18.02 Leo Kunnas

Mart Veliste: Kokkuvõte Leo Kunnase loengust

Teisipäeval, 18. veebruaril käis Rahvusvaheliste Suhete Ringis loengut pidamas reservkolonelleitnant Leo Kunnas, kes rääkis teemal "Millega tuleks arvestada rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel?"

Leo Kunnas õppis Eesti Humanitaarinstituudis ja Helsingi Ülikoolis ajalugu ja filosoofiat, misjärel jätkas õpinguid Soome Riigikaitse Kõrgkoolis. Ta on olnud kaitseväe lahingukooli õppeosakonna ja kooli ülem, kaitseväe ühendatud õppeasutuste kõrgema sõjakooli ülem, kaitsejõudude peastaabi operatiivosakonna ülema asetäitja, kohusetäitja ja ülem ning teenis 2005. aastal Iraagis USA I soomusdiviisi 3. brigaadi lahingugrupi staabi operatiivosakonnas. 2011. a sügisest oli ta kaitseministri nõukoja esimees.

Leo Kunnast on mitmekülgselt tunnustatud. 1997. a sai ta Kotkaristi IV klassi teenetemärgi, 2009. a Stalker’i ulmeauhinna ning Bernard Kangro kirjanduspreemia. Praegu tegutseb Leo Kunnas vabakutselise kirjanikuna, kirjutades nii ulmeromaane kui ka artikleid riigikaitse teemadel.

Küsimus number üks ja õppetund kogemustest

Loengu aluseks oli Kunnase kahe aasta tagune nõuanne kaitseministrile. Seda saab ka täna hästi kasutada, kuna suurt midagi muutunud pole. Sõdu alustavad poliitikud ja neil jäävad tihti olulised lihtsad küsimused esitamata. Küsimus number üks peaks alati olema: „Mis on selle sõjalis-poliitiline eesmärk ehk mida tahame sellest operatsioonist saada?“ Kui see ei ole paigas või on vigaselt tehtud, siis tuleb sellest ettevõtmisest katastroof. Tuleb määratleda nn „end state“ . Kindlad eesmärgid – kui oleme seda ja seda ära teinud, siis on operatsioon olnud edukas. Afganistani puhul jäidki need küsimata või siis anti nende puhul endale vastus, mis tegelikkusega ei haakunud.

Afganistani mindi kiirustades sisse. Operatsioon sisuliselt algas kohe pärast 9/11 terrorirünnakut. Oktoobris-novembris see operatsioon juba käis. Ilmselt oli see Ameerika prestiižile nii suur löök, et oligi vaid sõda võimalik. Külma sõja ajal jäid ära sõjad olukordades, kus olid vaid väikesed kiired operatsioonid. Ei ole mõtet kiskuda riiki sõtta, nagu seda tehti Afganistani ja Iraagi puhul. Alternatiiv oleks olnud rünnak Al-Qaeda vastu. Afganistani puhul oleks pidanud tegema valvsaks ka ajalugu. Nõukogude Liidu kümne aastane Afganistani operatsioon/okupatsioon oli mitte väga ammu lõppenud tulemuseta.  

Sõttaminek oli põhimõtteline küsimus USA ja NATO riikide juhtkondadele. USAl oli Vietnami sõja kogemus. Prantslastel Indo-Hiina ja Alžeeria kogemused. Õppetund - Demokraatlikud riigid ei suuda välisterritooriumil pikaajaliselt sõdu pidada. Probleemiks on rahvatoetus. Valitsus paneb suure hulga ressursse sinna ja inimkaotused ka lisaks. Valitsuse populaarsus langeb ja hääletatakse maha või satub surve alla ning on sunnitud kokku tõmbama enne eesmärkide saavutamist. Oleks tulnud küsida: „Kas suudame asju kontrolli all hoida, kui protsessid hakkavad pikale venima?“

