13.04 Andrei Hvostov

Jüri Pilviste: Kokkuvõte Andrei Hvostovi loengust

Teisipäeval, 13. aprillil käis Rahvusvaheliste Suhete Ringile loengut pidamas RSR-i poolt 2009. aasta parimaks välispoliitikast kirjutajaks valitud Andrei Hvostov.

1963. aastal Jõhvis sündinud Andrei Hvostov on ajakirjanik, esseist ja kirjanik. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis ajalugu, töötanud ajalehtedes Rahva Hääl, Eesti Päevaleht ja Eesti Ekspress. Läbinud 2-aastase ajateenistuse Nõukogude armees, 2005. aastast omab Eesti Kaitseväe nooremleitnandi auastet ning on käesoleval ajal ka Kaitseliidu liige.

Teemaks: Kuidas asjad tegelikult käivad?

Esialgu pakuti teemaks Eesti-Soome suhted. Ütles teemast ära, kuna ei valda soome keelt.

Ajakirjaniku töö juurde käib kirjutamine asjadest, millest ise tihti midagi väga ei jaga.

Hvostovi arvates on eksamil on üliõpilase põhiülesandeks varjata seda, mida ta ei tea. Sama “tõde” kehtib ka ajakirjanike ja nende kirjutiste puhul.

Hvostov kutsuti NATO Tallinnas toimuva välisministrite mitteametliku kohtumise asjus Brüsselisse, kus Balti ajakirjanikud kohtusid “mitteametlikult” NATO peasekretäri ja muude tähtsate NATO strateegilise planeerimise tüüpidega. Ilmselt jääb looduslike asjaolude tõttu Tallinna NATO “tippkohtumine” üldse ära (teisipäeval oligi veel oht, et NATO välisministrite kohtumine Eestis jääb ära, kuid õnneks kolmapäeva hommikul asjaolud lahenesid Paetile ja ta “külalistele” positiivses suunas).

Brüsselis kohtuti NATO peasekretäriga omamoodi “offtopic” kohtumisel. See tähendab, et seal räägitud asjadest ei tohi ajakirjanikud avalikult rääkida või siis kui räägivad, ei tohiks tsiteerida kindlaid nimesid jne.

Lisaks ajakirjaniku ametile peab Hvostov ennast ka kirjanikuks ja tunnistab, et tihti võib rääkida umbluu muinasjuttu. Seega kogu järgnev tekst selle Brüsseli ajakirjanike kohtumise ja seal räägitud teemade kohta võib olla kõigest unenägu.

Uus NATO julgeoleku kontseptsioon

NATOs on välja töötamisel uus kümne aastane kontseptsioon. Eelmine kontseptsioon töötati välja 1999 aastal, mil NATO veel elas külma sõja lõppemise “eufoorias”. Usuti endiselt ajaloo lõppu ja loodeti helgemat stsenaariumi tulevikuks. Areng oli hoopis teistsugune ja paljud sündmused on viinud hoopis pessimistliku arusaamiseni.

12 targa klubi

12 inimesest on kokku pandud klubi, kes peaks välja töötama NATO uue kontseptsiooni. 12 tarka mees juhib naine, endine USA riigisekretär Madeleine Albright. Miks neid inimesi on 12? Sellele küsimusele Hvostov vastust ei tea. Ka Jeesusel oli 12 jüngrit.

Eestit ja teisi Balti riike esindab seal üks lätlane.

NATO uus kontseptsioon võetakse vastu kusagil selle aasta lõpus novembris. Tõenäoliselt vahepealset arengut ei kajastata. Selle 12. targa vahepealse töö arutamine võib endaga kaasa teatud erimeelsuste ja konfliktid erinevate riikide vahel. Erinevatel NATO liikmetel on teatud “rahvuslikud” huvid, mida üritatakse sinna sisse kirjutada, kuid mis ei ole paljudele teistele liikmesriikidele vastuvõetavad. Näiteks Balti riigid võivad tahta sisse kirjutada teatud ida ohu, mis kindlasti ei oleks sellises sõnastuses hetkel vastuvõetav Prantsusmaale ega Saksamaale.

