22.05 Andre Sõstar

Teisipäeval, 22.05 käis Rahvusvaheliste Suhete Ringile loengut pidamas Singapuris õppiv üliõpilane Andre Sõstar, kes rääkis teemal "Ida ja lääne sild - Singapur". See 2014. aasta kevadsemestri viimane loeng toimus Pirogovi platsil.

Andre Sõstar on kõrgharidust omandamas Singapuris. Kuidas ta sinna sattus? Tema onu elab Hongkongis juba 10 aastat. 2012. aastal käis Andre perega onul külas ning sellega seoses tekkis mõte, et oleks vahva Aasias õppida. Sellest tulenevalt hakkas Andre uurima, kuhu täpsemalt õppima võiks minna. Lahendusena nägi ta Singapuri, kuna seal räägitakse palju inglise keelt ning ka haridust saab inglise keeles omandada. Seega on riiki ja ühiskonda lihtsam sisse integreeruda. Ülikooli kandideeris ta interneti vahendusel, unustades vahepeal üldse, et kandideerimisavalduse sisse oli andnud. Juuli keskpaigas 2013 saadeti aga kiri, et 2 nädala pärast oodatakse teda Singapuri.

Singapuri mainiti esmakordselt 3. sajandil ja seda hiinlaste poolt. Singapur, mis asub Malaisiast allpool ning ekvaatorist üleval, on strateegiliselt hea paiknemisega. Singapurist sai väike kaluriküla, kus tegutsesid hiinlased. 14. sajandil sai Singapur endale nime „Singapur“. Kõnealusel alal nähti looma, keda kunagi varem nähtud polnud. Loomaks, keda nähti, oli lõvi - „Singapur“ tähendab malaisia keeles „lõvi“. Põhilised riigid, kes Singapuri ära kasutasid, olid Hiina, India, Araabiamaad, Portugal. Nö ärakasutamise esemeks oli soodne asukoht teede ristumiskohana. 19./20. sajandil said britid aru, et koht on strateegiliselt oluline. Alale hakkasid tekkima briti kolooniad ning ala vallutati brittide poolt. 1819. a sattus Sumatra saarelt Singapuri üks leitnant, kes sõlmis Singapuriga vabakaubanduslepingu. Riigi jõukus kasvas ja suurenes ka populatsioon. II maailmasõda oli Singapuri jaoks raske. Riiki tahtsid vallutada jaapanlased, 1942. a see neil ka õnnestus, aga alasid suudeti enda käes hoida vaid 3 aastat. 1959. a saab lugeda aastaks, mil tekib esimene märge Singapurist tänapäevases tähenduses. Siis toimusid esimesed vabad valimised, mille võitis PAP. PAP on siiani võimul olnud ja alati domineerinud. Piirkonnas on üritatud luua liitusid ka Malaisia ja Indoneesiaga, kuid 1962. aastaks need püüdlused lõppesid.

Riigi kõige kõrgem juht on president. Valitsuse juht on peaminister, kellele kuulub tegelikult kõrgeim võim. Presidendi valib parlament. President nimetab ametisse teatud ametnikke, kontrollib valitsuse tööd. Peaministril on väga suur võim, võimu on peaministril Singapuris kindlasti rohkem kui peaministril Eestis. Võiks öelda, et mingil määral on peaminister seal lausa diktaator. Singapur kuulub demokraatlike riikide hulka, kuid seda üsna napilt, öeldakse, et Singapur on pool-vabariik. Teoorias on riigis kehtivaks võimude lahususe põhimõte, kuid praktikas esineb palju puudujääke. Tegelikult on tegemist ideaalse diktatuuriga – inimesed valivad vabadel valimistel, valimised võidab alati sama partei ja ülekaalukalt, samas ei lähe riigijuht võimu teostamisega liialt üle piiride. Juht on siiani suutnud hoida mõistlikku joont. 1950ndast on Singapur olnud arenenud riik, kusjuures 4,5%-line majanduskasv langes majanduskriisiga vaid 0,6%. Ajakirjandus on Singapuris väga kontrollitud – 162 riigist on Singapur ajakirjandusvabaduse skaalal 140. kohal. Seejuures ei ole ajakirjandus kontrollitud vaid poliitiliselt, kontrollitakse ka artikleid ja väljaütlemisi nt seksuaalsuse- ja perekonnateemadel. Samas internetivabadusega on parem seis kui Hiinas. Teatud leheküljed, mis on poliitvastased või paljastavad, on kinni, kuid suhtlusvõrgustikud (Facebook) ja Twitter on kasutamiseks vabad.

