13.10 Jüri Luik

 

Rahvusvaheliste Suhete Ringi iganädalaste loengute raames käis 13.10 külas Jüri Luik, kes on Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse direktor 2015. aasta augustist. Varem on ta olnud tegev mitmetes ametites nii valitsuspoliitiku kui ka professionaalse diplomaadina. Aastail 2012–2015 oli ta Eesti suursaadik Venemaal ja 2007–2012 Eesti Vabariigi alaline esindaja NATO juures. Enne seda töötas ta Eesti suursaadikuna Ameerika Ühendriikides, olles samal ajal akrediteeritud ka Mehhikosse ja Kanadasse. Eesti Vabariigi valitsuses on Jüri Luik olnud välisminister (1994–1995), kaks korda kaitseminister (1993 ning 1999–2002) ning portfellita minister ja valitsusdelegatsiooni esimees Venemaaga peetud läbirääkimistel Venemaa vägede Eestist lahkumise üle (1992–1994). 1992. aastal valiti ta riigikokku. Jüri Luik pidas Rahvusvaheliste Suhete Ringis väga kütkestava ja teemakajalise loengu teemal “Venemaa välispoliitiline sõjaline mõõde”.


Loeng algas Jüri Luige mälestustega Rahvusvaheliste Suhete Ringist. Esineja tõi välja omaaegsed vastuolud RSR-i ning EÜS-i vahel, kes toonasel ajal olid pigem teineteisele vastanduvad organisatsioonid. Jüri Luige eredaimad mälestused olid ajast, mil Kalev Vilgats oli Rahvusvaheliste Suhete Ringi eestvedaja (lugege juurde RSR40. Rahvusvaheliste Suhete Ring 1963-2003. Mälestuste kogumik. Toimetaja Karmo Tüür).

Loengu pidas Jüri Luik pigem isiklikust perspektiivist, mis muutis loengu äärmiselt kaasahaaravaks. Venemaa-aspekti hakkas lektor käsitlema alates 2012 aastast, mil Jüri Luik läks Moskvasse ning tol hetkel talle tundus, et seal väga midagi teha ei saa. Oli toimunud Bolotnaja meeleavaldus ja selle jõhker laialilöömine, Putinist oli saanud kolmandat korda president ning mingisugust muutumise tunnet Jüri Luigel polnud. Siis tuli Venemaa poolelt avaldus, et Venemaa on nõus alustama uuesti läbirääkimisi Eestiga piiriküsimustes. Jüri Luige sõnul oli tegu ülimalt pragmaatilise sammuga, sest selleks ajaks oli Venemaaga piir märgitud maha pea kõigi naaberriikidega, erandina mõned SRÜ riigid, kellega maastikule märgitud piiri polnud, lihtsal põhjusel, et seda pole viitsitud teha.

Jüri Luige hinnangul oli 2012. aasta kevadel ärev õhkkond, mis realiseerus meeleavaldustes, mis korrespondeerusid Vene Riigiduuma valimistele ja presidendi valimistele (nt Bolotnaja meeleavaldus toimus Putini presidendiametisse astumise päeval). Miks see on oluline? Putini kolmas võimule saamine määratles sisuliselt ära edasise sündmuste käigu. Putin oli kindel, et Lääs on pöördunud Venemaa vastu (ja ka tema vastu isiklikult), ning ta nägi neid meeleavaldusi (eelkõige Bolotnaja meeleavaldust) “värvilise revolutsiooni” lainena. Toimunud oli Ukraina Oranž revolutsioon ning araabia maades toimunud revolutsioonid (üks julmimatest Liibüas). Väidetavalt on Putin vaadanud Gaddafi tapmisvideot korduvalt. Putini jaoks olevat see olnud signaal, et värviliste revolutsioonide eesmärk ja tulemus on kukutada seaduslik võim ning  Putin oli veendunud, et tema kukutamine on viimane “mari” tordil, mida Lääs pikalt on oodanud. 2014 aasta alguses nägi ta teist Ukraina rahva ülestõusu ning oli üsna veendunud, et see on tema jaoks ohumärgiks. Olgu öeldud ka, et senaator John McCain, kelle vastu Putini sümpaatia puudub, olevat talle öelnud, et “Revolution is coming to your neighbourhood”, mis ärritas Putinit veelgi. Ning Putin tegi kõik temast oleneva, et see Ukrainas toimuv revolutsioon, kas ei õnnestuks või vähemalt õnnestuks selles suunas, et Venemaa Putini juhtimisel viib läbi Ukraina jagamise. Ka siin on oluline märkida, et Putin on veendunud, et Ukraina on tehislikult loodud riik, mis on “kokku mätsitud” erinevatest komponentidest ning Putin leiab, et Venemaa on ära andnud (eriti kommunistide võimuga) strateegilised maatükid, mida tagasi tahetakse.