Michigani ülikoolis on paika pandud, mis hetkel saam olukorda nimetada kodusõjaks. Tähtsaimaks kriteeriumiks on  asjaolu kui surma on saanud relvakokkupõrgetes rohkem kui 1000 inimest. Iraagis said mõne kuuga need inimesed surma. Kas Iraagi eesmärk oli see, et riik langeb Iraani mõju alla ja riigis käib kodusõda?  Sõjaväelasel on alati raske tunnistada operatsiooni kaotamist. Kunnas ei kritiseeri avalikult seda, sest meie mehed on veel seal ja see õõnestaks nende motivatsiooni. Aga nad on juba varsti kodus…

USAl oli palju kogemusi riigi okupeerimisest ja selle ülesehitamisest. Kogemused Teisest maailmasõjast Saksamaa ja Jaapan näidetele. Sisuliselt rakendati nii totaalselt jõudu, et neisse riikidesse paigutati nii palju vägesid, et sissitegevus polnud pea võimalik. Sõjalist operatsiooni ei saa läbi viia poolevinnaga. Kui sõtta minna, siis tuleb ka pingutada.

Raskuskese – tugev ja usaldusväärne valitsus

Operatsiooni planeerimisel on vaja sellele määratleda raskuskese. See on keskne käsitlus, mille ümber saab kogu operatsiooni siduda. Selle kaotamisega on operatsioon luhta läinud. Mingi operatsiooni puhul võib selleks olla näiteks maastikupunkti vallutamine või rahvatahte hoidmine. Kui rahvatahe murdub, siis ei saa enam sõdida. Afganistani ja Iraagi puhul oli vajalik saavutada sarnane kese. Kui seda ei saavutada, siis võib naba paigast ponnistada. Vahel ei ole raskuskeset kohe võimalik saavutada. Selleks tuleb määratleda nn otsustavad tegurid – „decisive point“id.

Raskuskeskmeks oleks pidanud olema tugev ja usaldusväärne valitsus. Kui keegi rahva toetust ei juhi ja organiseeri, siis see läheb luhta. Kui see on olemas, siis saab edasi töötada. Hamid Karzai valitsus ei ole selline. Ta on läbinisti korrumpeerunud. Eks näis kas püsib 2017. aastani, tõenäoline on ka mingisuguse diili tegemine Talibaniga. Hetkel ei kontrolli ta väljaspool Kabuli riigi territooriumi. Kesk Aafrika Vabariik – seal pole üldse mingit valitsust. Kust see sinna võtta?

Aafrika ja Araabia riikidel on veel üks väga oluline probleem – need riigid on kunstlikud. Joonlauaga piirid. Seega ei ole võimalik luua seal normaalset rahvusriiki. Need riigid ei ole loomulikud ja lahenduseks ongi nende ümber formuleerumine. Teised ühiskonnad elavad oma ajas. Samas kodusõja vastu ei aita koheselt ühtne rahvuslik taust – hea näide on siin Somaalia.

1.) Al-Qaeda ja Talibani relvajõudude füüsiline hävitamine. Siin on osalist edu olnud. Nad on vahepeal saanud lüüa. Taliban aga vastupidiselt tugevneb. Operatsiooni saatus sai siis löödud, kui Obama kuulutas ette vägede välja viimise. Taliban ei pea isegi enam sõdima, sest ta teab et väed viiakse välja. Siin kehtib ütlus „Teil on kellad, meil on aeg“ .

2.) Miks ei ole olnud võimalik neid hävitada? Ka nõukogude vägedel ei õnnestunud vabastusliikumist maha suruda. Ja miks õnnestus Nõukogude Liidul meie metsavendi lüüa? Nende jõud tuleb välistoetusest. Piir Pakistaniga on lahti. Eestile ei tulnud kuskilt toetust – relvi ja mehi. Polnud kuskile tagasi tõmbuda. Niikaua kui seda piiri kinni ei saa, ei saa ka neid hävitada. Kui USA ja NATO väed seda ei suutnud, siis ainult Karzai väed ammugi mitte. Pakistani piiri kinnipanek nõuab suurt sõjalistjõudu ja seal on mäed – väga keeruline korda saata. Pakistani huvides on aga see, et Afganistan oleks teatudmääral nende kontrolli all. Talibanil on Pakistanis tugev toetus armeejuhtkonna, vaimulike ja rahva seas. Võitleb sealgi valitsuse vastu.

