2018 kevad Helsingis

Tallinn Anno Domini 13.04.2018. Päike oli vaevu tõusnud. Õhk oli sama karastav kui paduvihm põua ajal. Tallinna inimtühjad tänavad avasid vaba tee sadama poole, kus kohast asusime teele põhjanaabrite juurde. Hommikune Viking XPRS oma šarmantsuses tekitas kiirelt tunde justkui oleks läinud ajas tagasi 30 aastat ja sõidaks Georg Otsa pardal oma esimesele välisreisile kapitalistliku riiki. Mõne tunni möödudes jõudsimegi Helsingi tuttavasse arhipelaagi. Varsti panimegi oma jala maha meie sõbraliku põhjanaabri pinnal. Sadamast oli vaja kiirelt jõuda päeva esimesse institutsiooni – Eduskunasse.

 

Kasutades imelist transpordi võrku olime peagi kohal ja otsisime sissepääsu. Eduskuna hoonesse jõudnuna olime täis lootust näha hoonet kogu oma hiilguses. Eesruumis aga selgus, et me olime hoopiski valesse hoonesse sattunud. Tuleb välja, et parlamendi laia tööpõllu tõttu oli osa tööst kolitud naaberhoonesse. Seadsime sammud siis kõrvalhoonesse, kus oli toimumas inimõiguste teemaline seminar, kus meid juba pikkisilmi oodati. Seminar oli juba poolteisttundi juba kestnud. Siiski jõudsime õigeaegselt, et kuulata ÜRO inimõiguste asevoliniku ja teiste paneeli osaliste mõtteid ninimõiguste osast meie tulevases maailmas. Käis läbi mitmeid asjalike ja huvitavaid ideid, nt blockchain’i abil töötada välja inimõigused. Samuti saime kuulda soomlaste väheräägitud rahvusvähemustega seotud inimõiguste probleemidest. Kahjuks aga piirduski meie visiit Eduskunase ainult seminariga ja aja tiksumist kõrvus kuuldes liikusime edasi raudteejaama, et jõuda linnalähirongi peale, et sõita edasi YLE poole.

 

Paar peatuse vahet sõitnud Elroni omadele kahtlaselt sarnase rongiga, olimegi seal, kus sünnib tele ja raadio maagia kogu oma säras. Seal võttis meid vastu viimane YLE toimetaja, kes valdab suhtlustasandil eesti keelt. Kogu tuur möödus justkui kallil kodumaal olles. Esimene toimetus, mida me külastasime oli uudistetoimetus, kust astusime edasi uudistesaate stuudiosse, kus saime tunda, kuidas olla Margus Saar või Astrid Kannel. Samuti vestlesime ilma ja kliimamuutuste teemal YLE peameteoroloogiga. Edasi külastasime kohaliku Terevisiooni stuudiot, kus oli maha jäänud ainult üks toimetaja, kes töönädala lõpuks saksofoni harjutas. Veel astusime läbi teistest toimetustest kuni lõpetasime välistoimetuses, kus vestlesime veidike hetkel olulistel välispoliitilistel teemadel. Sinna jõudnuna hakkas kergelt juba tundma andma väsimus. Kerge istumine koridoris andis meile taas jõudu, et edasi liikuda päeva viimase institutsiooni – Eesti suursaatkonna – poole.

 

Järjekordne trammisõit. Kolisev tramm, mis muutumatu nendest, mis kaheksakümnendatel juba liikusid. Just see viiski meid Helsingi saatkondade rajooni. Selle südames varjas ennast ka juba ammustest aegadest seal seisev Eesti suursaatkonna hoone. Saatkonna juures võttis natuke aega, et leida õige sissepääs. Siiski selgus, et meid lasteks ikka sisse peauksest, nagu kord ja kohus. Saatkonnas võtsid meid vastu suursaadik, kultuuri- ja majandusnõunik. Peale kiiret tutvumisringi saimegi alustada arutelu Eesti-Soome suhete üle. Kohtumise lõpuks jäi püsima üldine arvamus, et meie kaks maad peaksid suutma veelgi enam koostööd teha. Samuti ei tasuks meil häbeneda ka põhjanaabritelt õppimist, kuigi ka neil oleks meilt nii ühte kui teist üle võtta. Seejärel suundusime juba tagasi kesklinna, et tõmmata hinge raskest päevast ja nautida õhtusööki suhteliselt odavalt. Lisaks ei puudunud laualt ka poliitilise alatooniga road idamaadest.

 

Laupäev möödus rahulikult, kuid toimekalt. Olles suutnud ületada kõik takistused, mis seisid meie teel, saime rahulikult hommikust Helsingist nautida kogu tema ilus. Järgnes kerge tuur Helsingi olulisematest paikadest. Pärastlõunat täitis väike muuseumi külastus, kus tutvusime nii Helsingi üld kui ööelu ajalooga. Siis oligi kättejõudmise hetk õhtustada ja asuda tagasi teele kallile kodumaale. Lahkudes taas Helsingi saarestikust kõlasid kõrvus endiselt eilset õhtut meenutavad Dingo hitid.



Reisikirja kirjutas reisisell Karl Juhan Saks.