2017 sügis Vilniuses

3 autot, 15 reisiselli, 1300 kilomeetrit, 4 rahvusvaheliste suhetega seotud asutust, 150+ kartulipannkooki ja tsepeliini  

Sellesügisene RSR-i väljasõit viis Leedu pealinna Vilniusesse, kuhu tahtsime minna juba kevadel, aga seoses reisikuupäevade langemisega Suurele Reedele ja sellele järgnevale nädalavahetusele võeti vastu kollektiivne otsus, et parem on see reis ära teha sügissemestril.

Väljasõit Tartust toimus laupäeva esimestel minutitel. Ees oli ootamas paras väljakutse – kolm autot 15 inimesega pardal oli vaja laupäeva hommikuks Vilniusesse toimetada. Inimesed olid väsinud, kuna terve töönädal oli seljataga. Õnnelikud olid aga need, kellel autolube polnud, sest nemad ei pidanud muretsema, et keset ööd kuskil suvalises tanklas Riia lähedal rooli sunnitakse istuma. Väljasõidu peakorraldaja ja üks selle reisikirja autoritest pidi rohkem kui kolm korda vastama küsimusele: “Miks me öösel sõitma peame?”. Lõppkokkuvõttes sai aja parema planeerimise huvides tehtud siiski õige otsus.

I päev – 17.november - laupäev - Vilnius

Laupäev on RSRikate mõtteis kindlasti tugev kandidaat kõige pikema päeva edetabelis. Ülev meeleolu, mis langes reisisellide palgele niipea, kui oli saavutatud autoistmeasend, kestis trotslikult piirilinna tanklani, kus kinnitati keha esimeste paljudest lubatud hot-dogidest. Valgast jätkus sõit mitte enam mägede, vaid ringide taha Vilniusesse. Kui mõni ekipaaž leidiski end Riia ringidel hämmingus ja veidi eksinuna, siis Leedu kiirteel tehti kogu kaotatud aeg tasa.

Poole üheksaks laupäeva hommikul olid kõik autod ja RSRikad tervelt Vilniuse hosteli juurde jõudnud: kõigil väsimus näos ning nälg näpistamas. Regasime end kiirelt hostelisse, aga vanalinnalähedane majutusasutus kahanes eesmärgist vahepeatuseks, sest tubadesse puhkama lubati meid alles kell 14. Väljas oli krõbe külm, mis paari kraadi võrra näpistas tugevamalt kui Tartus. Panime kiiresti sõjaplaani paika ning hakkasime vanalinna poole vantsima lootusega, et saame kosutava tassi kohvi ja hommikusöögiks miskit head hamba alla. “Oh, seal on üks kohvik, lähme sinna,” ütles Peeter. Kuramus, kinni oli! “Ma GoogleMapsist vaatasin, paarisaja meetri kaugusel olev söögikoht peaks lahti olema,” teadis Kert öelda. Jälle kinni. Lõpuks leidsime päris toreda koha, mis tundus juba suhteliselt täis olevat ning pool seltskonda seadis end seal sisse. Poistest koosnev teine pool otsustas midagi muud otsida, aga kuna see ei õnnestunud, sõi terve RSR 20 minuti pärast siiski ühes kohas hommikust.

Kell 12 pidi meil hakkama pisike ekskursioon vanalinnas (Free Walking Tour). Kuna hommikusöök oli nositud ja aega oli meil umbes poolteist tundi, otsustasime selle aja produktiivselt ära kasutada ning läksime muuseumisse Museum of Genocide Victims. Tegemist oli huvitava kohaga ja nagu ikka, siis sellised muuseumid koos piltidega seintel, kongidega keldrikorrusel ja kõikide infotahvlitega tekitavad kerget vastikustunnet ja külmavärinaid. Muuseumis kiire tiir peale tehtud, seadsime oma sammud raekoja poole, kus kaks ekskursioonigruppi meid juba ootasid. Ka RSR-i seltskond jagunes kahe grupi vahel.

