23.11 Abdul Turay
Karl Haljasmets: Kokkuvõte Abdul Turay loengust
Teisipäeval, 23. novembril käis Rahvusvaheliste Suhete Ringile loengut pidamas kolumnist Abdul Turay, kes rääkis teemal "Black Estonia".
Abdul Turay kasvas Inglismaal, vanemad on pärit Aafrikast. Olnud Baltic Timesi peatoimetaja. Praegu vabakutseline ajakirjanik. Tahtis alguses eesti keeles kõneleda, aga siis tegi tuttav talle selgeks, et poliitikast on veel raske selles keeles rääkida, niisiis tuli loeng inglise keeles.
„Must Eesti“ oli loengu pealkirjaks. Toetab parempoolseid, mistõttu tihti küsitakse, mis loogikaga. Eestis toetab n.ö. mustade parteid, kuna tema ongi pea ainuke must vähemus! Ei suhtle väga teiste mustanahaliste inimestega, mistõttu ei oska väga mustast kogukonnast rääkida, küll aga „Mustast Eestist“. Huvitav, et mustanahalised olukorras, kus nad peavad tihti kohalikest rohkem teada – nt nad on eesti keele kähku ära õppinud, mistõttu eestlased tihti vihased, et aafriklased õpivad eesti keele ära, aga venelased mitte. Nii on tal esinenud olukordi, kus Abdul teisi mustanahalisi kõnetades ei saagi nendega suhelda, kuna nood mõistvad eesti keelt, Abdul peamiselt inglise keelt - vastastikkune keeleoskus pole nii hea.
Räägib oma pärinemisest ja lähemalt vanaisast, kes oli Briti koloniaalimpeeriumi kodanik. Ta integreerus perekonnaga varsti Inglismaale. Abdul rääkis sellega seoses ka ühe tüüpilise nalja, nimelt, et tegelikult tahtis ta vanaisa minna Ameerikasse, aga läksid Bristolis maha, arvates, et see on New York. See põhjustas kuulajate seas suure naerupahvaka, kuna kõik jäid alguses tema juttu uskuma. Inglismaa võttis kolooniatest inimesi, et pärast II maailmasõda oma riiki üles ehitada, tööd oli palju ja tema vanaisa oli isegi pettunud riigis valitsevast kesisest olukorrast. Mõtlesid ka, et lähevad Inglismaale mõneks aastaks, aga tegelikult sarnaselt paljude teiste mustadega jäid alatiseks. Valitsus arvas, et võtavad inglasest naise ja paari põlvkonna pärast osa rahvast. Tegelikult tõid naised järele. Enamus mustanahalisi pärit Kariibidelt, enamus Jamaicalt. Huvitav, et Inglismaa kohanes selle kultuuriga ja eksportis maailmale. Nt drum’n’bass muusika tuli sealt. Tihti tulevad inimesed tema juurde, öeldes laadis „Yo, man!“, aga tema pärit väikesest Briti linnast – tehakse oletusi valedel eeldustel. Ka eestlaste põhjal tehakse tihti valesid järeldusid – nt keskeurooplane.
Ta tõi huvitavalt välja, et eestlased olid palju kauem orjad, kui mustad Ameerikas. Tema esivanematest Aafrikas polnud keegi ori. Kui Aafrika ja Kariibi kolonisatsioon lõppes 50/60ndatel, siis meie kolonisatsioon alles 1990ndate alguses. See mõjutab meie mõtlemist. Sarnaselt aafriklastega oleme väga tihedalt maaga seotud – alles mõni põlvkond tagasi elatusime peamiselt põlluharimisest. Peegeldub maaga seotus nt muusikas. Ta tõi välja leelutamine, mis ka Aafrikas olemas, nimelt muusikat on vaja enese motiveerimiseks, et teha tööd. Meie mõttemustrid aafriklastega väga sarnased, oleme uhked, et oleme eestlased. Mujal peetakse etnilisust tihti rassimiks, meil täiesti tavaline. Samamoodi ka rikkuse näitamine – kuigi teenime vähe, siis suured ja läikivad masinad. Teeseldakse, et ollakse rikkad, kuigi tegelikult pole.
Rääkis ka, kui Priit Pullerits tegi temaga intervjuu, kus küsis palju Abduli jaoks ülirumalaid küsimusi. Nt uuris, kuidas suhtub noortesse Eesti tüdrukutesse ja mis autoga ta sõidab. Abdul Turay ei saanud aru, miks see üldse oluline on. Ajakirjanik ütles, et meie inimest see huvitab lihtsalt. Priit Pulleritsu ei vaimustanud eriti vastused, et sõidab Citroeniga ja on noorte tüdrukute jaoks juba liiga vana.
Tema sõnul ei saa me teiste venelastega läbi, kuna usume meile tehtud ebaõiglusesse, mida ei unusta ja ei lase ka venelastel unustada. Sama asi ka Ameerikas. On siin, kuna võimalus õppida ja ka ise õpetada.
Küsimus lõpuks: Kui oleme Euroopa mustad, siis miks me seda ei tunnista? Nt iirlased teevad tihti nii ja õigustavad sellega oma tegemisi. Ivo Linna nt samasugust muusikat laulab, aga ei tule pähegi seda tunnistada.
Lõpus oli elav diskussioon. Arutati näiteks, kuidas vähemused saavad üksteise üle nalja heita, kuid kui teised heidavad, siis võetakse seda diskrimineerimisena.
Konspekteeris Karl Haljasmets