13.05 Tauno Tõhk

Teisipäeval, 13. mail 2014. aastal käis RSR-is Tartu Ülikooli doktorant Tauno Tõhk, kes rääkis teemal „Millest räägivad poliitikud Hiinas? Vestlus Hiina poliitilisest kommunikatsioonist“. Loengus otsiti vastuseid küsimustele, kes üldse on poliitik Hiinas ning millest räägitakse ja millest ei räägita? Lisaks kuuldi propaganda ajaloost, valimiskampaaniatest (nende puudumisest) ja kontrollhoobadest kui poliitilise kommunikatsiooni osast.

Tauno Tõhk õppis Tartu Ülikoolis kommunikatsiooni ja Kesk-Hiina Pedagoogilises Ülikoolis magistrantuuris sotsioloogiat. Kokku elas ta Kesk-Hiinas, tundmatus miljonilinnas nimega Wuhan, 4 aastat. Hetkel töötab ta valitsuse kommunikatsioonibüroos infonõunikuna ja on üks kahest õppejõust Tartu Ülikoolis loetaval tänapäeva Hiina poliitika kursusel. Hing on lisaks Hiinale ka fotograafias (https://www.flickr.com/photos/toehk/).

Hiina on üheparteiriik de facto, de jure on lisaks veel 8 ametlikku parteid, mis esindatud ka „parlamendis“. Parlament on osa kolmeosalisest süsteemist: sõjavägi, riigisüsteem ja partei ning viimane neist domineerib eelnevate üle. Sõjaväe esmane ülesanne on kaitsta parteid ning alles seejärel Hiina Rahvavabariiki. Ideoloogiline kontroll selle ning teiste juhtivorganite üle on tugev. Raske on vahet teha ametnike ja poliitikute vahel, sest ametnikke valitakse poliitilise sobivuse järgi.

Hiina on jagunenud provintsideks, mille all administratiivsed üksused. Valimised toimuvad alumistel tasanditel ehk külades ja linnades on volikogud, kuhu valitakse rahvaesindajad (enamasti parteiliikmed), kes valivad esindajad järgmisse astmesse jne ning lõpuks jõuavad parlamenti valitute valitud. Kui demokraatlikes riikides toimuvad poliitilised kampaaniad ning poliitiline suhtlus kulgeb ka altpoolt üles, siis Hiina poliitiline kommunikatsioon toimub ülalt alla, riigilt kodanikule.

Süsteem on läbipaistmatu ja meie teadmised on spekulatiivsed, mistõttu tundub väljast, et Hiina süsteem on monoliitne: otsustatakse ja tehakse ära. Tegelikult pole Hiina riik nii ühtne, partei eesmärk on vaid luua selline kujutluspilt. Süsteemi sees toimub võimuvõitlus, partei on jagunenud fraktsioonideks, mida praegu on kaks: esiteks praegune juht Xi Jinping ning teiseks peaminister Li Keqiang ehk teise koha mees. Nende põhierinevusteks on see, et esimene toetab maainimesi, harmoonilist arengut ja teine on teise-kolmanda generatsiooni parteilane, kelle jaoks on tähtis kiire majandusareng. Eksisteerivad ka regionaalsed, riigiettevõtetega seotud fraktsioonid. Toimub pidev kulissidetagune tegevus ja kompromissideni jõudmine. Võimuni jõudmiseks peab hoidma madalat profiili, st ei tasu kõnedes liialt tugevaid sõnumeid edastada, mis võiksid teisele fraktsioonile vastuvõetamatu olla.

Poliitilise debati jaoks on väljaanded (People’s daily), kus kasutatakse pseudonüüme, mis sarnanevad inimeste nimedele, kuid mille taga on erinevad riigiasutused võid kirjutusgrupid. Tavainimesi need ei huvita, vaid riigiametnikud mõistavad seal avaldatavat võimuvõitlust.

Hiinas puudub selline nähtus nagu jaepoliitik Läänes ehk keegi, kes suhtleks vabalt ja vahetult inimestega. Nüüdne juht on küll üritanud seda traditsiooni murda: ta käis Pekingi tänavakohvikus pelmeene söömas (misjärel on sellest saanud kultuskoht). Üldiselt on distants tavainimese ja poliitiku vahel suur, sest poliitikutel pole otsest populaarsust vaja, sellegipoolest jälgitakse inimeste meelsust.

