23.10 Tarmo Jüristo

23.oktoobril toimunud RSRi loengus oli külas Tarmo Jüristo, kes rääkis anarhismist ja selle olemusest.

Mida teavad noored anarhismist? Tuleb välja, et teadmised on väga põgusad. Kunagi meeldis mulle end nimetada tugitooli anarhistiks.

Termini anarhia päritolu ulatub Antiik-Kreekasse ning tal on ka palju tõlgendusi. Õigekeelsussõnaraamat tõlgendab anarhia mõnel eri viisil:

1. Korralagedus

2. Riigivõimu vastane filosoofia

Rahvusvahelised suhted, kui sellised, on oma olemuselt anarhilised. RV suhted toimuvad printsiibi alusel, et kõik osapooled on oma otsustes vabad ka võrdsed. Praktikas muidugi muutujad võrdsed ei ole aga sama moodi pole inimesed täielikult võrdsed enamikes paikades.

Raske on öelda, millal anarhia tekkis aga esimene poliitiline käsitlus pärineb Vana-Kreekast. Platon ja Aristoteles viitasid anarhisimile pelgalt läbi tema negatiivsete aspektide. Keskajalgi leidub paljusi anarhistlike kogukondi, nt anababtistid. Klassikaline anarhismi algust loetakse Russou’st. 18. sajandi Inglise filosoof William Godwin sõnastas esmakordselt anarhismi kui ühiskonna korralduse laadi. Toona ei olnud tegemist kindlasti lihtsalt hoomatava konsepsiooniga, ega pole ka tänapäeval.

Järgmiseks suureks teetähiseks võib pidada Pariisi kommuuni. Sellest läks liikvele I internatsionaal, mis viis Karl Marxi ja Mihhail Bakunini tülini. Mõlemad osapooled proovisid ette kujutada ühiskonda, mis on vaba. Lahkheli tekkis aga uue ühiskonnani jõudmise protsessis. Marxi järgi tuli proletariaat viia uude aega avangardiga. Bakunin ei näinud selleks võimalust. Ta arvas, et mitte ühelgi võimul olijal ei teki soovi viia ühiskond uude ajastusse.

Võim on loomulik ja isetekkeline, kuid see ei tähenda, et ta on hea. Anarhismi on võimalik vaadelda ka kui dispositsiooni võimu suhtes.