13.10 Jüri Luik
Rahvusvaheliste Suhete Ringi iganädalaste loengute raames käis 13.10 külas Jüri Luik, kes on Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse direktor 2015. aasta augustist. Varem on ta olnud tegev mitmetes ametites nii valitsuspoliitiku kui ka professionaalse diplomaadina. Aastail 2012–2015 oli ta Eesti suursaadik Venemaal ja 2007–2012 Eesti Vabariigi alaline esindaja NATO juures. Enne seda töötas ta Eesti suursaadikuna Ameerika Ühendriikides, olles samal ajal akrediteeritud ka Mehhikosse ja Kanadasse. Eesti Vabariigi valitsuses on Jüri Luik olnud välisminister (1994–1995), kaks korda kaitseminister (1993 ning 1999–2002) ning portfellita minister ja valitsusdelegatsiooni esimees Venemaaga peetud läbirääkimistel Venemaa vägede Eestist lahkumise üle (1992–1994). 1992. aastal valiti ta riigikokku. Jüri Luik pidas Rahvusvaheliste Suhete Ringis väga kütkestava ja teemakajalise loengu teemal “Venemaa välispoliitiline sõjaline mõõde”.
Loeng algas Jüri Luige mälestustega Rahvusvaheliste Suhete Ringist. Esineja tõi välja omaaegsed vastuolud RSR-i ning EÜS-i vahel, kes toonasel ajal olid pigem teineteisele vastanduvad organisatsioonid. Jüri Luige eredaimad mälestused olid ajast, mil Kalev Vilgats oli Rahvusvaheliste Suhete Ringi eestvedaja (lugege juurde RSR40. Rahvusvaheliste Suhete Ring 1963-2003. Mälestuste kogumik. Toimetaja Karmo Tüür).
Loengu pidas Jüri Luik pigem isiklikust perspektiivist, mis muutis loengu äärmiselt kaasahaaravaks. Venemaa-aspekti hakkas lektor käsitlema alates 2012 aastast, mil Jüri Luik läks Moskvasse ning tol hetkel talle tundus, et seal väga midagi teha ei saa. Oli toimunud Bolotnaja meeleavaldus ja selle jõhker laialilöömine, Putinist oli saanud kolmandat korda president ning mingisugust muutumise tunnet Jüri Luigel polnud. Siis tuli Venemaa poolelt avaldus, et Venemaa on nõus alustama uuesti läbirääkimisi Eestiga piiriküsimustes. Jüri Luige sõnul oli tegu ülimalt pragmaatilise sammuga, sest selleks ajaks oli Venemaaga piir märgitud maha pea kõigi naaberriikidega, erandina mõned SRÜ riigid, kellega maastikule märgitud piiri polnud, lihtsal põhjusel, et seda pole viitsitud teha.
Jüri Luige hinnangul oli 2012. aasta kevadel ärev õhkkond, mis realiseerus meeleavaldustes, mis korrespondeerusid Vene Riigiduuma valimistele ja presidendi valimistele (nt Bolotnaja meeleavaldus toimus Putini presidendiametisse astumise päeval). Miks see on oluline? Putini kolmas võimule saamine määratles sisuliselt ära edasise sündmuste käigu. Putin oli kindel, et Lääs on pöördunud Venemaa vastu (ja ka tema vastu isiklikult), ning ta nägi neid meeleavaldusi (eelkõige Bolotnaja meeleavaldust) “värvilise revolutsiooni” lainena. Toimunud oli Ukraina Oranž revolutsioon ning araabia maades toimunud revolutsioonid (üks julmimatest Liibüas). Väidetavalt on Putin vaadanud Gaddafi tapmisvideot korduvalt. Putini jaoks olevat see olnud signaal, et värviliste revolutsioonide eesmärk ja tulemus on kukutada seaduslik võim ning Putin oli veendunud, et tema kukutamine on viimane “mari” tordil, mida Lääs pikalt on oodanud. 2014 aasta alguses nägi ta teist Ukraina rahva ülestõusu ning oli üsna veendunud, et see on tema jaoks ohumärgiks. Olgu öeldud ka, et senaator John McCain, kelle vastu Putini sümpaatia puudub, olevat talle öelnud, et “Revolution is coming to your neighbourhood”, mis ärritas Putinit veelgi. Ning Putin tegi kõik temast oleneva, et see Ukrainas toimuv revolutsioon, kas ei õnnestuks või vähemalt õnnestuks selles suunas, et Venemaa Putini juhtimisel viib läbi Ukraina jagamise. Ka siin on oluline märkida, et Putin on veendunud, et Ukraina on tehislikult loodud riik, mis on “kokku mätsitud” erinevatest komponentidest ning Putin leiab, et Venemaa on ära andnud (eriti kommunistide võimuga) strateegilised maatükid, mida tagasi tahetakse.