Propaganda

1949. – 76. aastal oli Hiina kindlasti propagandariik ja iga elu osa üritati allutada propagandale ja poliitikate. Mao Zedongi eesmärk oli kasvatada ühiskond ümber ja luua uut sorti inimene. Lõpptulemuseks oli kaos. Majandus oli 1976. aastal samal tasemel, mis 1949. a. 1980ndatel pöörati seetõttu tähelepanu vaid majandusele, propaganda ja mõjutuse pool jäeti unarusse või seda ignoreeriti. See omakorda viis 1980ndate lõpuks rahulolematuseni parteiga, sest majandus oli tõusnud, kuid elatustase stagneerus. Pärast 1989. a Tiananmeni väljaku sündmuseid mõisteti, et nii ei saa ning poliitika peab haarama kahe käega: üks legitiimsusallikas on majandus, teine on inimeste meelsus.

Järgiti ka Nõukogude Liidu lagunemist, mille põhjal saadi aru, et liialt ruttu ei tasu hukka mõista varasemat süsteemi. Seetõttu öeldakse, et Mao eksis 30%, kuid 70% ulatuses oli tal õigus. Liiga kiired poliitilised reformid pole head, sest NL-s üritati korraga majanduslikke ja poliitilisi reforme ellu viia: inimestele anti liiga palju vabadust seada võim kahtluse alla ja rahva meelsusega ei tehtud piisavalt tööd. Praegu valitseb Hiinas suur erinevus Mao ajaga: enam ei üritata inimest ümber kasvatada, eraelus antakse inimestele rohkem vabadust, kui siis. Eesmärk on hoopis oluliste teemade raamistamine ja et riigil oleks initsiatiiv inforuumis sõnumi levitamisel. Sellegipoolest ei suudeta täielikult takistada infot, mis tuleb väljastpoolt.

Peamine sõnum, mille partei alla poole suunab: kui poleks kommunistliku parteid, poleks uut Hiinat, sest partei on loonud kasvu Hiina heaolus ja praegune elujärg on parem, kui kunagi varem. Hoolimata sellest, et süsteemis on probleeme, on siiski kompartei süsteem parim võimalikest. Kui meedias kajastatakse Ukraina sündmuseid ja Araabia kevadet, siis sõnum raamistatakse nii: „vaadake, mis juhtub, kui inimesed asja enda kätte võtavad: saabub kaos“. Hiinas on üks valitsev jõud, mis on stabiilne ning tänu millele majandus ja inimeste elujärg paranevad.

Küsimused publikust:

1) Mitu fraktsiooni on Hiinas? Kuidas nad teineteisest erinevad? Kas eksisteerib ka selline, mis kaldub rohkem liberaalse demokraatia poole?

Princelings ehk komnoored vs Shanghai klikk, kust pärit Jiang Zemin (üle-eelmine president). Teatud valdkondades – parteiperekondadel seosed nt naftatööstuse, finantssektori vms-ga, toetavad küll neoliberaalset majanduspoliitikat, kuid mitte avatud liberaalsust. Ka poliitiline reform Hiinas tähendab midagi muud, kui see, mida me ootame. Nende eesmärk pole alati süsteemi lõhkuda, eriti kuna pole alternatiivi.

Parteis on ligikaudu 80 miljonit liiget ja sinna ei võeta inimesi valimatult: liikmeks saamiseks peab läbima mitmeid katseid. Neis edasijõudnutega tehakse tugevat ideoloogilist tööd parteikoolides jm ning inimesed seotakse ühtsesse süsteemi. Parteilastel on rohkem karjääri- ja töövõimalusi.

Tavaliselt Hiina inimesed poliitikast ei huvitu. TV-s võib küll käia seriaal Jaapani sõjast, milles avaldub teatav politiseeritus, kuid keskmine kodanik poliitikast ei räägi, pigem mõeldakse praktilistele probleemidele. Hiina meedias on poliitika tehtud igavaks: ei räägita poliitikute eraelust.

2) Kuidas kajastati Hiinas seda, kui Bo Xilai ja ta naine mõisteti mõrvas süüdi?

See on pikk saaga, mis sai alguse  kaks aastat tagasi. Kõigepealt läks kohtu alla kohaliku regiooni politseipealik, siis Bo Xilai naine, Bo Xilai ise oli pool aastat kadunud (parteiuurimise all). Eelmisel aastal toimus kohtuprotsess, mis oli ebatüüpiline, sest seda kajastati avalikult. Sellega taheti jätta illusioon avatusest, millega rahuldati avalikkuse huvi teema vastu. Karistuseks määrati surmanuhltus tingimisi, mida täide ei viida, kuid poliitikasse Bo Xilai ei naase.