3.) Afganistani julgeolekujõudude ülesehitamine. Siin esineb samuti osaline edu. Siiski ilma liitlasteta nad võita ei suuda. Kogu finantseering politseile ja armeele tuleb liitlastelt. Nad ise ei jõua seda kinni maksta. Teine probleem on nende ridadesse kerge sisseimbumine. On intsidente, kus oma mees pöörab relva teiste vastu, sealhulgas liitlasvägede sõdurite vastu. Selle aspekti juures mängivad rolli psühholoogilised tegurid. Kõik teavad, et kui Taliban soovib, siis nad saavad rünnata nende pereliikmeid. Osa rahvast näeb Afganistani julgeolekujõude okupatsioonivõimude koollaborantidena.

3.) ja 5.) Narkokaubandus ja moonikasvatus – see tuleks maha suruda. Selles osas on läinud olukord vaid hullemaks. See toidab valitsuse nõrkust ja korruptsiooni. Miks seda ei õnnestu maha suruda? Põllumeestel ei ole alternatiivseid elatusallikaid. See on nii kasumlik võrreldes nisuga. Prantsuse nisu pakutakse Afganistanis dumpingu hinnaga. Ja kui saaksidki kasvatada , siis puuduks selleks kokkuostev võrgustik.

6.) Lääne riigid on aidanud ehitada üles infrastruktuuri. Aga sellega ei ole jõutud kaugeltki sinna, kuhu peaks.

7.) Afganistani riigil oleks vaja raha. Seal ei ole maksusüsteemi ega ettevõtlust mida maksustada. Neil on palju loodusvarasid. Need tuleks kasutusele võtta. Kuid kes sellises kaoses oleks valmis seda tegema?

8.) Loodusvarade kasutusele võtt ja industrialiseerimine on seatud haridusega. Kirjaoskuse suurendamine on väga kriitiline. Selleks, et inimene saaks neis kohtades töötada on elementaarne põhihariduse vajalik, et saaks midagi teha.

Selle oleks võinud kõik 3-4 aastaga ära teha, kuid operatsioon on nii sügavate probleemidega ja nüüd saaks heal juhul alles 30 aastaga korda. Nagu näha, on väliselt tegu sõjalise operatsiooniga aga enamus tegurid on hoopis poliitilis-majanduslikud. Miks on meediakuvand vaid sõjaline? Uudisteagentuure huvitavad teatud asjad. Neid ei huvita, kas mingi veehoidla vms tehakse korda. Sõjalistele küsimustele on lihtne keskenduda. Aga taust ongi palju komplekssem.

Need asjad elavad oma elu. Iga üks võib määratleda raskuskeskme ja tegurid erinevalt. Antud näide oli Kunnase isiklik vaade. USA ja NATO määratlesid ilmselt raskuspunktiks Talibani hävitamise. Kui tõsta mõni muu raskuskeskmeks, siis oleks võinud Osama surma järel tunda võitu – selle saavutamist. Bushi ütles kunagi Iraagi puhul eesmärgiks – „eeskuju kogu regioonile demokraatia võimalikkusest“.

Mis me siis Afganistanis saavutasime-ära tegime? See küsimus jääbki üles. Sõdu alustavad poliitikud ning nad ka lõpetavad neid. Täna pole tähtsust, kas valitsus on demokraatlik. Pigem ongi ainuvõimalik sõjaline diktatuur. Selline 20ndate Türgi. Riigil on oma puudused, kuid võrreldes teistega ei ole midagi paha öelda. Hetkel ei ole juhte, kes suudaks moodustada valitsuse.  Kui panevad midagi oma taskusse, siis ei tohiks see ületada 3% eelarvest.

ELi sõjaline operatsioon Kesk Aafrika Vabariigis

Seal on samamoodi piiri küsimus. Riigil on pikk piir paljude riikidega. Tuleb igast erinevaid võitlejaid üle.  Seal on ka omaette spetsiifiline probleem. Ugandas relvarühmitus nagu Jumala armee („Lord's Resistance Army“). Nad kasutavad KAVi baasina. Kongos on kaos, miljon inimest tapetud nii, et kedagi ei huvita. Teiste riikide relvarühmitused kasutavad samuti seda territooriumi ära.

