15.10 Kersti Piilma

Lühiülevaade kogu küberdiplomaatia alastest aktuaalsetest küsimustest. Laiemas laastus tegeletakse 4 suurema küsimusega:
1. Rahvusvahelise õiguse kehtivus küberruumis
2. Küberoperatsiionid ja heidutus
3. Internetivabadus ja inimõiguste kaitse
4. Küberalane arengukoostöö
Küberruum on mõtteline arvuti suhtluskeskond, mis hõlmab teabe muutmist, talletamist ja edastamist. Kas küberruumi saab käsitleda militaardomeenina nagu õhk, vesi, maa? Tänapäeval on vastus, et saab. Küberdiplomaatia tegelebki erinevate küberruumi reguleerivate ja korda hoidvate küsimustega. Küberdiplomaatia alla käib ka küberarenguabi
ELi eesmärk küberruumis on  tagada vabadus, julgeolek ja õitseng
NATO mõistab küberruumi kui ühte militaardomeeni, põhiline rõhk rahvusvahelisele õigusele
2015. aastal otsustati ÜROs, et rahvusvaheline õigus kehtib küberruumis Aga kuidas seda kaitsta, milliseid praktikaid luua? Siin läheb suur rõhk praeguste riigijuhtide väljaütlemistele. Siin on ka Eestil oma osa. Näiteks, on oluline president Kersti Kaljulaidi välja öeldu, et riikidel on õigus vastata küberrünnakutele, välja selgitadades, kes rünnaku taga oli, ning anda asjale poliitiline käik. Lisaks Eestile on eeskõnelejateks Prantsusmaa, Holland, Austraalia ja USA.
Prantsusmaa leiab et pahatahtlike küberrünnaku operatsioonide omistamine (naming and shaming) on iga riigi suverräänne otsus, omistamine tähendab siinkohal seda, et otsitakse välja, kes oli rünnaku taga.
Sellest aastast alates tekkis küberruumi käsitluses lõhenemine (Venemaa ja Hiina vs lääneriigid)
Venemaa ja Hiina arvavad et oluline on siseriiklike ohtude ärahoidmine, mistõttu esitasid nad resolutsiooni, et kutsuda esile avatud töögrupp, mille formaat võimaldab ÜRO komitee raames kujundada küberruumi edasist saatust vastavalt oma tõekspidamistele. Näiteks, ei toeta nad humanitaarõigusi küberruumis, kuna nende sõnul kutsub see paradoksaalsel kombel  esile veelgi suuremat rikkumist humanitaarõiguste rikkumist küberruumis.  Selle töögrupi retoorikat iseloomustab hästi venelasest Andrei Krutskihh, kes praktikas pidevalt provotseerib lääneriike, ähvardades lääne diplomaate ka isiklikult, ja mõistagi ka riiklikult. Venemaa sellise käitumise eesmärgiks on luua võimalikult palju paralleelprotsesse, tekitada kaos, ning hõivata lääne diplomaadid. Kaose varjus soovivad venelased ajada oma asja, nt valitseda omal moel internetti. 
Eelmainitud töögrupiga paraleelselt tegutseb aga ka teine töögrupp, mis on varasem, ning toetub lääneriikide nägemusele küberruumist. Riikidel on võimalik on kuuluda mõlemasse. Kindel on aga, et mõlemal töögrupil on oma arusaam küberruumi olemusest ja rollist,
Täna räägimegi just riikidest lähtuvaid küberohtudest, mis on ka tänapäeva kübermaailma üks suurimaid probleeme. ATP – kinnisründed (riiklikud küberründed), grupeeringud, kes on väga järjekindlad, neil on väga hea tehnoloogiline võimekus
Eesti ja meie liitlaste fookuses on Hiinast, Põhja-Koreast ning Venemaast lähtuvad küberoperatsioonid, mille eest tavaliselt vastutavad nimetatud riikide eriteenistused. Samas on rünnakud on laialivalguvad, mistõttu on pahatihti raske leida, kes on rünnaku taga.
Lääneriikides kasutatakse avalikku omistamist (eelmainitud suveräänne otsus). Kui selgitatakse päriselt välja, kes on rünnakute taga, saab ründajate vastu rakendada ka kübersanktsioone või aidata kannatanut (Ukraina puhul suurendatakse sinna pärast rünnakut Ukraina vastu palju abiraha). Hiina puhul piirab EL 5G kasutuselevõttu.
NATO-l on olemas küberteekaart (eelkõige tänu Eesti vastu suunatud 2007. aasta rünnakutele), NATO-l pole aga mänguplaani, mida teha, kui rünnaku suurus jääb allapoole sõjalise konflikti piire.