Kas ainult spekulatsioonid? Pigem ei. Bukarestis toimunud NATO tippkohtumisel ütles Putin oma ettekandes selgelt välja selle, et Ukraina riik on tehislik ja kui Lääs läheb liiga kaugel, siis  selle riigi territoriaalne terviklikkus ohtu sattuda.

Nii algaski (tegelikult selgelt sõjaline aktsioon) Ukrainas 2014. varakevadel.

Jüri Luik tõi siinjuures välja huvitava fakti - Eesti kirjutas piirileppe alla praktiliselt samal ajal, kui valmistati ette Krimmi okupeerimist. Välisminister Lavroviga kohtumisel istusid Urmas Paet ja Jüri Luik Lavrovi vastas ning olid häiritud sellest, et Venemaa välisministrile toodi pidevalt ette erinevaid märkmepabereid. Mingil hetkel olid Luik ja Paet veendunud arvasid, et märkmepaberid puudutavad kuidagi Eestit, kuid hiljem tuli siiski välja, et kõik need märkmed olid seotud Maidani sündmustega.

Krimmi hõivamise “loost” tõi Jüri Luik välja laks väga olulist elementi:
üks neist on oluline fakt, et Krimmi hõivamine läks ilmselgelt palju lihtsamini, kui Kreml seda ootas. See, et vastuhakku üldse ei tekkinud, lõi psühholoogilise raamistiku, et Ukraina riiklus on palju nõrgem, kui seni arvatud on ning selle jagamine ja purjutamine on lihtsalt tehniline küsimus, mida võib teha ka ilma verevalamiseta. Selline tunne tekkis Vene juhtkonnas ning aitas kaasa rahvusliku optimismi õhutamisele, mis viis tol hetkel Putini toetuse hämmastavalt kõrgele.

Teine aspekt oli ilmselgelt selline, mis puudutas poliitilist raamistikku – seda, et rohelised mehikesed (ka bе́жливые лю́ди ehk viisakad inimesed) Ukrainasse läksid, toimus referendum – see kõik viis Lääne tegelikult segadusse – pidevalt rippus küsimus - kust sellised inimesed üldse tulid, kõik infoagentuurid kihasid selle küsimuse vastuse otsinguil. Ukrainlastelt tuli selge sõnum, et tegu on vene sõjaväelastega, kuid Putini argumendiks oli see, et sellist riietust on võimalik osta ka poest. Mistõttu nõutus püsis jätkuvalt õhus.

Kõik see andis Kremlile kätte trumbid – meeletu rahvuslik rahvuslik ühinemine Venemaal, Lääneriikide abitus ning okupatsioon ilma ohvrita. Käivitati Novorossiya projekt, mis kätkes endas soovi, et Ukraina vene keelt kõnelev osa piki Dnepri jõgi ära lõigata (projektist tänapäevaseks loobutud). Donetski ja Luganski oblastis sai see projekt teistsuguse reaktsiooni. Ukraina oli valmis relvile asuma ning – Jüri Luige sõnul - Ukraina jaoks see, et venelast kui oma venda tulistada, ajapikku ei ole ajapikku enam probleemiks.

Sellest vastuhakust oli nii palju abi, et Novorossiya lükati kõrvale ning Putin on “leppinud” suhteliselt väikeste territooriumitega. Ka Lääne reaktsioon oli Ida-Ukrainaga seotud teistsugune, seotud Malaisia lennukiga, sest see oli konkreetselt rünnak Lääne enda kodanike vastu. Jüri Luik tõi välja ka hollandlaste poolt koostatud raporti tulemused – lennuki alla tulistamises tuleb süüdistada venemeelseid separatiste (lennuk lasti alla vene vägede sisseviidud tehnikaga). See olukord viis selleni, et käivitati hiiglaslikud sanktsioonid. Tänaseks on Vene juhtkond jõudnud sellesse faasi, kus naftahinna langemine ja sanktsioonid on jõudnud selleni, kus ühiskondliku toetuse säilitamiseks, on vaja jätkata sõjalise tegevuse jätkamiseks ja meediashow jätkamiseks. Meediashow mainimisel tõi Jüri Luik välja asjaolu, et Vene föderaalkanalite vaatamine psühholoogiliselt raske asi, mida teha, sest sealt nähtub pidevalt 21. sajandi meetodeid kasutades väga unikaalne propagandalöök.

