22.11 Ahto Lobjakas

Mart Veliste: Kokkuvõte Ahto Lobjakase loengust

Teisipäeval, 22. novembril 2011 käis Rahvusvaheliste Suhete Ringile loengut pidamas Eesti Välispoliitika Instituudi analüütik ja RSR-i poolt 2011.aasta parimaks välispoliitikast kirjutajaks valitud Anto Lobjakas, kes rääkis teemal „Euroopa allakäik“.

„Euroopa allakäik“ on küll provokatiivne pealkiri antud loengule, kuid pole väga kaugel reaalsusest. Hetkel valitseb olukord, kus kellelgi pole selgust mis võib juhtuda. Nn allakäigu mehaanika on kõigile võõras teema, kuid valitseb üldine halb eelaimdus. Krahh võib olla päevade-nädalate, heal juhul kuude küsimus.

9.detsembri tippkohtumisel arutatakse triljoni euro kokku saamist. Hetkel on meil olukord, kus Itaalia ja Hispaania on juba pankrotis. Nad ei suuda lubada omale laenusid. Raha, mis Hispaanial tuleb juurde maksta, koguneb sinna aeglaselt. Kreekal on hetkel üliõrged laenuintressid. Laenukoorem Itaalias on 120% SKTst, see on suurem kui aastane kogutoodang. Neil on 1.9 triljoni euro suurune riigivõlg. Brüsseli unenäolisest 1st triljonist, mida üritatakse hetkel kokku kraapida, ei piisa enam Euroopa päästmiseks. Sellest ei piisa isegi Itaalia päästmisest, rääkimata siis Prantsusmaast. Krahh arvestatakse sisse kõikide riikide intressidesse, välja arvatud Saksamaa omadesse.

Euro lagunemisel võib mingil hetkel ka Saksamaa muutuda probleemseks. Võimalik, et siis USA võtaks juhtimise üle. Samas pole hetkel vabariiklased ja demokraadid valmis kokku leppima võlakärpe aspektides. 15 triljonit pole turu jaoks probleem - risk on suhteline. Üks poolus peab olema kindel, eurotsoonis on selleks Saksamaa. Intress on tõusnud ka mitte-lõunariikides, näiteks Austrias. Samuti on probleemsed Ida-Euroopa riigid. Ka Soome laenab kallimalt. Soome riigivõlg on hallatavas piirides (20-30 %) . Eestil on see 7 %. Mis iganes on meie rahapoliitika taga, ilmselt kogemata, on lubanud nautida olukorda, kus turgude liikumine ei mõjuta meid. Meil pole võlakirju turgudel, mis on probleemi põhiallikad. Turud, kus on võimalik spekulatiivselt kindlustada võlga ja müüa edasi. Sekundaarsed ja tertsiaarsed järelturud on niivõrd abstraktsed ja keerulised. Poliitilisel sekkumisel pole seal mingit kandepinda.

21. juuli oli esimene Kreeka kriisi-tippkohtumine. Seal võeti vastu Kreeka esimene abipakk. Otsustati ära, et Kreeka saab mingi hulga raha ja osa võlast lõigatakse ära, nn „haircut“. EL liidrid pakkusid erainvestoritele diili. Näite olulisus: plaan valmis ilma Euroopa Komisjonita, millel on kõige rohkem „know-howd“ toimuvast. Süvenenud on lõhe Merkeli, Sarkozy ja Barosso vahel.

Olukord meenutab Lehman Brothersi eelset kokku kukkumist. Mis toimub revidentidega? Revidendid ei saanud aru mis toimub. Jällegi need järelturud, seal tehtud tehingud, väärtus kui mingisugune reaalne aspekt on kaotanud väärtuse. Sama kordub hetkel laenuturgudel. Mehaanika on niivõrd keeruline, et sellest ei saada aru EL pealinnades. Kurvem on, et ei saada aru ka lihtsamast loogikast. „Turud on ette võtnud EL maha kiskumise.“ Turuhind pole mitte midagi muud kui ajahetkes paika pandud ostusoovid ja müügipakkumise. Neid ostusoove ja müügipakkumisi kujundab puhas psühholoogia.

