23.03 Vjatšeslav Morozov

Algis Kokka: Kokkuvõte Vjatšeslav Morozovi loengust

Teisipäeval, 23. märtsil külastas Rahvusvaheliste Suhete Ringi ajaloolane ja poliitikateadlane Vjatšeslav Morozov, kes rääkis teemal "The EU and Russia: two normative powers?"

Poola, Balti riikide ning Soome ühiskonnas on esile kerkinud teatav ärritus Venemaa sunnas, mille aluseks on Venemaa käitumine normatiivse jõuna selles regioonis; näiteks surub Venemaa aktiivselt peale oma ajalookäsitlust Teisest maailmasõjast ning Gruusia sõjast.

Loeng käsitles kaht suuremat osa: esimeses vastati küsimusele, mida kujutab endast normatiivne jõud ning teises osas pandi Euroopa Liidu ja Venemaa poliitika ning suhted sellesse raamistikku.

Euroopa Liidu kui normatiivse jõu kontseptsioon kerkis laiemalt esile 2002. aastal, selle eelkäijaks oli tsiviiljõud (civic power, ei lähtunud mitte niivõrd militaarses võimust, vaid pigem kodaniku- ja inimõiguste austamises). Euroopa Liidul ei olnud sõjalisi vahendeid, mis toetaksid tema tegevust oma mõju kasvatamisel, selle asemel kasutasid nad muid instrumente. Kerkis esile uus rahvusvaheline aktor – mitte sõjaline, vaid tsiviiljõud (majanduslik, moraalne, poliitilis-filosoofiline). ELi nähti kui jõuna, mis edendab kõike head maailmas ning seda ei saa võrrelda NATOga või rahvusriigiga. Euroopa mudeli keskendumine demokraatiale ja inimõigustele ning nende väärtuste aktsepteerimine ideaalina annab ELile õiguse normatiivseks tegevuseks selles valdkonnas. ELi mõju ei kandu edasi mitte sõjaliste meetmetega (heidutus, otsene sõjaline tegevus), vaid pigem pehmete vahenditega nagu moraalsus, isiklik eeskuju ning inimõiguste edendamine.

Siiski tundub see käsitlus lektori arvates võrdlemisi naiivsena. Kui ELi analüüsitakse normatiivse jõuna, siis keskendutakse ELi asutavatele lepingutele ning tema tegevusele demokraatia ja inimõiguste edendamisel; EL on hea, kuna kannab oma kodanike eest hoolt, ta on äärmiselt erinev rahvusriikidest, kus sõda ning inimõiguste rikkumine mängisid suurt rolli, kuna ajad olid sellised ning sellega ka erinevad väärtused.

Samuti võib väita, et EL ei ole unikaalne. Riikluses on alati olemas eetiline dimensioon – iga poliitiline ühendus k.a. riik saab edukalt eksisteerida ainult siis, kui ta kannab hoolt ühise huvi eest (praegusel ajal on selleks laiemas plaanis kodanike võrdsus ning nende huvid). Inimeste omavahelistes suhetes tuleb edendada teistega arvestamist, muidu on tulemuseks anarhiline loomuseisund. Kõige parem instrument selle järgimiseks on riik – riigil on võimekus ning legitiimsus (kui riigi konstitutsioon esitleb rahvast kui kõrgema võimu kandjat) edendada eetilise eesmärke kõige efektiivsemalt. Igal poliitilisel tervikul on normatiivne dimensioon, antud tervik püüab alati saavutada mingeid normatiivseid eesmärke, ning juhul kui selle terviku eesmärgid muutuvad vastuvõetavaks (kuni ideaaliseisundini) teistele, siis muutub ta selles valdkonnaks normatiivseks jõuks. Jõuks, millel on õigus öelda teistele, kuidas tuleb selles valdkonnas õigesti käituda, mida edendada ehk väärtused defineeritakse süsteemivälise jõu poolt, mitte subjekti enda poolt.

Küsimus siinkohal on eelkõige tunnustamises: kui teised riigid tunnistavad mingi poliitilise terviku (olgu see riik või riikide liit) eesmärgid ja vahendid ning üleüldse käitumisviisi ihaldusväärseks, siis omandab kõnealune tervik normatiivse jõu staatuse. Kuna tema on uue, ideaalistaatusesse tõstetud väärtuse suurim edasikandja, siis on ka temal õigus teistele defineerida selle valdkonna reeglid ja käitumisnormid. Tekib moraalne võim/jõud (ei pea tingimata olema lepinguline, see võib tulla hiljem). Tänapäevaks on normatiivse jõu valdkonnaks näiteks demokraatia (autoriteedid siin EL ning USA), kuid see pole alati nii olnud, seega ei tohiks demokraatiat käsitleda kui normatiivse jõu absoluutselt ajaloolise valdkonnaga. Normatiivse jõu kontseptsioon on volatiilne ning vastab konkreetse perioodi väärtustele (impeeriumite ajastul võis normatiivseks jõuks olla riik, kellel oli kõige rohkem ning kõige rikkamad kolooniad; normatiivse jõu subjektina ei olnud demokraatia oluline, pigem võis selleks olla mõju reaalpoliitiline kasvatamine ehk kes sellega kõige paremini hakkama sai, defineeris mängureeglid selles valdkonnas ).