Inimesed saavad end väljendada, saavad vajaliku info kätte ja jääb mulje, et süsteem on avatud. Tegelikult on süsteem raamistatud ja kontrollitud. Nõukoguse Liidu aegne liidrite ülistamine oli ilmselge propaganda, kuid praegune olukord Hiinas on natuke hägusam. Riik finantseerib meediat ainult vähesel määral ja väljaanded peavad end ise rahastama, mistõttu peavad avaldatavat sisu muutma tarbijale huvitavamaks ehk mahlakamaks. Lisaks mõisteti, et liiga silmnähtav propaganda ei tööta, seega võeti eeskuju Lääne pehmest jõust.

Poliitilised juhid avalikkuses üksteist ei ründa: kriitikat ei tehta kas üldse või tehakse ümber nurga. Kirjutamisgrupid on vahelülideks, mille kaudu saab kaude poliitilist kriitikat teha,  näiteks kirjutada artikkel, mis kritiseerib mõnd poliitilist reformi. Juhul kui on tegemist isikuga, keda on juba avalikult kritiseeritud, nt süüdistatud korrumptsioonis või muus kuriteos (nagu Bo Xilai), siis võib teda igatpidi kritiseerida ka avalikus meedias ja seda tehakse.

3) Kas meedias räägitakse „langenud“ poliitikutest või üritatakse tähelepanu neilt pigem hajutada?

Netis neist kindlasti räägitakse: neist tehakse hernehirmutised ja  esialgu räägitakse täie rauaga, aga siis unustatakse nad ära.

Nüüd on esile kerkinud uus isik, kellele jahti peetakse: endine partei keskkomitee alalise komitee julgeolekustruktuuride juht. Temaga seotud ettevõtjad on hakanud kaduma, neid on arreteeritud ja nad on hakanud korrumptsioonisüüdistusi saama. Lõpuks jõutakse ilmselt otsa pidi temani. Ta on kõrgemal positsioonil kui Bo Xilai ja talle ei saa otse läheneda, enne tuleb toetav võrgustik eemaldada.

Hiina meedias kasutatakse palju metafoore ja ümberütlemist, väljendeid, millest aru saamiseks peab teadma vana kirjandust, luulet jms, et mõista, mida sellega öelda tahetakse või kuidas kedagi iseloomustatakse. Idioomid on neljatähelised väljendid, mis ei oma tähendust, kuid millee taga on mingi lugu, mida peab seda teadma, et mõista, mida idioom tähendab.

Hiinas tavainimesele ametlikke kanaleid poliitika mõjutamiseks väga palju ei leidu. Üks viis, kuidas rahvas oma muredele lahendusi otsib, on demonstratsioon või protest ehk massiintsident. Neid on Hiinas kümneid tuhandeid, kuid need on põhiliselt seotud lokaalsete probleemidega. Kuna omavalitsused leiavad eelarvele täiendust maa müügist, siis tihti juhtub, et põllumajandusest elatuvad inimesed jäävad enda maast ilma ning see antakse kinnisvaraarendajatele. See omakorda viib protestideni kohalike omavalitsuste vastu. Üheks näiteks on Hangjou linnas toimunud protest prügipõletamisjaama vastu, mis üritati kiirkorras ehitada. Paarsada inimest hakkas selle vastu mässama, mille tulemusena pandi projekt seisma.

On tekkinud viis poliitilist protsessi rahumeelselt mõjutada: vabaühendused ehk NGO-d, mis teevad konkreetsete poliitikutega lobitööd, et kindlat olukorda  muuta, nt. majaomanike komiteed, mis tahavad seadusi oma kasuks kallutada.

Hiinas joonistub välja tugev erisus kohaliku ja keskvõimu vahel: see, et keegi võitleb esimese vastu, ei näita tema meelsust teise suhtes. Valitsus laseb regionaalsetel sündmustel isesoodu areneda seni, kuni protesteerijad ei hakka omavahel teadmisi ja know-how’d vahetama ehk ei muutu laiemaks ohuks. Keskvõim kasutab olukorda kohati isegi ära, et suurendada enda kontrolli regioonis: toetades rahvast kohaliku võimu vastu või soostudes regionaalseid liidreid aitama. Ajakirjanikele on aga pandud keeld raporteerida teiste provintside probleeme, et teated neist ei leviks.

Paar aastat tagasi olid mikroblogid platvormiks, kus inimesed enda probleeme avalikkuse ette tuua said. Nüüd on neile suukorv pähe tõmmatud ja endised sõnakaimad arvamusliidrid on kesktelevisioonis patte kahetsenud. Vahepeal, eriti seoses olümpiamängudega, tundus, et õhustik muutus vabamaks, praeguseks on aga nii meedia- kui internetivabadust taas piiratud.

