17.02 Harri Tiido

Kati Jakobson: Kokkuvõte Harri Tiido loengust

Teema "Suursaadikuna Afganistanis".

Kokkupuuted Afganistaniga

Alates 2008. aastast on Harri Tiido Eesti mitteresideeriv suursaadik Afganistanis, resideeriva esindaja ametis on igal aastal vahetuv asjur. Kokkupuude Afganistani problemaatikaga algas 2003. aastal, mil Tiido nimetati suursaadikuks NATO juurde. NATO ülesannete raames on ta teinud alates 2004.a. iga-aastase visiidi riiki, 2008. aastal seoses ametiülesannete muutumisega koguni 4 visiiti. Põhiliselt on Tiido külastanud Kabuli, ent samuti on ta viibinud Helmandi provintsis, kus Eesti meesond Argo Partsi juhtimisel vastutab regiooni meditsiinilise abi suunamise eest. Diplomaadina liikumine tähendab praktikas kõrgendatud turvanõudeid (soomustatud turvaautod, lähikaitse), kusjuures eraturvafirmad nõuavad lepingulise teenuse eest Afganistanis 2,3 miljonit krooni kuus inimese kohta.

Afganistani konfliktis tehtud vead

Tiido hinnangul on seni Afganistanis tehtud 2 olulise tähtsusega viga erinevate okupatsioonijõudude poolt:

1. NSVL vägede väljaviimine 1989. aastal, kuivõrd sellega tekkis Afganistanis võimuvaakum, mis omakorda võimaldas Talibanil võimule tulla. Taliban kujunes tollal ainsaks efektiivselt korda tagavaks rühmituseks ning rahvusvahelise abi puudumise tõttu selle haare tugevnes.

2. 2001. aasta sõjalise operatsiooni läbiviimisele järgnevad sammud. Viga tehti hinnanguga, et üksnes sõjalisest operatsioonist piisab, tsiviilabi jäeti tahaplaanile. Nüüdseks väljatöötatud NATO strateegia comprehensive approach (nö kõikehõlmav lähenemine, mis ühendab tsiviilkoostöö sõjalise julgeolekuga) olnuks meetod, millega suudetuks vältida olukorra eskaleerumist. Ebastabiilsuse tingimustes kujunes ainsaks tulusaks elatusvahendiks narkoäri – ühelgi teisel elatusalal ei ole Afganistanis nõnda kindlaid transporditeid kauba turustamiseks ega sedavõrd külluslikku tasu.

Uimastid kui julgeoleku küsimus

Oopiumiäri vohas ning suuremat tähelepanu sellele ei pööratud. Esimesed ettepanekud probleemi ohjeldamiseks tehti 2003. aastal NATO kohtumise raames, mil esitleti kava kontrollida uimastiäri 0,5 mld dollari mahulise programmi raames, kuid see ei leidnud toetust.

Uimastid tähendavad julgeolekut, kuivõrd narkoraha on Talibani olulisimaks finantsallikaks. See raha – ÜRO hinnangul 100 miljonit dollarit aastas, teistel andmetel kuni 5 korda enam – tagab Talibanile relvad, laskemoona, uued võitlejad. Teisteks finantsallikateks on mõned Araabia riigid.

Uimastiprobleemi kaalukuse tõttu on NATO hiljaaegu sellele oma kohtumistes osundanud ning meetmeid tarvidusele võtmas. Tarvis oleks ületada vaid eri riikide jurisdiktsiooni küsimused – paljudes NATO liikmesriikides on narkolaborite ja oopiumipõldude käsitlemine sõjaliste objektidena vastuvõetamatu, kuivõrd seadused keelustavad igasuguste tsiviilobjektide ründamise.

Probleemi akuutsust rõhutab asjaolu, et seekord on esimene aasta, mil Taliban on aktiivne ka talvel; varem kestis aktiivse tegevuse periood kevadest sügiseni. Põhjuseks peab Tiido varustatuse paranemist ning finantside järk-järgulist suurenemist, mis omakorda võimaldab jätkata võitlust isegi talvel.

Muutused üldises eluolus

4-miljonilise elanikkonnaga Kabulis on julgeolek muutunud halvemaks, mida kinnitasid hiljutised terroriaktid justiits- ja haridusministeeriumile ning kinnipidamisasutusele. Vaatamata sellele on aga linnas enam moderniseerumise ilminguid: leidub läänelikke toitlustusasutusi ning kaupu.

Riigis on suurenenud juurdepääs meditsiinile. Helmandi provintsis jõuab meditsiiniline abi 80% elanikkonnast. Paranenud on ka üleüldine haridustase. Eriti tervitatav on olnud naiste emantsipatsioon haridusvallas: varem tähendas naiste õpe märksa suuremat riski nende elule ja tervisele.

Suuri puudujääke leiab jätkuvalt infrastruktuuris, mis on nõrgalt arenenud ning millel puudub rahastus.