Täna on meil internet vaba, juurserverid paiknevad demokraatlike riikide pinnal. Valitsused ei puutu interneti valitsemisesse. AGA viimase aasta jooksul on Hiina ja ka Venemaa väga tsentraalselt hakanud reguleerima kübermaailma, nt on Hiinas vastu võetud seadus, et välisettevõtted, kes soovivad Hiinas tegutseda, peavad oma servereid ka Hiina territooriumil hoidma. Eelmainitud riigid soovivad interneti vabadust reguleerivaid muudatusi teha veelgi. Eesti ja meie liitlased arvavad, et internetivabaduse osas ei peaks muudatusi tegema – internet peaks olema vaba.
ÜRO-s on Internet Governace Forum, mis ühendab erinevaid riike ja ettevõtteid, et nad suudaksid vastu seista Hiina nõudmistele. Hiina ja Venemaa reaalsuses ka seal esindatud, kuid pigem vaatlejatena, ja ei võta väga sõna. Enne Euroopa Parlamenti minemist oli Marina Kaljurand seal ka mõnda aega eestseisja.
Küberjulgeolekualase arenguabi eeskmärk on küberkuritegevuse leviku tõkestamine. Täna kehtib Budapesti konvektsioon e arvutikuritegevusvastane konventsioon (2001), mille on ratifitseerinud 56 riiki. Hiina ja Venemaa soovivad seda aga ümber teha, ning neil on ka kaasmõtlejaid Aafrika riikides, kes toetavad ka üldiselt pigem autokraatsemat korda, niiet soovivad eelkõige teisitimõtlejate häält vaigistada.
Tallinnasse rajatakse Euroopa Liidu küberarenguabi võrgustik – EU CYBERNET, mille põhieesmärgiks on kaardistada kogu ELi ja ELi liikmesriikide raames küberjulgeoleku alased küberarenguabiprojektid, kuid seal hakatakse näiteks ka välja töötama uusi küberalaseid koolitusmudeleid.
Kui meil on vaba internet, siis see toob kasu riigi majandusele. Seetõttu peaksid ka arenevad riigid eelistama vaba internetti. Arenevaid riike, kus on suured sisetülid, ahvatleb aga kontrollitav internet rohkem. EL soovitabki mõelda sellel juhul pikemale perspektiivile.
Kui Venemaa ja Hiina käsitlevad kübermaailma ka osana infomaailmast, siis läänemaailm võtab kübermaailma eraldi valdkonnana, kus kehtivad hoopis omamoodi reeglid, kuigi ehk  peaksid siinkohal lääneriigid käsitlema kübermaailma sarnaselt Venemaale ja Hiinale.
Riigid ei mõista küberjulgeoleku olulist enne, kui nad on seda päriselt kogenud. Nii on küberrünnakutega minimaalselt kokku puutunud Ungarile küberkaitse vajalikkust palju raskem seletada, kui Prantsusmaale, kes alles 2017. aastal küberrünnakutega väga reaalselt kokku puutus (Macroni küberrünnaku skandaal).  
Kui Eesti peaks küberrünnakuga pihta saama, siis ELi kontekstis ei pruugi olla kõik näpud püsti, et toetame nüüd Eestit, aga ennetavalt aitabki siin pikk teavitustöö. Praktikas tähendab see erinevaid rünnakute omistamisi, skandaale nagu USA viimased presidendivalimised jne. Nii tõuseb kõikide liikmesriikide seas teadmine, et tegemist on tõsise ohuga.
NATO tegeleb küberturvalisuse arendamist projektide raames ka väljaspool liitlasriike, nt Gruusias.
Eestis on väljatöötamisel määrus, et juhul kui ettevõtte poolt kasutusele võttev tehnika on ohuks riigi julgeolekule, on riigil õigus nõuda selle tehnoloogia kasutamine lõpetamine. 5G probleem seisneb selles, et 5G baasvõrgud peavad olema nii ülesehitatud, et neis ei oleks potentsiaalset ohtu riigijulgeolekule, praegu on see siuke kahtlane ja vähe kontrollitav värk, ja küllaltki segane ka. Peaasi ongi leida erinevaid 5G lahenduste pakkujaid, et kogu tehnoloogia ei pärineks ühest kohast, mis muudaks süsteemitarbija väga haavatavaks.
Eestile parimad partnerid ELi kontekstis on Holland ja veel ka Suurbritannia, ka Taani. Prantsusmaa on oma lähenemises natuke liiga karm.
Eestil on küberrünnaku jaoks välja töötatud kindlad sammud. Kindlad omistamisprotsessid, kuidas suhelda sellises olukorras liitlaste ja ÜROga jne.
Kuidas võidelda riikide n-ö blacklistide vastu, näiteks Venemaal on osad opositsioonierakondade veebilehed blokeeritud? Ei saagi, sest teised riigid ei või sekkuda, enne kui riik ise ei ütleb, et see on probleem. Riik on sellesmõttes vaba kujundama küberruumi oma piirides nii, nagu ise heaks arvab.
ÜRO julgeolekunõukogus saab küll panna erinevad küberrünnakud diskussiooni alla, et kes tegi jne, kuid ÜRO ise reaalseid samme olukorra parandamiseks ette ei näe.