NATO probleemid

NATO põhiliseks probleemiks on see, et NATO pigem reageerib tulekustutamise korras rahvusvahelistele sündmustele.

Reageerimise reþiimis töötamine ei ole efektiivne, sest ei ole arvestatud planeerimisega teatud ohustsenaariumite üle. Ka NATO peakorteris ei saada enam hästi aru, mis on nende põhiülesanne. NATO teeb peaaegu kõike, kuid ei tee midagi hästi. Hvostov arvab, et NATO võiks leida mingi põhitegevuse ja sellega hästi tegeleda.

1999. aastal koosnes NATO 16 riigist ja hetkel on liikmeid 28.

Hetkel on uutel sellina tunne, et nende arvamusega ei arvestata. Ka Eestis levib selline arvamus, kuna me ei ole selle klubi tegevusse andnud oma intellektuaalset osakut.

Kolmas põhjus uue kontseptsiooni väljatöötamises seisneb selles, et paljud suurvõimud väljaspool NATOt vaatavad väga teravalt sellele, mis siin toimub ja millega NATO tegeleb.

Sellele on vaja anda vastus.

1999. aastal oli NATO kontseptsioon üsna Euroopa keskne.

Tänapäeval on lisandunud väga palju Euroopa väliseid küsimusi, millega peab tegelema. Näitena võib tuua kliima muutused, energeetika, globaalsetest katastroofidest tekkinud humanitaarprobleemid jne.

Kuidas suhtuda NATO ekspeditsioonidesse?

NATO on muutunud ekspeditsioonide ja missioonide keskseks.

Kohapealsed vajadused on jäänud unarusse ja nendele ressurssi ei jätku.

NATO ei suuda üksinda teatud probleemidele lahendust leida, sest puudub tsiviilkomponent.

Seda väidet võib Hvostovi arvates tõlgendada väga mitmeti.

Vestluses Jüri Luigega tuli välja, et Eesti otsustajad ei usu selle tsiviilkomponendi lisamisse ja see ei ole ka Eesti huvi. Hvostov ise spekuleerib, et mõeldes NATOle välja mingeid tegevusvaldkondi, mis tungivad sügavale tsiviilellu, püütakse lisada uusi funktsioone, kuna tegemist on seni olnud võrdlemisi eduka organisatsiooniga. Argielust võib tuua näite inimesest, kes saab oma tööga hästi hakkama ning selle tõttu saab ta pidevalt tööd juurde. See kehtib ajakirjanduses, riiklikes struktuurides, eraettevõtluses jne. Sama seos kehtib ka organisatsioonide puhul. Samas tekib küsimus, kas NATO on ikka olnud viimasel ajal nii väga edukas?

Usutakse, et NATO on edukas oldud ja kui anda juurde tegutsemissuundi, siis peaks organisatsioon ka seal edukas olema.

Hvostov ei ole selles kindel. NATO “edulugu” Afganistanis “natukene” tumestab seda seisukohta.

NATO peab lahendama sellise küsimuse, et mis seis jääb globaalse sõjalise koostööga arvestades neid riike, kes ei ole NATOs, kuid kelle panus on suurem kui nii mõnelgi liikmesriigil. Heaks näiteks on Austraalia, kelle solidaarsus NATOs avaldub palju selgemalt ja reljeefsemalt kui nii mõnelgi päris NATO riigil.

Brüsselis üritatakse leida sild ELi ja NATO vahel. Kuna see suhteliselt tume maa, siis selle kohta on veel hetkel raske midagi öelda.

Raketikaitsekilbi ja tuumarelvastuse problemaatika võiks ka olla uues kontseptsioonis kaetud, kuid selle vorm on endiselt veel ebaselge.

Rõhutatakse, et NATO uus kontseptsioon peab dokumendi kujul olema hästi lühike ning väga konkreetne, et seal oleks võimalikult vähe selliseid osiseid, mida saaks tõlgendada kui “tricky items”. Mitmetitõlgendust ei tohi olla. Hvostov loodab, et NATO otsustajad on võib-olla õppinud sellest fiaskost, mis tabas ELi põhiseaduse kirjutajaid. 2004 aastal muutus see tõeliseks rahvusriikide (eelkõige Prantsusmaa ja Holland) egotripiks, kui üritati tõestada oma huvisid ELis ja suruti sinna projekti väga palju rahvusriikide isiklikke huve. Hvostov arvab, et ongi parem, et see omal ajal läbi kukkus. NATO uus kontseptsioon olgu lühikene ja konkreetne.