4) Teatavasti on Hiinas ligikaudu 600 miljonit interneti kasutajat ehk netizeni. Kuidas sobituvad nemad poliitilisse raamistikku?

Internetifoorumites tõstatatakse erinevaid teemasid, ka selliseid, mis on keskvalitsuse suhtes kriitilised. Lähiminevikus viidi läbi uuring, mis analüüsis, mida tsenseeritakse. Tuli välja, et mitte niivõrd kriitikat, vaid aktivismi ehk ületõsusudele kutsumist, isegi siis, kui demonstratsioon oli valitsust pooldav. Internet töötab ventiilina: inimestel lastakse mingi piirini kriitilisi arvamusi avaldada, et nad saaksid end seal välja elada. Kui 2009. aastal mingi teema piisavalt kajastust pälvis, siis oli sel mõju ka riigi poliitikale, enam mitte selles ulatuses.

5) Kuuldavasti on poliitika Hiinas üsnagi võrgustikupõhine, nt naftaäri on koondunud teatavate perekondade kätte. Kas selles võib näha kalduvust dünastiatele?

Hiinas võib tõepoolest märgata üht fraktsiooni, mis üldiselt koosneb revolutsioonikangelastest, kelle lapsi nimetatakse princelinguteks. Ka Bo Xilai ja Ji Xiapingi isas kuulusid sinna gruppi. Partei üritab siiski jätkuvalt püsida meritokraatlik ehk alt ülesse tõusmine peaks käima läbi saavutuste.

6) Kas Hiinas eksisteerivad komnoored ja pioneerid?

Koolilapsed käivad punarätid kaelas, kuid kommunistlikud noorteorganisatsioonid pole Hiinas lineaarne tee kommunistliku parteini: komnoor olemine, ei kindlusta parteisse saamist ja komnooreks olemine ei ole parteisse saamise eelduseks.

7) Mis on valitsuse peamised ideoloogilised sloganid ja väljendid? A la „never forget national humiliation“.

Suured sloganid polegi ehk nii levinud kui idee tsiviliseeritud, harmoonilisest ühiskonnast. Kõik linnad on täis vihjeid sellele mõttele, näiteks kui teel on ehitustöö, siis saadab seda silt:  „väike ebamugavus tsiviliseeritud ühiskonna nimel“ jne. Samuti on rahva seas juurdunud idee, et kui poleks kommunistlikku parteid, poleks ka uut ja arenenud Hiinat.

8) Kui palju Hiina tavakodanik tunnetab, et elab kommunistlikus riigis?

Igapäevatoimetustes ta seda eriti ei tunneta: tänavapildis seda näha pole, sest sõnumid seintel rõhutavad pigem patriotismi ja natsionalismi. Sotsiaalne turvavõrgustik ja sotsiaalsete garanteeringute süsteem on vähem arenenud kui liberaalsemates riikides nagu Eesti. Kommunismi on tunda vaid retoorikas.

9) Kuidas on naise positsioon muutunud?

Kommunistlikus ideoloogias rõhutati sugudevahelise võrdsuse vajalikkust. Osade allikate põhjal on selles valdkonnas viimasel ajal pigem toimunud tagasiminek: vahepeal ideoloogiliselt pealesurutud suguline võrdsus on asendunud traditsiooniliste soorollidega: naine peab enne  abiellumist olema neitsi ja pärast seda jääma koju, mitte minema tööle. Õige mees peab pere üleval pidama. Lisaks abiellub naine mehe peresse, mitte enda omasse.

10) Mis on kandvad väärtused ühiskonnas? Kas konfutsianislikud?

Seda on raske üheselt määratleda. Tudub, et praeguses ühiskonnas valitsevad väga materjalistlikud väärtused, mis on segunenud traditsiooniliste konfutsianistlike väärtustega. Mao Zedongi ajal üritati side traditsioonidega murda ja see tekitas vaakumi, mille 1980ndatel täitis majandusarengu poole pürgimine. Materjalismi kõrvale midagi kindlat ja defineeritavat pole siiani kerkinud.

11) Mitu aastat on Hiinas sõjaväeteensitus?

Kohustuslikku ajateenistust Hiinas ei rakendata, sest vabatahtlikest tuleb kvoot täis. Vabatahtlikke on niivõrd palju, sest ajateenistus on üks võimalus maapiirkondade noortel enda elujärge parandada, leida kindel töö ja teenistus. Maal ei pruugi olla raha, et maksta keskhariduse või kõrghariduse eest. 9 klassi on kohustuslikud ja tasuta, kuid kõik järgnev on tasuline. Seetõttu lähevadki sõjaväkke pigem vaesed.

Konspekteeris Maarja Mets