Vastukaaluks ajakirjandusvabaduse puudulikkusele ning võimude lahususe põhimõtte mittetoimimisele, on Singapur korruptsiooni osas puhas riik. Kui avalikuks tuleb mingi korruptsioonikahtlustus, siis sellega seotud isikud hukatakse. Singapuri seadused on mõjutatud inglise seadusandluse poolt – ka see nägi ette surma- ja ihunuhtluse. Singapur on riikide seas esimesel kohal selles, et riigivõimude käsul tapetakse oma kodanikke. Ihunuhtlus väljendub nt nii, et mitu korda joobes auto juhtimisega vahele jäänud isikule tõmmatakse selga spetsiaalne rüü ning antakse hoope bambuskeppidega. Kuritegevuse määr on riigis äärmiselt madal. Midagi imestamisväärset ei ole selles, et unustades õhtul ipad-i parki, on see suure tõenäosusega ka järgmisel hommikul veel seal alles.

Singapuri põhilised majandusartiklid on tehnika, biokeemia. Nende tarbeks on ehitatud ka tehissaari, mistõttu tööstust Singapuri saarel endal ei ole. Tegeletakse ka panganduse ja laevandusega. Singapurist käib palju transpordivahendeid läbi, kuna see asub teede ristumiskohas. Singapuri sadam on maailmas teine kõige hõivatum sadam.

Singapur on väga kallis riik. Majutus on väga kallis ning seda on raske leida. Rikkam inimene ostab korteri välja ning üürib ruume teistele välja. Filipiinidelt on Singapuri toodud koristajad, kellel on üks väike tuba, kuhu mahubki ainult voodi. Sellised koduabilised teevad süüa, koristavad jms. Seega on ühiskonnaklassid väga erinevad: palju on jõukaid inimesi, samas on ka koristajaid Indoneesiast ja ehitajaid Indiast. Tööliste elu näeb välja nii, et nende töötasu suurus on umbes 1000 singapuri dollarit (u 600 eurot), nad magavad ehitusplatsil, söövad põhiliselt ainult riisi ja kogu allesjääva raha saadavad koju perele. Seega on orjandus Singapuris põhimõtteliselt olemas ja seda aktsepteeritakse. Ka autod on Singapuris väga kallid. Lisaks on auto omamiseks vaja 2 luba, load maksavad palju. Sportautosid on vaid väga vähestel. Rikka inimese tunnebki Singapuris ära eeskätt auto järgi.

Maksud on Singapuris madalad, see meelitab riiki inimesi väga erinevatest maailmajagudest. SKP per capita on kolmas.

Huvitav fakt: Singapuris on närimiskumm keelatud toode. Seda on lubatud riiki sisse tuua vaid üks pakk, mida inimesed ka teevad, kui reisimas käivad. 