Uuemaks valukohaks on kujunenud investorite lahkumine Afganistanist. Lisaks taliibidele ning Al-Qaeda’le tuleb neil võidelda inimröövide ohuga. Viimasest on kujunenud uus ohutegur investeeringutele. Tiido hinnangul võib Afganistan seetõttu jäädagi nurjunud riigiks, kui investoritele enam turvatunnet ei looda. Elanikkonna seas on viimase aja nähtuseks kujunenud uimastisõltuvus, mida sellises ulatuses ei ole enne täheldatud.

Elustiil

Afganistan on sügavalt islamiriik, kus elufilosoofiaks on „kui Allah tahab“ põhimõte. Sel põhjusel pole Afganistani Tiido arvates võimalik muuta demokraatlikuks riigiks läänelikus tähenduses. Eesmärgiks tuleks pigem püstitada riigi enda minimaalse toimetuleku saavutamine.

Sügavalt juurdunud islam ei lase üle võtta läänelikke institutsioone. Näide kohtusüsteemist: 90% kohtuasjadest lahendatakse kohalikes vanematekodades, mis seavad eesmärgiks saavutada osapoolte leppimine. Vanematekodades läbiviidavad protsessid võivad kesta nädalaid, ent nende otsustega siiski lepitakse. Lisaks on nende vooruseks äraostmatus. Läänelikud kohtud seevastu on ostetavad ning seetõttu ei toimi.

Korruptsioon

Afganistanis puudub lojaalsus võõrastele: laveeritakse 2 poole vahel, väliseid ümberkorraldusi ei võeta omaks.

Elanikud suhtuvad riigilt varastamisse kui loomulikku tegevusse. Altkäemaksust toidetakse oma hõimlasi – kõik lõikavad sellest kasu. Ministritel usutakse olevat miljoneid dollareid raha. Eranditeks pidas Tiido vaid siseminister Atmari ja Helmandi provintsi kuberneri Mangalit.

Karzai seevastu olevat aga üsna äraostetav: toetajate eest valimistel on ta kõigeks valmis. Nii tolereeris ta ametis endist Helmandi provintsi kuberneri, kes jäi vahele 2-tonnise oopiumikogusega, ent lubas garanteerida Karzaile kõikide provintsi valijate toetuse.

Üheks võimalikuks lahenduseks korruptsiooni ohjeldamisel peab Tiido näidisprotsesse, mida korraldaks Lääs. Selleks oleks tarvis aga äraostmatu prokuröri, kohtu ja vangla olemasolu ning kogu ahel peaks toimima. Viimast peab Tiido võimatuks, sest üldjuhul loeb nendes asutustes selle tahe, kellel on rohkem raha. Korruptsiooni süü lasub ka Läänel. Karzai etteheitel, et 80% Afganistani rahast on Lääne päritolu, seega ka 80% korruptsiooni võib Läänele süüks panna, on teatud alust.

Afganistani julgeolekujõud

Praegu on Afganistani sõjaväe suuruseks 70 000 meest, ent seda arvu loodetakse suurendada 300 000-ni.

Politsei puhul saab rääkida viletsast väljaõppest ja ulatuslikust korruptsioonist. Paljud politseinikud on uimastisõltlased, seda eriti narkopolitsei seas ( 8 meest 12-st uimastiteede kontrollil)

Taliban

Taliban omab suuremat kontrolli Helmandis, Kandaharis ja mõnedes idapoolsetes provintsides, Afganistani-Pakistani piirialadel, kõrbetes ja mägialadel.

Taliban jaguneb Tiido hinnangul 3-ks:

1. „päevatöölised,“ kes palgatakse üksikuteks operatsioonideks. Nende jaoks oleks lahenduseks muu tasuva töö pakkumine

2. poolideoloogiline osa, kes vastustavad põhiliselt välisvägede kohalolekut. Neid saaks lepitada poliitilise kaasamisega

3. tõsimeelsete grupp, kelle kuuluvuse rühmitusse määrab ideoloogia ning kes seavad eesmärgiks Afganistani ja Pakistani islamiriigiks muutmise.

EL ja Afganistan

EL osaleb Afganistanis nt politseikoolituse alal EUPOLi raames, ent liidu tegevus riigis on umbmäärane ning koordineerimata. Sel põhjusel puudub Afganistanis vajalik usaldus ning austus EL tegevuse suhtes. USA jõulisemaid aktsioone seevastu hinnatakse, mis muudab USA üpris kaalukaks otsustajaks.

Majanduslik potentsiaal

Afganistani majandusliku potentsiaali rakendamiseks oleks Tiido hinnangul tarvis läbida järgnevad etapid:

1. kuulutada sõda moonikasvatajatele

2. kasvatada toidukultuure uimastite asemel ning seda doteerida

3. alustada Afganistanis leiduva vase, maagaasi ja nafta kaevandamist ning töötlemist

Konspekteeris Kati Jakobson