18.11 Karin Hiiemaa

Alexander Lott: Kokkuvõte Karin Hiiemaa loengust

Karin Hiiemaa loeng Rahvusvaheliste Suhete Ringis 18. novembril teemal „Aafrika eile ja täna”.

Karin Hiiemaa alustab esitlust artikliga „Why I Gave Up African Studies”, mille on kirjutanud 1960. aastatest saadik afrikanistikaga tegelenud inimene, kuid kes loobus seetõttu, et teema oli liiga muserdav. Tulles Eesti juurde, siis Diplomaatias ei ole ühtegi Aafrika-alast artiklit ilmunud ajakirja algusnumbritest alates.

Aafrika tänaseid probleeme seletavad kolm käsitlust:

1. Sõltuvusteooria

2. Moderniseerumisteooria

3. Aafrika sotsiaalkultuuriline ja ajalooline taust

Majandus

Maailmapank ning IMF on kritiseerinud Aafrika riike väga tugevalt. Maailmapanga lemmiklapseks peetakse jällegi Ghanat. Maavarad, näiteks nafta, on Aafrika riikidele sageli needuseks. Nigeeria näitel on sealse eliidi jaoks küsimus ennekõike naftavarude kontrollimises.

Nigeeria põhjaosas asuvad islamiusulised hausad, fulanid, idaosas ibod ning lääneosas jorubad. Iseseisvumise hetkel alustasid need kolm kogukonda kodusõda, mille üks tegureid oli Nigeeria väga suured loodusressursid. Hausad, fulanid tulid võimule esialgu Suurbritannia toel. Euroopalik hariduslik taust Põhja-Nigeerias oli puudulik, sest peamised misjonikoolid koloniaalajastul paiknesid jorubade ja ibode aladel. Hausade ning fulanide aladel olid need puudulikud. Seega oli enam eeldusi võimuletulekuks jorubadel ja ibodel. Võimule tulid ometigi hausad (keda toetas Suurbritannia) ning fulanid. Ibode aladel leiti hiljem naftat. Et keskvalitsus suudaks kontrollida riiki, üritati manipuleerida massiteadvust ning õhutada seeläbi etnilist konflikt. 1970. aastal ibod otsustasid eralduda, luues Biafra vabariigi, mis püsis 3 aastat. Paratamatult suurem osa maailmast toetas Nigeeria keskvalitsust. Niinimetatud Biafra kodusõjas hukkus 1-2 miljonit inimest.

Konfliktid

Karin Hiiemaa kohaselt tuleb Aafrika konfliktide põhjustes otsida ennekõike majanduslikke, mitte etnilisi elemente. Ometi on etnilised ja religioossed sõjadki sagedased: kristlaste ja moslemite kogukondade provotseerimine teineteise poolt viib sageli vaenutegevuseni.

Riigikord

Eelkoloniaalsel ajal leidus Aafrikas rohkelt riiklikke moodustisi: Lääne- Aafrikas mitmeid impeeriume, nagu Ghana (mitte samastada tänapäevasega) või Ashanti. Etioopia oli alates 4. sajandist kristlik. 19. sajandil jäi Aafrikas iseseisvaks vaid kaks riiki: USA toetusel Libeeria ning lühikesest erandist hoolimata ka Abessiinia.

Tänapäeval on riigipiirid märgitud vägivaldselt, jättes etnosed lõhestatuna piire mööda. 44% riigipiiridest on sirgjooned. Seejuures on need maailma mastaabis kõige vähem kontrollitavad. Nii põhjustasid Somaalia ja Etioopia konflikti osalt karjakasvatajate rändamine üle piiri. Nigeeria näitel on kasutatav selline kogukondade seas konsensusele püüdlev taktikaline käik, mille kohaselt riigi presidendiks valitakse jorubade esindaja, kuid kes usult on moslem. Hausad on püüdnud Nigeeriale peale suruda isegi šariaati.

Malis on jällegi demokraatlik ühiskond, mis on ometi väga vaene. Jõulist islamiseerimist seal ei esine.

Sub-Sahaara aladest kerkib esile Botswana, mis on hoolimata valdavalt kõrbelisest pinnasest saavutanud Eestiga võrreldava majandusliku taseme, kuigi sarnaselt siinsele ühiskonnale on ka Botswanas jõukuse jaotumine väga ebaproportsionaalne. Seal valitseb demokraatia, kuigi AIDS-i levik on siiski laialdane. Botswanas on küll suured teemantide kaevandused, kuid nendest saadud tulu suunab riik laia spektrisse. Botswana arengu kasuks räägib ka homogeense rahvastiku olemasolu, mis Aafrika kontekstis on võrdlemisi tavatu.

Välismõjud

Prantsusmaa ei ole täielikult taandunud Aafrika kolooniatest, säilitades neis kohati mõjujõudu tulenevalt näiteks majanduslikest huvidest. Seda tendentsi nimetatakse Egiptuse sündroomiks tulenevalt Egiptuse kui kohati Prantsusmaa kontrolli all olnud territooriumi kandumisest Suurbritannia võimu alla. Suurbritannia Prantsusmaa kunagise peamise konkurendina võidujooksus Aafrikale on seevastu Aafrikast praeguseks eemaldunud.

Aafrika riigid mängivad suhetes Läänega tihtipeale ka „Hiina kaardile”. Hiina kui riik, millel koloniaalajastu taaka ei ole, on alustanud nii majandus- kui haridusalaseid koostööprogramme Aafrika maadega. Sudaanis on Hiina mõju eriti täheldatav.

Konspekteeris Alexander Lott