Lisaks Venemaa välispoliitilise sõjalise mõõte võrdlemisel Ukraina näitel puudutas Jüri Luik ka Venemaa tegevust Süürias. Jüri Luik näeb selles kui Putini  soov säilitada sõjaline aktiivne agressiivne tegevus ühelt poolt ja teiselt poolt Putini soov laiendada ja tugevdada nõukogude mõjusfääri, on ju ka Putini maailmapilt mõjutatud Vene impeerium, Nõukogude Liidust, aga samuti ka Euroopa julgeolekustrateegiatest erineval moel. Kõik see tähendab ohtu, et Putin ei kavatse Süüriat ilmselgelt lihtsalt ära anda, sest Nõukogude Liit jõudis oma kanna sinna juba kord maha panna ning seega on Jüri Luige arvates Putini soov on hoida rahvast sõjalise aktsiooni taga.

Jüri Luik tõi Süüria näite juures välja hulga elemente, mis väärivad analüüsi.  Kõige olulisem element on see, et Putin on valmis võtma väga suuri riske. Jüri Luik tõi välja, et Putin iseloom nõuab seda, et iga korraga on vaja järjest enam “vunki” peale keerata, et rahvast n-ö pardal hoida. Võrreldes Ukrainaga on Süüria Putini jaoks palju keerulisem ettevõtmine. Seal pole vabatahtlikke, vägede varustatust tagada on keeruline, sest “emamaa” on kaugel ning venelased tegutsevad kodusõja keskkonnas, kuhu sõjaväebaasi paigutamine on erakordselt suure riskiga samm. Ent riskid mida Putin võtnud on:

- nn Afganistani fenomen – on räägitud, et Süüria võib saada Putini Afganistaniks. Mida see tähendaks? Seda, et suurriik nagu Venemaa, ei saa tegevusest lahkuda, kui midagi läheb halvasti. Venelased ei saa öelda, et nad ei suuda al-Assadit piisavalt kaitsta ja et olukord neile üle pea kasvab ning  selle tõttu nad minema kõndida ei saa. Võib hõlpsasti tekkida see fenomen, mis Afganistanis juhtus, et kui alguses oli sõjategevusse haaratud piiratud kontingent, siis lõpuks oli tegemist suure sõjalise aktsiooniga, mille Nõukogude Liit lõpuks kaotas.

Teine probleem on see, et Putin võib tekitada konflikti, mida võib lihtsustatult nimetada shia-sunni konfliktiks. Olukorras, kus NATO riigid on blokeerinud oma õhuruumid lennukite transportimiseks Venemaalt Süüriasse, siis lennukid transporditi üle Iraagi ja Iraani, ja need riigi moodustavad nn shia ühenduse, ja kui arvesse võtta, et al-Assadiga võitleb ka Hezbollah siis näib, et Putin on võtnud sellise seisukoha, kus ta hakkab šiiitide ja sunniitide konfliktis juba poolt valima. See aga keerab Putini vastu üles sunniidid, sh ka Araabia Ühendriigid. Ei tohi unustada, et nafta hind kõigub 50 dollari piirimail, mis küll ei ole radikaalne tõus, kuid ei aita Venemaa riigi eelarvet kuidagi edasi.

Lõpuks tõstatas Jüri Luik küsimuse - mida see kõik tähendab meie regioonile?

Meie regioonile tähendab see eelkõige kahte väga olulist meeldetuletust:

1) Never say neverJüri Luik tunneb oma sõnul kerget  ärritust, et Lääneriikide esindajad väidavad, et Balti riike Venemaa ei ründa. Samas Venemaa käitumine Ukrainas ja Süürias (ning arvestades Putini keevalist isikut ja loomu ebastabiilsust) ei saa keegi anda garantiisid, et midagi taolist Balti riikides ei juhtu. Tõenäosus mingiks aktsiooniks on muidugi kaugelt väiksem kui näiteks  Moldaavia või kasvõi uuesti Gruusia vastu. Aga kindlaid garantiisid mitte mingil juhul anda ei saa, sest Putini puhul on näha, et tegu on inimesega, kes võtab nii suur riske, nagu ta seni on teinud, võib seda ootamatutes olukordades ikkagi jätkuvalt teha.