KAVi puhul peaks samuti raskuskese olema sama – tugev ja usaldusväärne valitsus. Tegelikult valitus põhimõtteliselt puudub. Prantsusmaa on küll ajalooliselt üritanud, kuid pole suudetud KAVi huvide eest seisvat juhtkonda saada. Kui aastakümneid pole neid probleeme seal lahendatud, siis vaevalt see operatsioongi seda suudaks.

Kas KAV operatsioon on ELi operatsioon? Eelkõige Prantsusmaa operatsioon ja seal taga EL. Sisuliselt ei ole selle taga teisi Euroopa suurriike. Korrektne operatsiooni nimetus oleks „vabatahtlike koalitsiooni operatsioon“. ELi operatsiooniks ei saa seda defineerida.

Mis asi on rahuvalve? See on kahe vaenupoole lahutamine. Me võtsime aga ühe osapoole poole. Valitsusvägede poole. See on seisukoht tema poolt defineeritud vaenupoole vastu. Maailmas on hästi palju informatsiooni ja tekib palju häma – seega peab asjadest rääkima nii nagu nad on. Sõda on see kui me võitleme kellegi poolel.

Miks me peaks ELI sõjalistes operatsioonides osalema?

Tihti öeldakse, et sõdurid saavad kogemuse. On olemas kolme liiki lahinguid: kaitselahing, viivituslahing ja pealetungi lahing. Sellisel operatsioonil osalemise järel ei saa öelda, et oled suurem asjatundja nende puhul. Sa oled parem teadja sõja psühholoogiliste poole pealt ja vastu sissi tegevuse seisukohalt. See ongi ainuke lahingu liik mida me õpime seal. Õpib sissitegevust -  kui seda mõistad, siis oskad ka vastu teha. See kogemus on piiratud. Ei tasu ületähtsustada. Kasu on vaid neist, kes suudavad kogemuse järgselt teisi ehk reservväelasi õpetada. Oleme seda kogemust saanud Afganistanis ja Iraagis juba. Samuti pole meil vaja enam sõjaliselt enam midagi tõestada. Eestlastel suur osa olnud Afganistanis. Oleme kandnud suuri kaotusi võrreldes rahvaarvuga. Mõnemõttes sai nende operatsioonidega 1939. aasta allandmise häbi maha pestud.  

Meedias on mainitud, et operatsioonil osalemine on õigustatud, sest Prantsusmaa aitas meie jalgrattureid päästa Liibanonis. See on jabur. Oleks piisanud riiklikust tunnustusest päästeoperatsiooni võtmetegijatele.  Samal ajal ehitavad prantslased Mistral-tüüpi helikoptereid kandvaid dessantaluseid Venemaale, mis võtavad tankipataljoni peale.

Kunnas ei toeta ELi sõjalist organisatsiooni ja operatsiooni. Ta oli pikalt kahtleval seisukohal. Reaalsus on aga see, et kaitsekulutused on enamus riikides langenud 1-2% hulka. Paljud riigid on kaotanud kaitseväed, jätnud elukutselised mehed vaid. Kas on võimalik siis rääkida sõjalisest jõust Euroopas? Euroopa riikidel ei ole reaalselt katet neile operatsioonidele – ressurssi, jõudu, tahet. Kui pole jõudu, siis pole mõtet seda organisatsiooni teha. Euroopas väheneb rahvastik, see tähendab tsivilisatsioon ei saa tugevneda. Ja keskenduda taas NATOle, et mitte lasta sellel alla minna. Kas vajame kahte nõrka organisatsiooni või ühte tugevat? Oleks tegemist NATO operatsiooniga, siis oleks õigustatud osalemine,  kuna oleme liidu liige.