Tuur kestis umbes poolteist tundi ning selle aja jooksul jõudsime kõikides olulistes kohtades Vilniuse vanalinnas ja ka vanalinnast väljaspool ära käia – raekoda, Saksa tänav, juudikvartal, Vilniuse katedraal, Užupise Vabariik. Tuuri käigus saime ka teada, millised on kolm Leedu religiooni – katoliiklus, paganlus ja korvpall. Siinkirjutajad ise arvavad, et Užupise Vabariik oli kõige ägedam. Kunagi oli tegemist Vilniuse linnaosaga, mida iseloomustasid narkarid, prostituudid ning tõsiasi, et keegi seal vabatahtlikult elada ei tahtnud, aga siis hakkasid seal kogunema noored ja vaesed loomeinimesed ning lõpuks loodi oma vabariik, mille sünnipäev on 1. aprillil. Užupise Vabariigil on ka oma põhiseadus, mis on paljudes erinevates keeltes ühe seina peale pandud. Siinkohal toome välja ühe olulise sätte Užupise Vabariigi põhiseadusest: koeral on õigus olla koer.

Ekskursioonijärgselt oli meie seltskond ikka veel kaheks jaotunud. Kuna väljas oli hirmkülm, otsisime kiirelt koha, kus võiks lõunasöögiks head kohalikku kokakunsti nautida. Reisi lõppedes mõtlesime küll kõik, et kartuleid on kogu reisi jooksul väga palju erinevates vormides söödud. Nimelt on kartul Leedu toidulaual ääretult oluline. Siiski oskavad leedukad väga hästi süüa teha, nii et kurta siinkohal ei ole paslik. Pärast lõunasööki läksid kõik poisid hostelisse magama, aga “ega me mingid nõrgad pole” ehk tüdrukud olid kultuursed ning läksid Leedu rahvusgaleriisse. Muuseum oli tore, aga hostelis magada oli veelgi parem, eriti pärast seda, kui terve eelmine öö magamata oli oldud.

Õhtul pidime taas ilusad ja sätitud olema, sest kella 20-ks oli meil restoranis laud kinni pandud. Kuna mingil väga imelikul kombel on Taxify Vilniuses megaodav, saime 15 minutit kauem pikutada. Põhimõtteliselt võiks terve nädala Vilniuses taksoga ringi tiirutada ja ikka ei saaks aru, et pangakaart oleks kuidagi õhemaks jäänud. Lisaks taksoga sõitmisele oli ka muuseumites käimine üliodav: üheeurised muuseumipiletid on iga tudengi unistus.

Restoranis liitus meiega ka Eesti saatkonna asejuht Siim Krispin, kellel oli ääretult suur roll selle reisi õnnestumises. Siim aitas meil kokku leppida nii külastusi erinevate institutsioonidega kui soovitas ka kohti, kus kindlasti peaks reisi jooksul ära käima. Siimu puhul on tegemist RSRi vilistlasega ning põnev oli kuulda lugusid sellest, mis toimus RSRs 15 aastat tagasi. Pärast õhtusööki oli vabakava, mis tähendas, et läksime soojenduse tegemiseks tagasi hostelisse. Siinkirjutaja pidi oma rüperaaliga töö tegemiseks vabasse tuppa kolima samal ajal kui teised maitsesid parimaid kohalikke õllesid ja kangematki.

II päev – 18. november - pühapäev - Trakai loss ja Kaunas

Pühapäeva hommik algas tüdrukute toas küsimusega: “Kes see võõras seal ülemisel naril magab?” Et vastust teada, oleksid, kallis lugeja, pidanud RSRga Vilniusesse kaasa tulema. Mõlemaks hommikuks oli meil tellitud ka hommikusöök. Pühapäeva hommikul läksid esimesed varased ärkajad hommikusöögilaua äärde, nägid pooltühja lauda, haarasid järelejäänud helbekausid ja võileivad ning mõtlesid, et kahju küll, pool RSRi jääb küll nälga. Kui meil aga hommikusöök oli peaaegu söödud, tuldi ütlema, et sõime vales toas, mis oli kaetud samas hostelis viibinud noorsportlaste laud, ning meie hommikusöök ootas meid hoopis hosteli teises otsas.

