jaoks – väga palju asju saab müüa ainult Saksamaale ja osta ainult Saksamaalt. Sama on ka Saksamaa perspektiivis. Erisuhe Venemaaga ei killusta Euroopat. Gerhard Schröder müüs ennast Putinile.

Eesti välispoliitikas pole väärtustele kohta. Asju aetakse pragmaatiliselt. Poliitikud on samasugused petturid ja väikevargad kui meiegi. See ongi ju elu!

Konspekteeris Mart Veliste