Kongos ja Malis on KAVile sarnased probleemid. Kes sinna lähevad? Operatsioonid peaksid kestma aastakümneid ja olema toetatud suurelt.  Läänemaailma ei ole ressursse ja tahtmist seal. Afganistani ja Iraagi puhul poleks pidanud kumbagi sõda alustama. Juhul kui juba mindi, siis oleks pidanud need ikka lõppuni viima.

 

 

On 28th November, the guest lecturer in RSR was Marina Kaljurand who gave lecture on “Cyber Security – challenges and potential responses”. She has served as the Ambassador of Estonia to USA, Mexico, Russia, Kazahstan and Israel. She has also been the Minister of Foreign Affairs of Estonia. Currently, she is a Chair of the Global Commission on the Stability of Cyberspace.

First time when Marina Kaljurand learned about cyber security was in 2007 when Estonia was under politically motivated cyberattacks. Back then she was an Estonian ambassador to Russia and she had to explain what is happening in Estonia – DDoS-attacks. It was important to talk about this because cyber does not have borders and in this field, cooperation is necessary. She said that states are not allowed to take any illegal actions and according to international law they must stop every illegal action that is transiting their country. It was known back then that cyberattacks came from Russian territory – Estonia had all the legal instruments in place, but the will was missing (there was a cooperation between allies but not with Russia).

In year of Snowden’s disclosure, Kaljurand was posted to the US. She said that the US changed a lot during these times and question of trust was the most important. Estonia was the first country to have a bilateral agreement in cyber security with the US and it was used as a hook to bring Obama to Tallinn (he came later, though). For Estonian diplomats, it is very important to represent our country because usually nobody cares about us and many even do not know (still think that we are part of the USSR). That was the reason we had to find our niche – which is cyber (e-lifestyle, cyber security) – and now it opens the doors and starts the conversations.

Currently there are 84 global bodies dealing with cyber security. Marina Kaljurand is the Chair of the Global Commission on the Stability of Cyberspace. At first, they were hesitating to include Russian and Chinese experts but as it is a global commission, they need people from different countries. They also have Jeff Moss and Joseph Nye, also human rights activists, and civil society experts. Commission is a multistakeholder. Governments need to cooperate in order to be successful because there are a lot of actors in cyber area. There is an ideological division in between of how the ICT is seen – one side (especially the West) sees it beneficial (lets do it!) and another (i.e. Russia and China) side sees the use of the ICT as interfering (colour revolutions, influencing internal politics). It is difficult to cooperate between two divisions.

Cyber is not only for IT geeks, there are so many fields – diplomacy, international affairs, law, etc. For Kaljurand, cyber security is about stability, it is an open, secure, stable, and accessible Internet. 65% of people are not online yet, they are to join us and we need to have stable and secure Internet. She said that we have to raise the awareness to countries who have no idea what is happening in cyber field. Thus, although she had no idea what all the 84 bodies are doing, she was happy that there are so many of them who are raising the awareness.

In 2013, it was decided by the UN GGE that international law applies to cyber space. The question is about how (jurisdiction and sovereignty). When is the sovereignty of a state violated (for example, in case of malware or when somebody really dies because of a cyber-attack?) UN is the only global organization, but it is from the 1940s. UN will never agree on everything, thus we need a division of like-minded states who have the same understanding and norms on how to behave in cyber space. For example, norm is that it is not okay to attack financial institutions during the peace time. Every country should be interested in having common norms, but it is not possible to agree because of the ideological divisions. If UN cannot work on that, then a group of likeminded countries can. Other bodies are the EU and NATO and both have its roles, for example, cyber is the 5th domain of operations (in addition to air, space, land, maritime). There is a NATO Centre of Excellence in Tallinn. The aim of cyber stability is to avoid misunderstandings (confidence building is getting people together, OECD is doing an excellent work there).

Kaljurand also spoke about Estonia’s e-voting. She used Hack the Pentagon – hackers were asked to hack a system to find vulnerabilities – example and she wants to do the same in Estonia with e-voting. She believes that we have a good system but there is so much criticism from abroad and we need a PR-event - Hack Estonian e-voting. We need international hackers for that. Government is not ready yet but she is still convincing it. We need to face challenges but not to step back. It may happen that people perceive it as negative PR (hackers are hacking Estonia) but we need to explain a lot what are we doing and why. We were lucky to have an ID-crisis in 2017 because we started to feel ourselves too comfortable.

