22.09 Helga Kalm
22. septembril andis RSR-s sügissemestri avaloengu Rahvusvahelises Kaitseuuringute Keskuses töötav nooremteadur Helga Kalm, kes arutles teemal "Süüria kriis ja rahvusvahelised huvid - minevikust, olevikust ja tulevikust". Helga Kalm on omandanud bakalaureusekraadi Tartu Ülikoolis, õppinud Lyonis Sciences Po instituudis ja Hiinas Renmini ülikoolis ning Georgetowni ja Praha Karli ülikooli ühisprogrammis. Lisaks läbinud magistriõpingud Bolognas ja Washingtonis Johns Hopkinsi ülikoolis rahvusvaheliste uuringute koolis (The Johns Hopkins University School of Advanced International Studies) rahvusvahelistes suhetes ja rahvusvahelises majanduses. Õpinguis keskendus ta rahvusvahelisele konfliktihaldamisele ning tegi välitöid Filipiinidel Mindanao saarel. RKK-s on Helga Kalmi uurimisvaldkonnaks Lähis-Ida ja Aafrika.
Süüria kriis nagu paljud Araabia kevadega seotud kriisid, algas majanduslikel põhjustel. Riigis toimusid suured põud, mistõttu harimiseks ei olnud enam maad ja inimesed kolisid linnadesse. Kui tavaliselt on üks suur sündmus, mis algatab revolutsiooni, siis Süürias oli selleks üks juhtum, kus koolipoisid kirjutasid režiimivastaseid sõnumeid graffitina kooliseinale. Erinevalt varasemalt toimunud taolistest juhtumitest eristas tol korral järgnenud tegevus – neid samu poisse piinati Assadi režiimi poolt. Taoline ülemäärane vägivald režiimi poolt julgustas revolutsioonilist käitumist. Kõik eskaleerus selles, et hakati Assadi vastu mässama ning need levisid üle riigi ja tekkisid erinevad osapooled, kes tahtsid võimu saada. Konfliktile aitas kaasa alguses välisriikide poolne rahastamine ning erinevad rühmitused pidid rahastamise saamise nimel võitlema ning teatud “ülesandeid täitma”. Nendeks riikideks olid Saudi Araabia või Qatar.
Põhjus, miks Tuneesias oli Araabia Kevad edukas ning Süürias mitte, seisnes selles, et viimases olid küll erinevad organisatsioonid, kui suur katuseorganisatsioon puudus. Samuti olid ühiskonnas vajaka loomulikud liidrid, kes räägiksid demokraatiast või propageeriksid seda. Ametiühingute moodustamine oli keelatud, kogu võim oli Assadi ning tema perekonna käes. Hetke seisu vaadates pole juhtpositsiooni otseselt kellelgi. Assadi režiimi põhirõhk läheb kohalike mässajate vastu võitlemisele. Kohalikud jõud on kõige võimsamad lõunapiirkonnas. Seal on enamvähem tasakaal olemas, tsiviilelanike tapab vaid Assad.
Mässajate gruppide valdav osa kindralitest on kas Tuneesiast või Põhja-Aafrikast pärit, enamik kindralitest ka Islamiriigis on välismaalastest (Austraaliast või Inglismaalt). Islamiriigis on võimustruktuur on väga kindlatele taladele üles ehitatud ning seetõttu ka tugeva kontrolli all. Kohalike seas on ISIS populaarsust kogunud, sest ta võimaldab tasuta majutust, pakub finantsabi. Levib arusaam, et “kõik on olemas”, “kõike saab”, inimesed, kes on sõjast väsinud naudivad seda rahu ja toetust. Kuigi ainuke koht, kus ISIS reaalselt funktsioneerib riigina on Raqqa linn – seal ongi ehk hea, kuid mujal mitte. ISISe puhul tuleb ka seda mõista, et Islamiriigi kalifaat ei ole vaid kristlaste vastane rühmitus. See on kõigi uskmatute vastane rühmitus ehk tapetakse näiteks sunniitegi.
Kurdid on võrdlemisi edukalt suutnud tänu rahvusvahelisele toetusele vastupanu Islamiriigile avaldada. Türgi on mures, et tekib ühine Kurdistani riik/ühine Kurdi enklaav. Türgi on kaasa aidanud ka Islamiriigi tekkele. Sealt kaudu on Süüria naftat müüdud välja ning Türgi kaudu käib ISISe võrgustiku loomine. Seega Türgil on suur vastutus - lubavad sekkumist aga sisuliselt pole lillegi liigutanud. Teised naaberriigid Süürial on vähe eeskujulikumad. Jordaania nt on siinses kriisis tublisti käitunud, akiitvselt tegutsevad, ehitasid eraldi põgenike linna jne. Iraan on see, kes toetab rahaliselt kõige rohkem Damaskust, toetab Hezbollah tegevust. Nende jaoks on oluline, et säiliks Assadi ning šiiitide režiim.