Dokument võiks olla mingis mõttes konsensuslik kokkuvõte sellest, mis juba on käsil. Looma peaks dokumendi, kus ei tohiks olla midagi hingematvalt uut. See tagaks ka dokumendi kiirema vastuvõtmise.

NATO uus kontseptsioon ei ole kindlasti väga analüütiline. Ei ole selle näol ilmselt ka tegemist mingi vägeva imevahendiga. NATOl on väike mure, et seda dokumenti juba praegu haibitakse üles ja publikul võib olla tekkinud kõrgendatud ootus selle suhtes. Võib-olla ei tule sellest midagi.

Ülal on tegu ülevaatega nendest põhipunktidest, mida kajastati Brüsselis Balti ajakirjanikele. Hvostov toob välja, et hea ajakirjanik peaks oskama küsida tobedaid küsimusi. Kõrgetasemelise positsiooniga vastaja tavaliselt ei tohiks väga oodata tobedaid küsimusi ja sellega seoses võib-olla vastatakse midagi sellist, mida tüüpküsimuste puhul ei pruugi kuulda.

Küsimuste ja vastuste voorus tõusis esimese teemana õhku NATO seisukoht Prantsusmaa Mistral-tüüpi laevade müümise osas Venemaale. Brüsselis rõhutati, et relvamüüke ei hakata käsitlema selles dokumendis.

Rasmussen oli kolmas inimene, kellega ajakirjanikud said rääkida. Hvostovile tundus, et esimesele kahele NATO esinejale esitatud küsimused kirjutati üles ja anti vahepeal Rasmussenile. Kui Rasmussen tuli esmakordselt ajakirjanike ette, pidas ta teatud mõttes manitseva paariminutise kõne, kus ta oli ära vastanud eelnevalt ajakirjanike poolt tõstatatud teemad, et ilmselt vältida neidsamu ”ebameeldivaid” küsimusi. Vene-Prantsuse relvatehingu teema tõusis mitu korda küsimustes üle.

Nutikaim küsimus ajakirjanike poolt oli “Kas NATO funktsionaalne ankurdamine teatud piirkondades on kooskõlas Washingtoni lepinguga, kus on piiritletud NATO tegevus artikkel viies Euroopa ja Põhja-Atlandi ruumiga. NATO peaks tegelema ainult sellega, mis jääb põhjapoole Vähi pöörijoont. See tähendab seda, et Afganistanis toimuv ei ole kuidagi külge õmmeldav artikkel viiele. Näiteks Jüri Luik kahetses väga, et seda operatsiooni ei suudetud nii selgeks rääkida, et see oleks läinud artikkel viie alla. Seda ei õnnestunud teha ja mida ebaveenvamaks NATO tegevus Afganistanis läheb, seda raskem on seda teha. Sellele küsimusele on raske vastata.

Ajakirjanikele rõhutati, et algset Washingtoni lepet, mis on algne NATO sünnitunnistus, keegi puutuma ei hakka. Kuidas see 1949. aastal vastuvõetud dokument viia kokku 2010 aasta nõuetega, seda Hvostov ei teadnud. Kuid seda on ääretult vaja.

NATO peakorteris kujutatakse ette, et Hiinale ja Indiale peaks olema sobilik, et nendes riikides elatakse NATOle kaasa. Samas keegi ei taha, et NATO muutukas globaalseks politseinikuks. Samas globaalselt ei teata, mida täpselt sellelt organisatsioonilt tahetakse.

Kuna tegu oli Balti ajakirjanike kokkusaamisega, siis ühe teemana sunniti pidevalt peale Afganistani. NATO tegelased tahtsid rääkida NATOst ja Afganistanist, kuid ajakirjanikud tahtsid peamiselt rääkida Venemaast.