Kuidas sobitub sellesse ideesse Venemaa? Venemaad võib käsitleda väljakutsujana; autsaiderina, kes ei tunnusta ELi normatiivset jõudu, küll aga tunnustab osaliselt demokraatia ideaalistaatust (lihtsalt kohandab seda vastavalt oma huvidele). Igapäevaelus on ELil märkimisväärne normatiivne väärtus, ta on justkui etalon; ideaal, mille poole on tarvis pürgida. Venemaa poliitilises diskursused on väga palju viiteid ELi praktikale. EL kritiseerib Venemaa poliitilist asjaajamist – valimiste läbiviimist, meedia seisukorda, inimõiguste järgmist jt. Süsteemi tuleb sisse ka psühholoogiline aspekt – enamikele inimestele ei meeldi, kui keegi väljaspoolt tuleb ning hakkab jutlustama väärtusi, mille poole nüüd pürgima peaks. Selle saab laiendada ka riikidele (juhul, kui jutulustatakse väärtusi, mida ei ole ideaalina aktsepteeritud VÕI mille järgimiseks arvab subjekt endal olevat piisavalt palju ressurssi k.a. ideesid VÕI kui tegemist on riigiga, millel on ajalooline suurriigi staatus ning rahvuslikus uhkusest tulenevalt ei kuulata teiste sõna). Eesti ning teised postkommunistlikud riigid olid meeleldi nõus kuulama ELi nõuandeid, Venemaa aga mitte. Venemaa nõuab endale õigust defineerida universaalseid norme, defineerida demokraatiat ning tõlgendada ajalugu ja rahvusvahelist õigust.

Venemaa puhul on tegemist alternatiivse normatiivse jõuga, mis käitub justkui tasakaaluna ELi tegevusele. Paljud Vene poliitikud mõistavad, et Venemaa näol ei ole tegemist tõelise demokraatiaga. Nii on nende puhul tegemist küünikutega, kuid ei tähenda tingimata, et peale küünilisuse pole seal veel midagi enamat. See arusaam on jagatud üldiselt Venemaa ühiskonna poolt, ning seda ei saa kõrvale heita pelgalt sellepärast, et Venemaa ei ole õige demokraatia. Ida-Euroopa teatav ärritus Venemaa normatiivse tegevuse suhtes peegeldub Venemaa ärritusega Lääne normatiivsuse suhtes.

Venemaa valimised on vabad, kuid mitte ausad (free but not fair). Selle tõestamiseks on ainuke võimalus viidata rohketele väiksematele rikkumistele valimistel. Samas võib sellele kriitikale kergesti ka vastata: (1) tegemist on väikeste rikkumistega, (2) vaadake iseendid. Venemaal toimub demokraatia tühjendamine millestki väga olulisest. Seadusandlus võib olla korras ning nö jäämäe veepealne osa võib näida rahuldavana, kuid me siiski teame, et Venemaal on tõsiseid probleeme demokraatiaga. Venemaa juhtum näitab ilmekalt, et demokraatia ning inimõiguste ideed muutuvad tühjemaks (kas nad hakkavad oma normatiivsust kaotama?). See ei juhtu mitte ainult Venemaal, vaid ka paljudes teistes riikides üle maailma.

Ka USAs ning ELis on mitmeid häirivaid nähtusi selles valdkonnas. Toimub võimu ülekanne demokraatialt tehnokraatiale, kus liiga palju võimu koondub ekspertide kätte. Sama juhtus näiteks ELi laienemise käigus. Kandidaatriigid pidid nõustuma tehnokraatlike juhistega Brüsselis, mis võttis rahvalt otsustusõiguse ning andis selle tehnokraatide eksklusiivsele grupile. Demokraatia aga tähendab autonoomse rahva suveräänset valitsemisõigust enda üle. Tõenäoliselt suudab see ainult siis ellu jääda, kuid me ei defineeri seda igavesena ning ei lingi seda konkreetsete institutsioonidega nagu valimised, vaba meedia jne. On tarvis jääda avatuks ning leida viise demokraatia kaasajastamiseks ning tema sobitamiseks ajaloolisse konteksti.

Konspekteeris Algis Kokka