Kuna viimase 48 tunni jooksul horisontaalasendis maganuid võis ühe käe sõrmedel kokku lugeda, kujuneski jõudeajast pühapäevase valemi kõige kaalukam tegur. Eelnevate päevade taak ei suutnud aga heidutada RSRikate kultuurihuvi. Selmet põõnata Balti lõunamaa pealinna äiutavas rüpes, suunasid väikeringlased autoninad Trakai ja Kaunase poole. Enne süütevõtme keeramist oli aga tarvis kohendada Kert “pani liiga kiiresti” Ajamaa valget Audit, mida osavad ja töökad Leedu lamavad politseinikud olid jõudnud menetleda. Ettevõtlikku ning valvsa töödejuhataja Johannese (Voltri) pilgu all ja Johannese (Vahe) oskuslike käte vahel oli see töö justkui lapsemäng. Auto parandamise aktsioonist valmis ka reisigrupis olnud tublide ajakirjanike eestvedamisel välkreportaaž.  Mõtted vahetatud, plaanid peetud, jõudsime tagasi oma loomuomasesse asendisse - auto- või bussiistmesse - alustamaks sõitu Trakai poole. Teekond Trakaisse kulges viperusteta ja lõpp-punktis võtsid kohalikud parkimisettevõtjad seiklejaid soojalt vastu. 15. sajandil ehitatud lossi restaureeritud seinte vahel ammutasid väikeringlased ohtralt teadmisi Baltimaade ajaloost ja sealsest gooti arhitektuurist. Loss kõrgub saarel keset Galve järve - see oli justkui kirss tordil kunstilembelisematele ringlastele. Teinud palju sõitmis- ja mõttetööd, läks reisisellidel kere heledaks. Võeti vastu ühine otsus kosutada end Leedu vaimupealinna Kaunase rahvuslike roogadega.

Täitnud kõhud erinevat moodi valmistatud kartulitega sõitsime Ninth Forti, 20. sajandi alguses rajatud kindlusesse, kus Teise maailmasõja ajal hukkasid natsivõimud kohalikke juute, slaavlasi ja leedukaid. Ülevoolavaid tundeid tekitanud massiivne monument hukkunute mälestuseks pani kolme ringlase põlve nii värisema, et nemad olid sunnitud varem hostelisse naasma (selles mängis rolli ka eelpoolmainitud horisontaalasendi puudumine eelmisel ööl). Ülejäänud seltskond sukeldus Kaunase kesklinna, kus külastati Püha Peetri ja Pauli basiilikat, vaadeldi raekoda ja valgusetenduse värvide käes säravat Kaunase lossi. Tänu Johannese (Voltri) rohketele sidemetele väisas reisiseltskond Kaunase ülevaatlikuimat vaateplatvormi, Ida-Euroopa pikimat jalakäijate tänavat ning väljast imetleti Kaunase muusikateatrit. Viimane oli sarnaselt lossile haaratud valgusetendusest, mis kandis koos jalakäijate tänava rekonstrueerimisega Kaunase linnavõimu vahetumise tähist.

III päev – 19. november - esmaspäev - Vilnius

Esmaspäev oli see päev, kuhu olid plaanitud kõik ametlikud institutsioonide külastused. Reisi korraldamisel on sellega alati ka kõige rohkem peavalu, kuna tihtipeale ongi ainult üks päev, kuhu saame oma külastused panna ning siis on tegemist päris korraliku logistikaga, et teha nii, et ükski aeg teisega ei kattuks ning organiseerida külastused selliselt, et iga järgmine koht ei asuks eelmisest 15 kilomeetri kaugusel. Vilniuses oli meil kokku neli institutsiooni – NATO energiajulgeoleku oivakeskus, Ida-Euroopa uuringute keskus, Leedu Välisministeerium ja Eesti saatkond.