Kas ainult spekulatsioonid? Pigem ei. Bukarestis toimunud NATO tippkohtumisel ütles Putin oma ettekandes selgelt välja selle, et Ukraina riik on tehislik ja kui Lääs läheb liiga kaugel, siis selle riigi territoriaalne terviklikkus ohtu sattuda.
Nii algaski (tegelikult selgelt sõjaline aktsioon) Ukrainas 2014. varakevadel.
Jüri Luik tõi siinjuures välja huvitava fakti - Eesti kirjutas piirileppe alla praktiliselt samal ajal, kui valmistati ette Krimmi okupeerimist. Välisminister Lavroviga kohtumisel istusid Urmas Paet ja Jüri Luik Lavrovi vastas ning olid häiritud sellest, et Venemaa välisministrile toodi pidevalt ette erinevaid märkmepabereid. Mingil hetkel olid Luik ja Paet veendunud arvasid, et märkmepaberid puudutavad kuidagi Eestit, kuid hiljem tuli siiski välja, et kõik need märkmed olid seotud Maidani sündmustega.
Krimmi hõivamise “loost” tõi Jüri Luik välja laks väga olulist elementi:
üks neist on oluline fakt, et Krimmi hõivamine läks ilmselgelt palju lihtsamini, kui Kreml seda ootas. See, et vastuhakku üldse ei tekkinud, lõi psühholoogilise raamistiku, et Ukraina riiklus on palju nõrgem, kui seni arvatud on ning selle jagamine ja purjutamine on lihtsalt tehniline küsimus, mida võib teha ka ilma verevalamiseta. Selline tunne tekkis Vene juhtkonnas ning aitas kaasa rahvusliku optimismi õhutamisele, mis viis tol hetkel Putini toetuse hämmastavalt kõrgele.
Teine aspekt oli ilmselgelt selline, mis puudutas poliitilist raamistikku – seda, et rohelised mehikesed (ka bе́жливые лю́ди ehk viisakad inimesed) Ukrainasse läksid, toimus referendum – see kõik viis Lääne tegelikult segadusse – pidevalt rippus küsimus - kust sellised inimesed üldse tulid, kõik infoagentuurid kihasid selle küsimuse vastuse otsinguil. Ukrainlastelt tuli selge sõnum, et tegu on vene sõjaväelastega, kuid Putini argumendiks oli see, et sellist riietust on võimalik osta ka poest. Mistõttu nõutus püsis jätkuvalt õhus.
Kõik see andis Kremlile kätte trumbid – meeletu rahvuslik rahvuslik ühinemine Venemaal, Lääneriikide abitus ning okupatsioon ilma ohvrita. Käivitati Novorossiya projekt, mis kätkes endas soovi, et Ukraina vene keelt kõnelev osa piki Dnepri jõgi ära lõigata (projektist tänapäevaseks loobutud). Donetski ja Luganski oblastis sai see projekt teistsuguse reaktsiooni. Ukraina oli valmis relvile asuma ning – Jüri Luige sõnul - Ukraina jaoks see, et venelast kui oma venda tulistada, ajapikku ei ole ajapikku enam probleemiks.
Sellest vastuhakust oli nii palju abi, et Novorossiya lükati kõrvale ning Putin on “leppinud” suhteliselt väikeste territooriumitega. Ka Lääne reaktsioon oli Ida-Ukrainaga seotud teistsugune, seotud Malaisia lennukiga, sest see oli konkreetselt rünnak Lääne enda kodanike vastu. Jüri Luik tõi välja ka hollandlaste poolt koostatud raporti tulemused – lennuki alla tulistamises tuleb süüdistada venemeelseid separatiste (lennuk lasti alla vene vägede sisseviidud tehnikaga). See olukord viis selleni, et käivitati hiiglaslikud sanktsioonid. Tänaseks on Vene juhtkond jõudnud sellesse faasi, kus naftahinna langemine ja sanktsioonid on jõudnud selleni, kus ühiskondliku toetuse säilitamiseks, on vaja jätkata sõjalise tegevuse jätkamiseks ja meediashow jätkamiseks. Meediashow mainimisel tõi Jüri Luik välja asjaolu, et Vene föderaalkanalite vaatamine psühholoogiliselt raske asi, mida teha, sest sealt nähtub pidevalt 21. sajandi meetodeid kasutades väga unikaalne propagandalöök.