Venemaa, kes toetab Assadi režiimi, on müünud Assadile relvi, sõjatanke jne. Venemaa tahab oma võimu Süürias suurendada. Tahavad säilitada ka sadamat Süürias, mis on ainukene sadam väljaspool endise Nõukogude Liidu piire, nende jaoks oluline sadamapunkt. Euroopa riigid kannatavad ehk kõige rohkem kogu kriisis, sest peavad vastu võtma sõjapõgenikke. Ühine poliitika Euroopal puudub, mistõttu tuleb tunnistada, et Euroopa on suht võimetu olnud siiani.
USA ei taha sekkuda, suurim asi mida tehtud: keemiarelvade ära toomine, mis saavutati ka suuresti tänu Venemaale. Ameerika Lähis-Ida poliitika on täiesti läbikukkunud viimasel ajal, nad kulutavad treeningutele jne kõige rohkem, panustavad tohutult ressursse aga for nothing.
Laheriigid on siiski need, kes rahaliselt toetavad enim, Saudi Araabia ja Qatar võistlevad kumb on võimsam, kumb rohkem raha kellele suudab anda. Kas Laheriigid võiksid ise põgenikke vastu võtta? Põhjus seisneb selles, et paljudes Pärsia lahe riikides on aga põliselanikud vähemuses, mistõttu on problemaatiline sõjapõgenikke juurde võtta. Tegelikult, et soovi ka Süüria põgenikud ise minna Saudi Araabiasse või Qatari, sest et sealne režiim on võrdlemisi sarnane sellega, mida nad kardavad.
Tulevik: häid stsenaariumeid ei ole. Kust võtta liidrid? 21. sajandi konflikti tunnus on see, et ei ole lahendust, sest ei ole inimesi võtta, kes seda lahendaksid. USA “käes on pall” ning tuleb tunnistada, et tegelikkuses ei saa rääkida olukorrast ilma Assadita. Süüria konflikt on hea näide sellest, kuidas magati maha hea võimalus rahulikuks lahenduseks. Läbirääkimised Türgiga on olulised, Islamiriik saab peamiselt oma relvad ja muud ressurssid läbi Türgi. Ei ole suudetud ära otsustada, kumb on hullem, kas Assad või Islamiriik. Kohalike seas on Assad vaenlane number üks, Islamiriik on halb, kuid Assad on veel halvem.
Kartus, et Islamiriigi spioonid/sõdurid on koos sõjapõgenikega Euroopasse imbunud.
Islamiriik ei saada oma spioone või sõdureid ära. Need eurooplased, kes on värvatud Islamiriigi heaks töötama lähevad kahurilihaks, eurooplasi ei usaldata. Siia[Euroopasse] neid ei saadeta, Islamiriik ei raatsiks saata oma master minde paadile, mis võib ära uppuda. Põhirõhk läheb terriotooriumi laiendamisele Süürias ja Iraagis, mitte “euroopa vallutamisele” vms.
Kuidas kriisi läbi Assadi saaks laheneda?
Läbi Assadi saaks võib-olla nii, et nüüd veel 5aastat on Aasad võimul ja siis toimuvad valimised, tekitada mingisugune astmeline protsess. Assadi kaasata läbirääkimistele. Mitte Assad uuesti võimule, vaid kuidagi läbi Assadi leida lahendust. Ükski riik ei taha saata enda mehi kahurilihaks sinna vastuvõitlemaks, ei Euroopa riik, ei Araabia riik ega ka Lähis-Ida riik.
Euroopa Liit ei ole konflikti lahendamiseks mitte midagi sisuliselt tehtud, nagu ka Türgi ohjeldamiseks. Assad ei võitle ka Islamiriigi vastu, liiga suur tükk tema jaoks, võitleb vaid väikeste mässajate/mässu gruppide vastu. Putini suureks mureks on see, et Gadaffi tapmine oli tohutult vägivaldne ja robustne, seetõttu kardab, et temal on sarnane saatus, ei soovi, et sarnane diktaatorite tapmise trend tekiks maailmas.
ISISe edasitungi on mõneti piiratud, Iraagis on näiteks tagasi tõmmanud. Mingites piirkondades on pommitamisega edusamme saavutatud, mingites piirkondades läbikukkunud. Ameerika vastasuse tunne on Iraagis tohutult suur. Iraani nähakse isegi positiivsemas valguses. Islamiriigi idee on konfliktidele üles ehitatud. Idee on pidev rüüstamine ja kalifaadi laiendamine. Kokkulepet Assadiga nad ei näe, laienemisel piiri ei näe. Eufooriale ülesehitatud režiim, ei ole lihtsalt autoritaarne. Kui võitluse osa ära kaoks siis kukuks režiim üsna kiiresti kokku.
Konspekteeris Kristi-Maria Nurm