21.02 Juhan Lepassaar

Juhan Lepassaar: Referendumid Euroopa Liidus ja Euroopa Liidust

21. veebruaril 2017. aastal külastas RSR-i teisipäevast loengut Juhan Lepassaar, RSR-i vilistlane, kes on kogu oma elu tegelenud Euroopa Liidu teemadega ning alates 2014. aastast on ta digitaalse ühtse turu eest vastutava Europa Komisjoni asepresidendi Andrus Ansipi kabinetiülemaks. Miks valis J. Lepassaar kõnelemiseks just sellise teema? Referendumid mõjutavad EL-i kulgemist ja poliitikat küllaltki palju.

Lepassaar otsustas RSR-ile peetavas loengus reflekteerida seda, mida ta viimase kahe kuu jooksul uuris ning tema loeng hõlmas 2017. aastal lõpetatud Euroopa Parlamendi uurimust “Referendums on EU Matters”, mille autoriteks on Eeva Eriksson, Petr Novak. Uurimus on kättesaadav netiaadressil: http://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2017/571402/IPOL_STU(2017)571402_EN.pdf

2016. aastal astusid tagasi Suurbritannia, Itaalia ja Bulgaaria peaministrid, sest nendes riikides aset leidnud referendumid ei vastanud oma tulemustelt nende isikute ootustele. On levinud arusaam, et nii-öelda eliit saab referendumitel “pööbli” käest “ketuka”. Ka Roosevelt on öelnud, et ta usub referendumisse juhul, kui seda kasutatakse mitte esindusdemokraatia hävitamiseks, vaid korrigeerimiseks. Rahvaküsitluste puhul on hea asi see, et valikuvariantideks on kas “ei” või “jah”, hallid toonid enamjaolt puuduvad ning vastus on mustvalge. 

Aastatel 2011–2016 toimus EL-is 17 liikmesriigi seas 38 referendumiküsimust (vt joonis 1), näiteks olid sellisteks riikideks Iirimaa, Itaalia, Bulgaaria. Nimetatud riigid on esindusdemokraatiaga riigid, kuid referendumid tähistavad otsedemokraatiat. Tekib küsimus – kas esindusdemokraatia siis ei toimigi? Referendumite tulemused olid õiguspärased ja siduvad 19 korral, teistel juhtudel pole foorum kokku tulnud, on kas tagasi lükatud või ühel korral oli referendum isegi illegaalne.

Joonis 1. Referendumite tulemused.

Allikas: Referendums on EU Matters (2017).

Juhan Lepassaar viitas oma loengus sellele, et Euroopa Liidu referendumitel oli mitmesuguseid eesmärke (vt joonis 2): esines liitumis- ja ka lahkumisreferendumeid, aluslepingute muutmisi, poliitikavaldkonnalisi referendumeid ning esines ka referendumeid kolmandates riikides ehk riikides, mis ei kuulu EL-i. Esilekutsumuslikke põhjuseid oli kolm: põhiseaduslikud nõuded, legitiimsusküsimused ning parteipoliitilised põhjused, mis oli ka peamiselt referendumeid põhjustavaks. Sellegipoolest, kui jätta kõrvale kolmandates riikides toimunud rahvaküsitlused, on liitumisreferendumid kõige levinumad ja ajalooliselt on poliitikareferendumid kõige vähemolulisemad. Enamik EL-i referendumitest on läbi viidud parteipoliitilistel põhjustel ja murettekitavaks on see, et kaotused on rahvaküsitluste puhul üha suurenenud: 40% alates 2000. a; 20% enne ja alates 2010. a 60%. Olukorda saab põhjendada sellega, et aastatel 2009–2010 leidis aset ülemaailmne finantskriis, mille järel EL-i toetus hakkas järsult kukkuma.

Joonis 2. EL-i referendumite tüpoloogia.

Plebistsiitide puhul on uuringutest järeldunud, et eksisteerib nii-öelda maagiline 60% piir  – kui üle 60% eliidist toetab kõnealust referendumit ning selle osalusprotsent on üle 60%, on tulemus enamjaolt positiivne. Referendumi lahendust mõjutavad ka otseselt EL-i enda suhtumine (EU attitudes) ja suhtumine EL-i üksikküsimustesse (issue positions), ka emotsionaalsed põhjused nagu näiteks viha ja ebakindlus nagu juhtus Brexiti puhul ning euroskeptiliste valijate eelistused on enamjaolt üsna muutumatud.

Referendumid on kujunenud poliitika tegemise igapäevaseks tööriistaks. Rahvusvaheline poliitika muutub aga nendega ebastabiilseks, sest lepingud sunnivad riike mingisuguste väärtushinnangute ümber toimetama. Lepassaar palus kujutada ette olukorda, et üks NATO liikmesriik korraldab referendumi küsimusel, et kas tema kaitsejõud peavad vajaduse korral riigiväliselt sõdima ning mis siis saab, kui referendumi vastuseks kujuneb “ei”? Kui ükski leping ja kokkulepe pole enam lõplikult pädevad, kuidas saab ammugi ette ennustada riikide referendumeid?

Konspekteeris Marie Mari Maasik