24.09 Anton Aleksejev

Anton Aleksejev on hariduse saanud Moskva teatriinstituudis ja on viimased 10 aastat töötanud Eesti Rahvusringhäälingus, tehes uudiseid nii eesti- kui ka venekeelsele “Aktuaalsele Kaamerale”.

Venemaa
Mis võib saada pärast Putini ametiaja lõppu? Seda me ei tea - tegemist on justkui Nassim Nicholas Talebi musta luige stsenaariumiga. Praegune Kremli eliit ei vaatagi tulevikku, neil on hoopis teised probleemid. Peamiseks on saanud küsimus “mis meist saab, mis Putinist saab?” 
Nad küsivad endalt, kuidas muuta süsteemi nii, et Putin saaks ametisse jääda. Selleks oleks vaja väga kuulekat parlamenti, kuid hetkel ei ole teada, kas sellele saab loota. Valimiskampaania alguseni on jäänud poolteist aastat. 
Riigiduumat valitakse segasüsteemiga ning Putini-meelsed muretsevad, et individuaalkandidaadid ei pruugi soovitud meelsusele vastata. Süsteemi nende jaoks sobivamaks muutmiseks oleks üks võimalus proportsionaalselt valitud kandidaatide osa suurendada. Teine võimalus oleks aga jagada individuaalkandidaatide mandaate ainult administratsioonile kuulekate hulgas. Sellise skeemi mõtleski välja  Putini lähikondlane, Moskva linnapea Sergei Sobjanin. Kuidas täita Moskva linnavalitsuse 45 kohta sobiva meelsusega kandidaatidega, kui Ühtne Venemaa ei ole populaarne? Sõltumatute üksikkandidaatidena peaksid kandideerima hakkama inimesed, kes pärinevad tegelikult võimuerakonnast. 
Ükski valimine Venemaal pole toimunud samade reeglite järgi nagu eelmised, alati oli vaja mingeid reegleid muuta. Hetkel on kandideerimiseks kaks võimalust: partei saab automaatselt oma nimekirja esitada, aga individuaalkandidaat peab korjama valijate allkirju. Toetajate allkirjade kogumine peaks näitama, et tegemist on usaldusväärse inimesega, keda toetetakse. Praktikas juhtus aga nii, et “õiged” kandidaadid sattusid automaatselt valimissedelisse, aga opositsioon ja teised soovijad kandideerida ei saanud - öeldi, et nende kogutud alkkirjad pole õiged, on võltsitud, sisaldavad juba surnud inimeste nimesid või muud sarnast. Oli teada, et allkirjabarjääri ei saa ületada ilma võimu toetuseta.
Kuna Ühtse Venemaa reiting langes, hakkasid nende liikmed individuaalidena allkirju koguma. Aga kuidas saavad allkirju koguda inimesed, kelle kohta on tegelikult teada, et neil pole toetust? Selliks oli neil oma meeskond, aktivistid, kes käisid vajalikke nimesid kogumas. 
Parteivälised individuaalid hakkasid masinat segama - hakati mõtlema, et äkki keegi võidabki? Selle pärast öeldi neile ära, aga tundmatud Ühtse Venemaa kandidaadid esitasid allkirjad ja said kinnitatud. Moskva linnavalitsuses on 45 kohta - tegemist on vaid tembeldamismasinaga. Kandideerimise barjäär on umbes 5000 allkirja, mida tuleb nelja nädalaga koguda veel enne kampaania algust - see on tegelikult võimatu, sest enne kampaania algust kandidaate veel ei tunta. Parteilased seda aga millegipärast suutsid seda teha ja nad kinnitati ametlikeks kandidaatideks. 
Navalnõi taktika oli selline, et ta ütles kelle poolt ei tohi hääletada, mitte kelle poolt tohib. Ta toetas teisi kandidaate, isegi kui nad ei olnud väga head. Vähemalt selle tõttu jäid paljud parteilased mandaatidest ilma. Navalnõi “targal hääletamisel” oli mõju. See oli negatiivne programm - midagi niikuinii ei saa paremaks teha, aga vähemalt sai halvad kandidaadid märgistada. Eelmises linnavalitsuses oli linnapeal 45-st kohast 42 - ülejäänuteks olid üks liberaal ja kaks kommunisti. 

Ukraina on alati olnud Putini jaoks parim partner. Enam aga see argument, et Krimm on meie oma, venelaste jaoks ei tööta, ei juhi enam tähelepanu kõrvale. Ikka küsitakse hoopis, et miks on meil palgad nii madalad. Ka ISISe ja Süürias olemise argument ei lähe enam venelastele peale. 
Venemaalt vaadates on Ukrainas fašistid, keda tuleb hävitada. Selliselt mõeldes jääb neile arusaamatuks, miks nende superväed pole veel Kiievis. 
Ka vangide vahetus pole nende jaoks kuigi oluline - okei, Venemaa sai endale 35 suvalist inimest, aga mis siis? Mitmed neist pole isegi Putini saadetud, nad on ise sinna läinud.

Kui lugeda vene meediat, siis on olemas nii-öelda Eesti sõjavägi ja on olemas NATO sõjavägi Eestis - need kaks asja on nende silmis eraldi. 

Venemaa poliitikas säilib igavene küsimus: kuidas muuta midagi nii, et midagi ei muutuks. 

Mida arvab Venemaa Hiinast?
Hiina on Venemaa jaoks mugav partner, aga ta maksab liiga palju. ÜROs ja mujal hääletavad Venemaa ja Hiina enamsati üheskoos. Kremlis on arusaam, et ilma Hiinata hästi hakkama ei saa. USA ja Hiina kaubandussõda võiks Venemaa jaoks edasi kesta, see on neile hea. Aga samas Baikali juures võetakse Hiinlasi kui okupante, kes on sisse tunginud. Keskvalitsuse jaoks pole aga sealse kuberneri mured olulised, sest suures plaanis on Hiinaga suhete säilitamine olulisem kui väiksed kohalikud probleemid. Sellest sõprusest Hiinaga Venemaa natuke kaotab. Venemaa pole praegu sellises seisus, et saaks Hiinalt midagi nõuda.