2) Heidutus. Balti riikide julgeolek on seotud paljuski Lääneriikide (eelkõige USA) usutava heidutusega. Sõnum on olnud seni selline: “Kui teie ründate väiekst Eestit, siis meie, ameeriklased, paneme teile vastu nina”. Seejuures tuleb tähele panna, et vaenlane, keda nii heidutatakse, peab pidama võimalikuks, et midagi sellist võibki teha. Ent see, mis toimub Süürias, nõrgestab heidutust. Kui USA administratsioon on Süürias nii abitu ja segaduses ning nende eesmärgiks on vältida sõjalis-poliitilist sekkumist olukorda ning Venemaa on suutnud kõrge riskiastme sammudega tegutseda, siis paratamatult see nõrgestab Vene juhtkonna usku, sellesse, et Lääneriigid midagi ette võtavad kui Venemaa peakski Balti riikide vastu sõjaliselt välja astuma.

 

Konspekteeris Mari Anne Leškina.

 

 

On 28th November, the guest lecturer in RSR was Marina Kaljurand who gave lecture on “Cyber Security – challenges and potential responses”. She has served as the Ambassador of Estonia to USA, Mexico, Russia, Kazahstan and Israel. She has also been the Minister of Foreign Affairs of Estonia. Currently, she is a Chair of the Global Commission on the Stability of Cyberspace.

First time when Marina Kaljurand learned about cyber security was in 2007 when Estonia was under politically motivated cyberattacks. Back then she was an Estonian ambassador to Russia and she had to explain what is happening in Estonia – DDoS-attacks. It was important to talk about this because cyber does not have borders and in this field, cooperation is necessary. She said that states are not allowed to take any illegal actions and according to international law they must stop every illegal action that is transiting their country. It was known back then that cyberattacks came from Russian territory – Estonia had all the legal instruments in place, but the will was missing (there was a cooperation between allies but not with Russia).

In year of Snowden’s disclosure, Kaljurand was posted to the US. She said that the US changed a lot during these times and question of trust was the most important. Estonia was the first country to have a bilateral agreement in cyber security with the US and it was used as a hook to bring Obama to Tallinn (he came later, though). For Estonian diplomats, it is very important to represent our country because usually nobody cares about us and many even do not know (still think that we are part of the USSR). That was the reason we had to find our niche – which is cyber (e-lifestyle, cyber security) – and now it opens the doors and starts the conversations.

Currently there are 84 global bodies dealing with cyber security. Marina Kaljurand is the Chair of the Global Commission on the Stability of Cyberspace. At first, they were hesitating to include Russian and Chinese experts but as it is a global commission, they need people from different countries. They also have Jeff Moss and Joseph Nye, also human rights activists, and civil society experts. Commission is a multistakeholder. Governments need to cooperate in order to be successful because there are a lot of actors in cyber area. There is an ideological division in between of how the ICT is seen – one side (especially the West) sees it beneficial (lets do it!) and another (i.e. Russia and China) side sees the use of the ICT as interfering (colour revolutions, influencing internal politics). It is difficult to cooperate between two divisions.

Cyber is not only for IT geeks, there are so many fields – diplomacy, international affairs, law, etc. For Kaljurand, cyber security is about stability, it is an open, secure, stable, and accessible Internet. 65% of people are not online yet, they are to join us and we need to have stable and secure Internet. She said that we have to raise the awareness to countries who have no idea what is happening in cyber field. Thus, although she had no idea what all the 84 bodies are doing, she was happy that there are so many of them who are raising the awareness.

In 2013, it was decided by the UN GGE that international law applies to cyber space. The question is about how (jurisdiction and sovereignty). When is the sovereignty of a state violated (for example, in case of malware or when somebody really dies because of a cyber-attack?) UN is the only global organization, but it is from the 1940s. UN will never agree on everything, thus we need a division of like-minded states who have the same understanding and norms on how to behave in cyber space. For example, norm is that it is not okay to attack financial institutions during the peace time. Every country should be interested in having common norms, but it is not possible to agree because of the ideological divisions. If UN cannot work on that, then a group of likeminded countries can. Other bodies are the EU and NATO and both have its roles, for example, cyber is the 5th domain of operations (in addition to air, space, land, maritime). There is a NATO Centre of Excellence in Tallinn. The aim of cyber stability is to avoid misunderstandings (confidence building is getting people together, OECD is doing an excellent work there).