What is the future of UN GGE? Has it failed because in the last meeting the participating countries did not reach a consensus?

Internet of Things, terrorism, international law, norms, confidence building measures, capacity building – GGE is looking these five fields. GGE was supposed to write a report (goal was not to go back from what was agreed two years earlier). Kaljurand does not think that coming years show a will of agreeing on something, she said that coming years will be for educating.

She also said that we need to start asking something for return. For example, if some country wants assistance in e-taxation, then it must make a political statement (international law applies to cyber space or a statement about human rights). If a country is not willing to make a statement, then it should ask for an assistance from some other country.

How to deal with Russia and China?

She has no answer to that. Balkanization of Internet (different countries have different Internets). She does not see that we could find common ground with China or Russia because of the big ideological differences. It may happen that states reach the point where they agree that cyberattacks are not okay. 2007 nobody died, it was just humiliating. All the cyberattacks have been kind of mild but if cyber 9/11 happens then the world would come together, and states would have more will and intentions to agree on some rules. It is a grey zone if you do not have rules. People get to together usually when something bad happens, it has not happened with cyber yet.

Tech-people can do attribution, but it has a political dimension as well, as it depends on the politicians (do they have the courage to say it out or not). She referred to former Minister of Defence Jaak Aaviksoo who said that we did reasonable attribution and our conclusion is that when somebody does everything like a dog then most probably it is a dog. Attribution is a political question and increasingly states should say that they were attacked by this or that country.

You can buy cyber weapons from the black market but it’s too primitive. It will change with Artificial Intelligence (AI) and internet of things, it will be cheaper for terrorists. So far it has not been used. KRATT – Estonian law on AI (obligations, responsibilities). Finland, company who has AI in its board, EE-FIN are competing on who will have the law first.

Why are there so many diplomatic efforts (84)?

She does not know what all of them are doing. On the one side, it is good that so many institutions are discussing cyber security. 2004 or 2007 nobody was discussing cyber but today everybody is discussing it. Her commission tries to look at what others are doing. It is good to have so many even if they duplicate. It is important to discuss and educate people.

Cyber security is connected to open internet. Are the EU and US values the same if something goes south?

US is very vocal about open internet, freedom of the Internet. They are strong supporters of human rights online and open internet. There are differences how countries see intelligence etc but basically, we are on the same side. We may disagree on small things, but we share the same principles and understanding.

Could you elaborate more on EU’s role (EU diplomacy toolbox) concerning cyber security?

Cyber diplomacy toolbox – if something happens how do we react. International law allows retaliation. We have regulations. What are the measures in case of cyberattack against a member state? All the rules apply to cyber security (political statements, sanctions etc). The same as the EU has done in the case of Crimea. In the EU it is easier than in NATO. In NATO, there is no mechanism of what to do in case of an attack.

However, there is a problem with the EU and overregulation - EU is very happy when it can regulate something. EU is not a single market, with cyber it is more complicated, there are more regulations. Some regulations are needed because you need to have some frames. You have to know what is allowed and what is not. It is difficult to find a balance.

How Is the cooperation with industries?

Estonia is cooperating pretty well with the industries. All industries (Microsoft, Facebook) complained that governments were not cooperating enough. Industries have ideas. States will not give away authority on retaliation, attribution etc. It is about attitudes (I know how to do my job!). Governments are starting to understand that they can’t do anything without industries. In the end, they have IT-nerds, governments cannot afford them. Hackers are going to school and teach cyber hygiene to students. Teachers were negative until they started to cooperate with the policemen. She said that hackers despite their image are not bad guys.

How much is Estonia an ideal case? How to implement it to other countries?

Estonia is doing well. Other countries need to find what is suitable to them. They don’t need to copy; every country (state) can find something what is interesting to them. Estonia needs to introduce what we are doing and urge others to find what is interesting to them. You can always do the same thing but with going around the corner.

Konspekteeris Kert Ajamaa