Kell 9.30 olid kõhud täis söödud (seekord õige hommikusöögilaua taga), uhked riided selga pandud ning taksod tellitud. Kohtumine NATO oivakeskuses algas kell 10 ning sinna tuli koos meiega ka Siim. Keskus tegutseb samal territooriumil koos Leedu sõjakooliga, kus pidid ka mõned eestlased õppima. Vastuvõtt oli väga sõbralik, meid võõrustas ameeriklane Ion ning laua peal ootasid kallid kompvekid ja saiakesed. Energiajulgeoleku oivakeskuse puhul on tegemist 2012. aastal loodud institutsiooniga, mille ülesandeks on pakkuda NATO-le energiajulgeolekuga seotud ekspertteadmisi. Keskus teeb koostööd kõikide NATO üksuste, liikmesriikide jm tsiviil- ja militaarüksustega, mis toetavad NATO arengut nii lühemas kui pikemas perspektiivis.

Järgmine kohtumine oli meil Ida-Euroopa uuringute keskuses. Vilniuses tegutsevate mõttekodade kohta informatsiooni otsides jõudsime päris kiiresti järeldusele, et mõttekodadega on Leedu pealinnas kehvad lood. Ida-Euroopa uuringute keskus oligi põhimõtteliselt ainuke. Õnneks oli RSRi eelmisel presidendil Peetril mõttekoja asejuhataja Facebookis sõber ning tema kaudu saime ka kohtumise. Ida-Euroopa uuringute keskuse puhul on tegemist 2006. aastal Vilniuse Ülikooli juurde loodud mittetulundusühinguga, mille eesmärgiks on kodanikuühiskonna arendamine ja demokraatia edendamine Ida-Euroopas. Keskus korraldab konverentse, seminare ning nõustab Valgevene, Ukraina, Moldova ja Gruusiaga koostööd tegevaid inimesi ja organisatsioone.

Päeva kolmas kohtumine toimus meil Leedu Välisministeeriumis, kus meid võtsid vastu Venemaa ja Ida-Euroopa küsimustega tegelevad mehed. Kohe alguses leppisime kokku, et tavapärast loengut ja hilisemat Q&A ei toimu, vaid alustame kohe aruteluga. Rääkisime meie ühisest suurest naabrist, Valgevenes toimunud Zapadist ja Ukraina konfliktist. Kohtumise lõppedes oli väga tore, kui meile öeldi, et loodetavasti on neil lähitulevikus võimalus meiega ka tööasjus ühise laua taha sattuda!

RSR-i reisi ametliku päeva lõpetas käik Eesti saatkonda. Meid võtsid vastu suursaadik Jana Vanaveski, poliitika- ja konsulaarküsimuste eest vastutav Siim Krispin ja majandus- ja kultuuriküsimustega tegelev Laura Pakaste. Päev oli selleks hetkeks juba päris pikk olnud ning ka lõunasöögist oli juba kena mitu tundi möödas ja, oh seda rõõmu, mis rahvusvahelistest suhetest huvitatud noorte inimeste näost peegeldas, kui meid saatkonnas koos õhtusöögiga vastu võeti. Meie sõime ning samal ajal rääkisid diplomaadid elust-olust ja oma tööst Leedus. Saime teada nii seda, et leedukatel on liiklusmärgid, mis tähistavad kõige suurema õnnetuste arvuga teelõike kui ka seda, millised on Eesti Vabariigi suhted Užupise Vabariigiga.

Reis hakkaski tasapisi otsa saama. Vahetasime riided ära, tänasime kõiki saatkonna inimesi ääretult toreda vastuvõtu eest, istusime autodesse ja alustasime sõitmist Tartu poole.

IV päev – 20. november - teisipäev - Tartu

Tagasi Tartusse jõudsid reisisellid erinevatel aegadel; kes Panevežyses juustu ei ostnud ega Valgas hot-dogi ei söönud, sai tund aega varem oma pehmesse voodisse hüpata ning patja kaisutades mõelda, et paari tunni pärast on juba äratus, sest kell 8 hommikul on vaja loengusse-seminari jõuda. Teisipäev läkski väsimusega võitlemise peale ning mõtlemisele, et taaskord oli tegemist ühe ääretult laheda väljasõiduga.

Siinkirjutajad Kert ja Fred Gregor tänavad omalt poolt kõiki, kes reisil osalesid ning pakkusid ainest selle reisikirja kirjutamiseks.

PS! Pildid reisist leiad SIIT!

 

Kert Ajamaa & Fred Gregor Rahuoja