21.05 Hannes Hanso

Jüri Käosaar: Kokkuvõte Hannes Hanso loengust

Teisipäeval, 21. mail käis Rahvusvaheliste Suhete Ringis loengut pidamas Rahvusvaheliste Kaitseuuringute Keskuse teadur Hannes Hanso, kes rääkis teemal "Eesti välisekspertiisist - arendamine ja tulevik"

Lapsena sai Vaba Euroopat ja selliseid raadiod kuulatud pidevalt. Isa sai kuskilt sõjaväeraadio ja siis kruttisin seda ja kuulasin saateid, keelest küll aru väga ei saanud aga huvitav oli ikka. Seega huvi oli kaugelt varem kui tehniline võimalus järgi tuli. Poliitikaarmastus tuli tagasi siis kui Hiinas ülikoolis oli hästi palju erinevaid inimesi. Sealt tuli huvi minna Londonis olevasse ülikooli SOAS, mis tegeles Aafrika, Lähis-Ida ja üldse regionaalasjadega. Seal hakkasingi õppima politoloogiat ja developement studies. Seal hakkasin erinevate regioonide vastu huvi tundama ja tegelema. Magister seal Asian politics keskendumisega Hiina ja Kesk-Aasia suhetele.

Oli international relations , kuid oli küsimus, et kas võtta lai teema või keskenduda spetsiifiliselt kuhugi. Valisin Asian politicsi ja see oli õige valik. Asjadel peab olema mingisugune fookus, muidu tead kõigest kõike aga tegelt mitte midagi.

Eesti sai kõikidesse liitudesse ja kohtadesse, kuhu tahtsime, kuid täna pole enam sihti, kuhu püüelda. Kunagi olid ajurünnakud ja tehti meeletult tööd, sest olid suured eesmärgid. Täna pole Välisministeerium enam välispoliitika asutus, vaid välissuhtluse asutus. Eestis on tekkinud välispoliitilise tõe monopol. Kui keegi tuleb välja alternatiivsete seisukohtadele, siis on see tõemonopoli ründamine ja tekitab probleeme. Praegu Eesti mure ka see, et näiteks Hiinaga suheldes aetakse mulli ja sõnu, millele pole katet. Pakutakse välja mingisugused ideed, millel pole mõtete ega katet nt see, et Tallinn lähim Euroopa pealinn Bekingile. Ja siis?

Maailma põhitoodang on nihkunud Vaikse Ookeani ümber. Euroopa on mahajääv jne nähtus. Võiks ennast nüüd maailma integreerida. Hetkel alles ehitame saatkonda Hiinasse, enne üürisime hotellituba. Kesk-Aasias on üks diplomaat suure hulga riikide peale. Me ei mõtle enam sellele, et olla suurtega koos, pigem oleme ELis ja väiksed ja vaiksed.

Välispoliitikas puudub visioneerimine, täna järgmine lihtsalt mingit väljakujunenud mustrit, mida küsimuse alla ei seata ja mida innovaatilisemaks mõelda ei püütagi.

Eestis edutatakse karjääridiplomaate, kes ametis olnud juba 90ndatest saati. Seega on noortel raske välisministeeriumisse tulla. Diplomaadid lihtsalt suunatakse kuhugi, ilma, et neil oleksid piirkonna kohta mingid eelteadmised kultuuris, keelest. Kanadas näiteks esimesed aastad ainult õpid sihtkohtade kohta, et sinna minnes saaksid sa asjale pihta. Täna ei oska me hinnata inimeste spetsiifilisi oskusi. Väljaspool EUd ja USA nt ülikoolis käinud inimesi ära ei kasutata, sest nendega pole midagi teha.

Hetkel olukord, kus Välisministeeriumi eelarve kui selline ei suurene, vahepeal tehakse lihtsalt eraldisi nt saatkondade jaoks. Täna meil mantra, et esindatus Euroopas on meeletult oluline. Täna on meil vähemalt 6 riiki, kus poleks põhjust saatkonda hoida, vaid tuleks minimaliseerida konsulaarteenistuseks. Kohtadel olevatel inimestel pole midagi teha, kuid mantra järgi peab esindatus olema. Euroopa suhtlus toimub nkn Brüsselis, sest seal käiakse pidevalt, seega saaks mitte nii olulistes kohtades kulusid kokku tõmmata ja neid ümber suunata.

Täna oleme tegelemas esindamise ja poliitikaga, kuid majandust see ei toeta. Välispoliitika peaks olema majanduse aitaja, et toetada Eesti majandust sellega. Saata majandusdiplomaate jne. Täna meil hunnik fänne mingitel riikidel, kuid neil pole praktilisi oskusi või väljundeid, nad on oskavad kultuurilisi asju tegema, kuid mitte praktilisi.

Uuteks eesmärkideks võiks olla koolitada välja erinevate piirkondade või riikide eksperte. Kasutada ära inimesi, kes käinud, elanud ja õppinud kuskil, et oleks mingi know-how. Neid, kellel on, ei osata ega taheta ära kasutada.

Konspekteeris Jüri Käosaar