Kaljurand also spoke about Estonia’s e-voting. She used Hack the Pentagon – hackers were asked to hack a system to find vulnerabilities – example and she wants to do the same in Estonia with e-voting. She believes that we have a good system but there is so much criticism from abroad and we need a PR-event - Hack Estonian e-voting. We need international hackers for that. Government is not ready yet but she is still convincing it. We need to face challenges but not to step back. It may happen that people perceive it as negative PR (hackers are hacking Estonia) but we need to explain a lot what are we doing and why. We were lucky to have an ID-crisis in 2017 because we started to feel ourselves too comfortable.

What is the future of UN GGE? Has it failed because in the last meeting the participating countries did not reach a consensus?

Internet of Things, terrorism, international law, norms, confidence building measures, capacity building – GGE is looking these five fields. GGE was supposed to write a report (goal was not to go back from what was agreed two years earlier). Kaljurand does not think that coming years show a will of agreeing on something, she said that coming years will be for educating.

She also said that we need to start asking something for return. For example, if some country wants assistance in e-taxation, then it must make a political statement (international law applies to cyber space or a statement about human rights). If a country is not willing to make a statement, then it should ask for an assistance from some other country.

How to deal with Russia and China?

She has no answer to that. Balkanization of Internet (different countries have different Internets). She does not see that we could find common ground with China or Russia because of the big ideological differences. It may happen that states reach the point where they agree that cyberattacks are not okay. 2007 nobody died, it was just humiliating. All the cyberattacks have been kind of mild but if cyber 9/11 happens then the world would come together, and states would have more will and intentions to agree on some rules. It is a grey zone if you do not have rules. People get to together usually when something bad happens, it has not happened with cyber yet.

Tech-people can do attribution, but it has a political dimension as well, as it depends on the politicians (do they have the courage to say it out or not). She referred to former Minister of Defence Jaak Aaviksoo who said that we did reasonable attribution and our conclusion is that when somebody does everything like a dog then most probably it is a dog. Attribution is a political question and increasingly states should say that they were attacked by this or that country.

You can buy cyber weapons from the black market but it’s too primitive. It will change with Artificial Intelligence (AI) and internet of things, it will be cheaper for terrorists. So far it has not been used. KRATT – Estonian law on AI (obligations, responsibilities). Finland, company who has AI in its board, EE-FIN are competing on who will have the law first.

Why are there so many diplomatic efforts (84)?

She does not know what all of them are doing. On the one side, it is good that so many institutions are discussing cyber security. 2004 or 2007 nobody was discussing cyber but today everybody is discussing it. Her commission tries to look at what others are doing. It is good to have so many even if they duplicate. It is important to discuss and educate people.

Cyber security is connected to open internet. Are the EU and US values the same if something goes south?

US is very vocal about open internet, freedom of the Internet. They are strong supporters of human rights online and open internet. There are differences how countries see intelligence etc but basically, we are on the same side. We may disagree on small things, but we share the same principles and understanding.

Could you elaborate more on EU’s role (EU diplomacy toolbox) concerning cyber security?

Cyber diplomacy toolbox – if something happens how do we react. International law allows retaliation. We have regulations. What are the measures in case of cyberattack against a member state? All the rules apply to cyber security (political statements, sanctions etc). The same as the EU has done in the case of Crimea. In the EU it is easier than in NATO. In NATO, there is no mechanism of what to do in case of an attack.

However, there is a problem with the EU and overregulation - EU is very happy when it can regulate something. EU is not a single market, with cyber it is more complicated, there are more regulations. Some regulations are needed because you need to have some frames. You have to know what is allowed and what is not. It is difficult to find a balance.

How Is the cooperation with industries?

Estonia is cooperating pretty well with the industries. All industries (Microsoft, Facebook) complained that governments were not cooperating enough. Industries have ideas. States will not give away authority on retaliation, attribution etc. It is about attitudes (I know how to do my job!). Governments are starting to understand that they can’t do anything without industries. In the end, they have IT-nerds, governments cannot afford them. Hackers are going to school and teach cyber hygiene to students. Teachers were negative until they started to cooperate with the policemen. She said that hackers despite their image are not bad guys.

How much is Estonia an ideal case? How to implement it to other countries?

Estonia is doing well. Other countries need to find what is suitable to them. They don’t need to copy; every country (state) can find something what is interesting to them. Estonia needs to introduce what we are doing and urge others to find what is interesting to them. You can always do the same thing but with going around the corner.

Konspekteeris Kert Ajamaa