Investorid valmistuvad kõige halvemaks. Selle peatamiseks on vaja midagi ette võtta. ESEFi üritatakse raha saada välisinvestoritelt. Retoorika on umbes järgnev: „Meil on probleem, eksistentsiaalne, kukume kokku – tooge raha, lubame et maksame teie kaotustes esimesed 30% kinni.“ Antud loogika on võikalt äärispidine. See pole investeering. Meilgi üritati Kreeka toetuspaketi vastuvõtmist kujutada kui investeeringut. Reaalsuses see raha ei tule tagasi või siis heal juhul alles 50 aasta pärast. Vahel tundub olevat nii, et kui poliitikud saavad kokku, siis nende keskmine intelligents kahaneb. Keegi võiks seda lähemalt uurida!

Euro kokkukukkumine on EL lõpp. Kreeka kokkukukkumise oleks üle elanud kogu süsteem, eks ta valus oleks olnud ikka. Itaalial on vaja rohkem kui triljonit, et peatada turu rünnakut. Hispaania on ka löögi all, Prantsusmaa võlakirjade intressid kasvavad.

Mis oleksid lahendused?

Vaadates, mis toimub Kreekas pole Läti-sarnane lahendus (sisemine devalvatsioon, kõikide palkade langetamine 30%) vastuvõetav. Püütakse lahendada tehnokraatidega (Brüsseli ja Berliini idee). Sisemise devalvatsiooni ja karmi poliitika mõjud pole üldse kindlad. Kui nii edasi läheb, on demokraatia Lõuna-Euroopas ohus.

Kui Prantsusmaa kukub välja, kaob mõte eurol ja Euroopa Liidul. Mõte on algusest peale olnud siduda kokku Prantsusmaa ja Saksamaa. Kõigel, mis EL toimub (integratsioon) on tohutu ajalooline süvis. Ei ole prantsuse ega saksa filosoofi, kes poleks viimasel 300 aastal mõelnud Euroopale (kui teda ei kisuks kokku konfliktid ja sõjad, kuidas saada sellest üle, maailmasõjad). Meil tuleb aru saada, kui oluline on Euroopa projekt – ta on vajalik, et kontinent oleks seotud ühte kimpu ja sõda oleks võimatu.

Kokku kukkudes muutub euro Saksamaale mõtetuks üleöö. Austria, Saksamaa, Eesti ja Hollandi kokkutulemine pärast euro kukkumist on linnuaul Seewaldis. Sellel puudub igasugune point Saksamaa jaoks. Mõte ongi Prantsusmaaga koos tegutsemine.

Reaalne on pidurdamine, bürokraatlik inerts. Kui euro laguneb, siis kohe Euroopa Liit ei kuku. Brüssel ja ametnikud (45 000 inimest) ei kao kuhugi. Kriitilist massi neist ei saaks, hajuksid moslemite merre. 53% inimestest Belgias on sündinud väljaspool Belgiat. Mida see inerts võib tähendada. Eestil oleks aega kuskil 5-10 aastat mõelda. Nii pea kui kaob euro, Schengen lüüakse ümber, massid hakkaksid liikuma. Kreekas on hetkel kõige väärtuslikum kaup saksa keele kursused.. Eesti jaoks võib probleemiks saada hoopis merepiir, Soome või Läti – mitte ida. Isikute liikumise vajadus.

Eesti olukord

Hetkel oleme isemajandavad. Oleme liiga väikesed, et autarkiana kesta. Õnneks on meil Rootsi pangad. Pangad otsustasid vähendada laenueurosid, tõmmata kokku positsioone, eriti Ida- Euroopas, st tõmmatakse siit raha välja.

Kahekiiruseline Euroopa - Saksamaa ja Prantsusmaa mõtlevad sellest. Eurotsoon lahutatud muust Euroopa Liidust? Esimene eurotsoon paneks eest ära, teised jäävad tagatulesid vaatama. Meile sinna esimesse kuulumist garanteeritud ei ole. Meie majandus on väga teises faasis kui Saksamaa oma. Saksamaa hakkab rohkem vaatama seda, mis toimub idas.

Riigijuhtide poliitilised võimalused kriisi lahendamiseks ja majanduslikud vajadused ei kohtu mitte kuidagi. Kaks täiesti erinevat territooriumi. Viimase 20-50 aasta jooksul on olnud kriisis riigid, kes on tahtnud minna kaugemale. Selles kriisis ei ole ühtegi vedurite gruppi väljaarvatud „külgkorviga ratas“. EL ajaloos esmakordne olukord. Puuduvad riigid, kes näeksid kriisis võimalust kasu saada.

Konspekteeris Mart Veliste