Suheldes Venemaa kõrgete ametnikega, on NATOs aru saadud, et suur osa Venemaa välispoliitilistest avaldustest on pigem suunatud sisetarbimiseks. Näiteks Lavrovi toon on väga muutlik vastavalt sellele, kas kohtutakse Brüsselis või Moskvas. Kremli tornide mõjul muutub retoorika väga vihaseks. Siiski Moskvas käiakse ja lastakse endale öelda igasuguseid asju, et näidata, et Venemaaga arvestatakse ja neid kuulatakse.

Venemaa 2009 aasta õppustesse oli kaasatud ligi 30 000 sõdurit. Rahvusvaheline lepe on selline, et kui üle 13 000 mehe osaleb õppustel, siis peaks kutsuma kohale ka vastaspoole vaatlejad. Venemaa 2009. õppustele ühtegi NATO esindajat ei kutsutud. Läbipaistvuse nõue sai rikutud.

On leitud kolm ühist valupunkti NATO ja Venemaa vahel.

Näiteks üks on raketikilbi küsimus.

Afganistan võiks olla teine valupunkt. Venemaa kannatab otseselt Afganistani narkokaubandusest.

Kolmas küsimus võiks olla rahvusvaheline terrorism.

NATOs kardetakse kontseptsiooni väljatöötamisel üksikute riikide huvisid. NATO sees võib tekkida tüli näiteks Venemaa staatuse üle. Venemaa peab olema kas vaenlane või liitlane. Mõlemad korraga ei saa olla. Probleemiks on sõltuvus Vene energeetikast.

Tundub, et venelased tahavad energeetikaküsimusi militariseerida.

Hvostovi arvates küberrünnaku teemat ei kajastata uues kontseptsioonis. Väidetavalt peab NATO iga päev tegelema ligi 100 küberrünnaku tõrjumisega.

Kui Rasmussen rääkis oli peamiseks kaasavõtmise sõnumiks, et NATO peakorteris oodatakse Balti riikidelt seda, et nad aitaks kaasa kõigi vahenditega sellele kaasa, et NATO ja Venemaa suhted oleksid võimalikult pingevabad. Olgu me siin võimalikult vaiksed, tasased ja rahulikud. NATOs väga hinnatakse seda!!!

Kui rääkida Baltimaade asendist NATOs, siis Rasmussen jagas kiidusõnu. Samas see ei maksa just palju midagi. Rasmussen oli veel aasta tagasi Taani peaminister ja juba sellest ajast peetakse teda suureks Eesti sõbraks.

Rasmussen kahtleb Balti riikide sõjalises võimekuses ja selles, et kolmepeale saadakse hakkama õhuturbe ülesehitamiseks.

Rasmussen ja ka teised esinejad said küsimuse, kas NATOl on olemas kaitseplaan Baltikumi osas.

NATO-l on kaitseplaanid kõikide riikide jaoks. Ei ole olemas eraldi kaitseplaani Baltikumi jaoks. Küsimuse peale seda täpsustada öeldi, et see on saladus.

Britid on välja arvestanud, et 12% Eesti kaitseväe isikkoosseisust on käinud välismissioonil. Sõjaväelaste rotatsioon on liiga suur. Britid, kes hindavad eestlaste panust, on mures. Eesti panustab ebaproportsionaalselt palju ja kodus jäävad teatud asjad tegemata.

Jüri Luik oli valmis tunnistama, et need asjad, mida Eesti sõdurid õpivad Afganistanis ei ole rakendatavad Eestis. Kuna olud on kardinaalselt teised, siis neid oskusi ei saa siin kasutada.

Ajakirjanikult nõutakse suurt empaatiavõimet. Hvostov on seda viimasel ajal päris palju enda peal testinud ja arendanud. Näiteks kujutage ette ennast USA presidendina ja mõelge, milline peaks olema see olukord, kui te olete valmis vajutama “punast” nuppu? Kas Sina vajutaksid USA presidendina “punast” nuppu Baltikumi pärast?

Konspekteeris Jüri Pilviste

12.09 
David Vseviov
"Kuidas mõtestada minevikku?"