Singapuris on 3 suuremat kooli. Kõige parem ülikool on National University of Singapur. Andre ise käib koolis, mis on Aasias tasemelt 7. kohal. Kolmas kool Singapuris on kool, kus õpetatakse ärindusega seonduvat. Andre ülikoolis õpib 40-50 000 üliõpilast. Üliõpilaslinnaku suurus on võrreldav Tallinna linnaosaga, ümbermõõt on sellel u 7 km. Üliõpilaslinnakus endas on kõik olemas: majutuskohad, sööklad (sööklas saab valida väga erinevate toitude – nt hiina, jaapani, india – vahel, kusjuures prae maksumus jääb 2 euro kanti), tuntud ülemaailmsed ketid nagu Starbucks ja McDonalds, kauplused, jõusaalid, bassein, staadion. Põhimõtteliselt saab linnakus elada nii, et ei pea sealt välja minemagi. Linnakus on 3 suurt raamatukogu ning õppimine on väga konkurentsitihe. Hindamissüsteem erineb sellest, mis meil Eestis on. Nimelt oleneb hindamisskaala sellest, millisele tulemusele klass eksami sooritab. Täiesti reaalne on olukord, kus minnes abipalvega klassikaaslase juurde, keeldutakse abistamast, kuna ollakse huvitatud enda paremast tulemusest võrreldes teistega. Samas sai Andre jaoks üldine arvamus asiaatidest purustatud. Tõepoolest, on väga tarkasid asiaate, aga on ka neid, kes ei ole seda. Pingutamine ja heade tulemuste saavutamine on au sees, tubli õppija  olla on nö lahe. Andre ei usu, et ülikoolis Singapuris on palju raskem kui Eestis. Õppejõud ülikoolis on rahvusvahelise taustaga, nt  on õppejõude USAst, Bulgaariast, Austraaliast. Lisaks sellele on muidugi ka kohalikke.

Toit ja rõivad on Singapuris odavamad kui Eestis. Singapuri kutsutakse riigiks, kus on olemas kõik köögid. Toitude valmistamisel kasutatakse palju karrit ja tšillit, mistõttu on toidud palju teravamad kui Eestis. Alkoholi Singapuris väga ei tarbita, see on ka väga kallis. Poes maksab tavaline õlu u 4 eurot, baaris on selle hind vähemalt 10 eurot. Reisides saab riiki sisse tuua teatud koguse alkoholi, seda võimalust inimesed ka kasutavad.

Suuremad üleriigilised pidustused on nt Hiina uusaasta tähistamine, Singapuri aastapäev. Nende auks korraldatakse väga suuri ilutulestikke, linnad kaunistatakse, korraldatakse paraade ning erinevaid üritusi. Toimub ka militaartehnika näitamine. Esimesel kohal, millele Singapuri riik raha kulutab, ongi riigikaitse, sellele järgneb haridus.

Singapuris elab kokku umbes 40 eestlast. Kokku saadakse jaanipäeval ja vabariigi aastapäeval, arvatavasti ka jõuludel.

Rahvastikust moodustavad suurema osa hiinlased. Välispoliitiliselt tehakse Hiinaga ka palju koostööd. Riigis räägitakse inglise ja hiina keelt.

Küsimused publikust:

Kuidas on seis võrdõiguslikkusega? Poliitikas osaleb naisi, seejuures on mõni minister naissoost. Riigis ei räägita väga sellest, et võrdõiguslikkusega probleeme oleks.

Kuidas on üliõpilaskonnas neidude ja noormeeste suhe? Tundub, et asi on tasakaalus. Isegi inseneriõppes on palju naisi.

Bakalaureuseõppe pikkuseks on enamasti 4 aastat, inseneriõpe ja arstiõpe võivad olla ka pikemad. Enamasti on nii, et bakalaureusekraadiga inimesed lähevadki kohe tööle ning magistriõppesse astutakse siis, kui mingi töökogemus juba olemas on.

Kui palju mõjutab Singapuri regionaalpoliitika? Singapur üritab oma arvamust öelda. Kindlasti mõjutab Singapuri kõik see, mis ümberringi toimub (Hiinas, Jaapanis jne).

Miks Singapur Malaisiat kardab? Ajaloo vältel on nende kahe vahel palju sõdimist polnud, lisaks sellele on Malaisia suur riik (Singapuri võiks võrrelda Hiiumaaga). Kui 1960ndatel oli päevakorras erinevate liitude loomine, siis ka nende kõneluste raames oli domineerivaks just Malaisia.

Singapuris on täiesti normaalne kuulda püssipaukusid, need tulevad tavaliselt sõjaväebaasidest. Singapuris on 2 aasta pikkune sõjaväekohustus.

Narkootikumidesse suhtutakse Singapuris väga tõsiselt. Reegliks on ka see, et naisi ei tohi klubis halvasti kohelda. Seega on mõned väärtushinnangud igati paigas.

 

konspekteeris Kerstin Kütt

12.09 
David Vseviov
"Kuidas mõtestada minevikku?"