25.09 Mihkel Mutt

Karl Haljasmets: Kokkuvõte Mihkel Muti longust

Teisipäeval, 25. septembril 2012 külastas Rahvusvaheliste Suhete Ringi Parim välispoliitikast kirjutaja 2011 Mihkel Mutt, kes kõneles teemal "Isiklikku välispoliitikast"

Ütles alguses, et tal pole kindlat loengut. Hea meelega pigem ajaks inimestega juttu. Ütles, et jätkab hajusate mõtete edastamisega. Miks üldse tegelda välispoliitikaga? Inimene tahab selgust. Miks on kõik nii? Kuidas toimib inimühiskond? Püütakse luua mingisugune muster kõigi sesote vahele ja sellega tegeleb ka välispoliitika. Kui mu kollegid või keegi ütleb, et välispoliitika on tühine, siis ma ei vaevugi sellele enam vastama. Välispoliitika on üks kümnet välisest seoste loomiste viisidest.

Välispoliitika ongi ajalugu. Kui ajalugu on kärg, siis välispoliitika on mesilane, kes sinna pidevalt midagi juurde toob. Inimeste mälu on imelühike. Nt Lähis-Ida. Paljud ei mäletagi enam Taani karikaturisti karikatuure. Praeguste sündmuste valguses saame tagasi vaadata ning luua seoseid, nt kui kaua need pinged kestavad. Praegu ka Saksamaa tunneb, et talle on ülekohut tehtud. Ta vastandub kogu muule Euroopale, mis sarnaneb Weimari Vabariigi lõpule. Muidugi ei tule sellest uut sõda, kuid praegust olukorda tuleb jällegi mõista.

Välispoliitikaga tegelemine tõstab lisaks enesetunnet. Paratamatult elame provintsis. Muidugi on üks mu lemmikütlusi, et provints on igaühe enda hinges. Aga ikkagi olemegi eemale kõrvalmaailma suurtest teedest. See tekitab halba enesetunnet. Kui veel ajakirjanik peab tegelema Võsa-Peetri ja muude sisepoliitiliste skandaalidega, mida serveeritakse kui suurt uudist. Selle teisejärgulisega tegelemine hakkab külge. Välispoliitikast kirjutamine on psühhoteraapiline, teades veel, et välismaa kolleegidega maha istudes ja suutes veel kaasa rääkida, see kõik tõstab enesetunnet.

Kunagi 70ndatel aastatel oli nii, et tark oli välispoliitikas see, kellel oli mingi kanal välismaailmaga (nt raadio). Praegu on oht vastupidine, kus kogu informatsioon võib inimese ära tappa. On palju kanaleid, kuid 95% ulatuses pole väga vahet, mida kuulad. Võidumees on see, kes kogu sellest kanalite müriaadist teab, kes on hea kirjutaja ja kes räägib asjast. Tänapäeval pole tähtis mitte see, mida öeldakse, vaid kes ütleb. Tähtis on see, mida ütlevad arvamusliidrid, kuid ka neid on miljoneid. Jooksvate materjalidega on üldse üks jama. Ajaleht peab iga päev pakkuma uudist. Ajaleht on selles mõttes ajaloo tundmise suur pidur. Ajaleht peab kõike pakkuma nii, nagu see oleks uus, kuna uudis peab olema värske. Vahet pole, kas see juhtus 25 aastat tagasi või mitte. Ajalehtedega tuleb olla ettevaatlik selletõttu. Nii ei saagi täpselt teada, kuidas midagi on.

Ei tasu liiga palju lehtede juures usaldada inglise keelt. See on vajalik, kuid pole kõikvõimas. Näiteks Saksamal kirjutatakse enda suhetest Kreekaga saksa keeles hoopis teistmoodi, kui seda suhtumist kajastatakse inglise keelsetes väljaannetes.

Umbes aasta tagasi hakkasin tõsisemalt Saksamaaga tegelema ja seda jälgima. Nii küsisin ühelt estofiililt, et mida saksa intellektuaal kuulab, loeb. Ta vastas, et ta tõesti ei tea. Raadiost kuulab ta ilmateadet ja muud ei jälgivatki ta. Püänt oli selles, et ta ei kuula midagi, sest muidu ta ei saa kirjutada pakse raamatuid. Lugege monograafiad, sest autor on neis keskendunud ühele teemale. Meedia näol on tegemist mosaiigiga. Monograafiat lugedes loed midagi olemuslikku. Kõige hullem on tänapäeval ära uppuda sellesse infoküllusesse. Tuleks ennast vahepeal maailmast välja lülitada ja mõelda, kuidas asjad on. Mihkel Muti lemmikraamatuks on the The Rise and Fall of the Third-Reich.

Küsitakse, kuidas ta julgeb tihti erinevatest teemadest kirjutada. Ühelt poolt on tänapäevale iseloomulik spetsialiseerumine, kuid teiselt poolt ka diletantlus. Ütleme, et aastal 1600 oli võimalik ühel inimestel suurematest teadusharudest enam-vähem kõike teada. Enam ammu mitte. Ometigi on vaja kedagi, kes suudakas asju sünteesida. Eestis on lihtne saada arvamusliidriks. Keegi ütleb, et ta teab ning kõik hakkavadki talle otsa vaatama. Eesti on nii väike, et võimekaid inimesi jääb lihtsalt väheks. Ajalehtedes jätab Eestis välispoliitika kajastamine soovida, kuid selle peale ei saa ka vihane olla, kuna Eesti on nii väike. Oma teadmiste suurendamiseks tuleb horisonti laiendada.

Kas Süüriast võib tekkida teine Rwanda? Siin see nüanss, et tegemist noore ja kirgliku usundiga. Rwandas oli etnose faktor rohkem. Oht on väga suur ja kõik teavad, et see oht on olemas. Valutut lahendust seal polegi. Parim lahendus oleks läbirääkimised. Välised jõud ei taha sinna sugugi sekkuda. Kõik märgid paistavad näitama, et tasapisi hakkab ülekaal minema opositsiooni kätte, kuid ilma ülekaalu saavutamata, mis muudab selle sõja eriti veriseks.

Huvitav praegu mõelda, kuidas vana-aja impeeriumid nagu Hiina ja India on jälle maailmas võimust võtmas. Vahepeal neid nagu polnudki olemas ja nüüd, kõik mis seal toimub on hirmus tähtis.

Ärge lugege ainult poliitikauudiseid. Lugege ka majandusuudiseid. Maailm on läinud nii materiaalseks ja kõik keerleb üha rohkem raha ümber.

Konspekteeris Karl Haljasmets