Lisaks Venemaa välispoliitilise sõjalise mõõte võrdlemisel Ukraina näitel puudutas Jüri Luik ka Venemaa tegevust Süürias. Jüri Luik näeb selles kui Putini soov säilitada sõjaline aktiivne agressiivne tegevus ühelt poolt ja teiselt poolt Putini soov laiendada ja tugevdada nõukogude mõjusfääri, on ju ka Putini maailmapilt mõjutatud Vene impeerium, Nõukogude Liidust, aga samuti ka Euroopa julgeolekustrateegiatest erineval moel. Kõik see tähendab ohtu, et Putin ei kavatse Süüriat ilmselgelt lihtsalt ära anda, sest Nõukogude Liit jõudis oma kanna sinna juba kord maha panna ning seega on Jüri Luige arvates Putini soov on hoida rahvast sõjalise aktsiooni taga.
Jüri Luik tõi Süüria näite juures välja hulga elemente, mis väärivad analüüsi. Kõige olulisem element on see, et Putin on valmis võtma väga suuri riske. Jüri Luik tõi välja, et Putin iseloom nõuab seda, et iga korraga on vaja järjest enam “vunki” peale keerata, et rahvast n-ö pardal hoida. Võrreldes Ukrainaga on Süüria Putini jaoks palju keerulisem ettevõtmine. Seal pole vabatahtlikke, vägede varustatust tagada on keeruline, sest “emamaa” on kaugel ning venelased tegutsevad kodusõja keskkonnas, kuhu sõjaväebaasi paigutamine on erakordselt suure riskiga samm. Ent riskid mida Putin võtnud on:
- nn Afganistani fenomen – on räägitud, et Süüria võib saada Putini Afganistaniks. Mida see tähendaks? Seda, et suurriik nagu Venemaa, ei saa tegevusest lahkuda, kui midagi läheb halvasti. Venelased ei saa öelda, et nad ei suuda al-Assadit piisavalt kaitsta ja et olukord neile üle pea kasvab ning selle tõttu nad minema kõndida ei saa. Võib hõlpsasti tekkida see fenomen, mis Afganistanis juhtus, et kui alguses oli sõjategevusse haaratud piiratud kontingent, siis lõpuks oli tegemist suure sõjalise aktsiooniga, mille Nõukogude Liit lõpuks kaotas.
Teine probleem on see, et Putin võib tekitada konflikti, mida võib lihtsustatult nimetada shia-sunni konfliktiks. Olukorras, kus NATO riigid on blokeerinud oma õhuruumid lennukite transportimiseks Venemaalt Süüriasse, siis lennukid transporditi üle Iraagi ja Iraani, ja need riigi moodustavad nn shia ühenduse, ja kui arvesse võtta, et al-Assadiga võitleb ka Hezbollah siis näib, et Putin on võtnud sellise seisukoha, kus ta hakkab šiiitide ja sunniitide konfliktis juba poolt valima. See aga keerab Putini vastu üles sunniidid, sh ka Araabia Ühendriigid. Ei tohi unustada, et nafta hind kõigub 50 dollari piirimail, mis küll ei ole radikaalne tõus, kuid ei aita Venemaa riigi eelarvet kuidagi edasi.
Lõpuks tõstatas Jüri Luik küsimuse - mida see kõik tähendab meie regioonile?
Meie regioonile tähendab see eelkõige kahte väga olulist meeldetuletust:
1) Never say never. Jüri Luik tunneb oma sõnul kerget ärritust, et Lääneriikide esindajad väidavad, et Balti riike Venemaa ei ründa. Samas Venemaa käitumine Ukrainas ja Süürias (ning arvestades Putini keevalist isikut ja loomu ebastabiilsust) ei saa keegi anda garantiisid, et midagi taolist Balti riikides ei juhtu. Tõenäosus mingiks aktsiooniks on muidugi kaugelt väiksem kui näiteks Moldaavia või kasvõi uuesti Gruusia vastu. Aga kindlaid garantiisid mitte mingil juhul anda ei saa, sest Putini puhul on näha, et tegu on inimesega, kes võtab nii suur riske, nagu ta seni on teinud, võib seda ootamatutes olukordades ikkagi jätkuvalt teha.
2) Heidutus. Balti riikide julgeolek on seotud paljuski Lääneriikide (eelkõige USA) usutava heidutusega. Sõnum on olnud seni selline: “Kui teie ründate väiekst Eestit, siis meie, ameeriklased, paneme teile vastu nina”. Seejuures tuleb tähele panna, et vaenlane, keda nii heidutatakse, peab pidama võimalikuks, et midagi sellist võibki teha. Ent see, mis toimub Süürias, nõrgestab heidutust. Kui USA administratsioon on Süürias nii abitu ja segaduses ning nende eesmärgiks on vältida sõjalis-poliitilist sekkumist olukorda ning Venemaa on suutnud kõrge riskiastme sammudega tegutseda, siis paratamatult see nõrgestab Vene juhtkonna usku, sellesse, et Lääneriigid midagi ette võtavad kui Venemaa peakski Balti riikide vastu sõjaliselt välja astuma.
Konspekteeris Mari Anne Leškina.