13.04 Andrei Hvostov

Jüri Pilviste: Kokkuvõte Andrei Hvostovi loengust

Teisipäeval, 13. aprillil käis Rahvusvaheliste Suhete Ringile loengut pidamas RSR-i poolt 2009. aasta parimaks välispoliitikast kirjutajaks valitud Andrei Hvostov.

1963. aastal Jõhvis sündinud Andrei Hvostov on ajakirjanik, esseist ja kirjanik. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis ajalugu, töötanud ajalehtedes Rahva Hääl, Eesti Päevaleht ja Eesti Ekspress. Läbinud 2-aastase ajateenistuse Nõukogude armees, 2005. aastast omab Eesti Kaitseväe nooremleitnandi auastet ning on käesoleval ajal ka Kaitseliidu liige.

Teemaks: Kuidas asjad tegelikult käivad?

Esialgu pakuti teemaks Eesti-Soome suhted. Ütles teemast ära, kuna ei valda soome keelt.

Ajakirjaniku töö juurde käib kirjutamine asjadest, millest ise tihti midagi väga ei jaga.

Hvostovi arvates on eksamil on üliõpilase põhiülesandeks varjata seda, mida ta ei tea. Sama “tõde” kehtib ka ajakirjanike ja nende kirjutiste puhul.

Hvostov kutsuti NATO Tallinnas toimuva välisministrite mitteametliku kohtumise asjus Brüsselisse, kus Balti ajakirjanikud kohtusid “mitteametlikult” NATO peasekretäri ja muude tähtsate NATO strateegilise planeerimise tüüpidega. Ilmselt jääb looduslike asjaolude tõttu Tallinna NATO “tippkohtumine” üldse ära (teisipäeval oligi veel oht, et NATO välisministrite kohtumine Eestis jääb ära, kuid õnneks kolmapäeva hommikul asjaolud lahenesid Paetile ja ta “külalistele” positiivses suunas).

Brüsselis kohtuti NATO peasekretäriga omamoodi “offtopic” kohtumisel. See tähendab, et seal räägitud asjadest ei tohi ajakirjanikud avalikult rääkida või siis kui räägivad, ei tohiks tsiteerida kindlaid nimesid jne.

Lisaks ajakirjaniku ametile peab Hvostov ennast ka kirjanikuks ja tunnistab, et tihti võib rääkida umbluu muinasjuttu. Seega kogu järgnev tekst selle Brüsseli ajakirjanike kohtumise ja seal räägitud teemade kohta võib olla kõigest unenägu.

Uus NATO julgeoleku kontseptsioon

NATOs on välja töötamisel uus kümne aastane kontseptsioon. Eelmine kontseptsioon töötati välja 1999 aastal, mil NATO veel elas külma sõja lõppemise “eufoorias”. Usuti endiselt ajaloo lõppu ja loodeti helgemat stsenaariumi tulevikuks. Areng oli hoopis teistsugune ja paljud sündmused on viinud hoopis pessimistliku arusaamiseni.

12 targa klubi

12 inimesest on kokku pandud klubi, kes peaks välja töötama NATO uue kontseptsiooni. 12 tarka mees juhib naine, endine USA riigisekretär Madeleine Albright. Miks neid inimesi on 12? Sellele küsimusele Hvostov vastust ei tea. Ka Jeesusel oli 12 jüngrit.

Eestit ja teisi Balti riike esindab seal üks lätlane.

NATO uus kontseptsioon võetakse vastu kusagil selle aasta lõpus novembris. Tõenäoliselt vahepealset arengut ei kajastata. Selle 12. targa vahepealse töö arutamine võib endaga kaasa teatud erimeelsuste ja konfliktid erinevate riikide vahel. Erinevatel NATO liikmetel on teatud “rahvuslikud” huvid, mida üritatakse sinna sisse kirjutada, kuid mis ei ole paljudele teistele liikmesriikidele vastuvõetavad. Näiteks Balti riigid võivad tahta sisse kirjutada teatud ida ohu, mis kindlasti ei oleks sellises sõnastuses hetkel vastuvõetav Prantsusmaale ega Saksamaale.

NATO probleemid

NATO põhiliseks probleemiks on see, et NATO pigem reageerib tulekustutamise korras rahvusvahelistele sündmustele.

Reageerimise reþiimis töötamine ei ole efektiivne, sest ei ole arvestatud planeerimisega teatud ohustsenaariumite üle. Ka NATO peakorteris ei saada enam hästi aru, mis on nende põhiülesanne. NATO teeb peaaegu kõike, kuid ei tee midagi hästi. Hvostov arvab, et NATO võiks leida mingi põhitegevuse ja sellega hästi tegeleda.

1999. aastal koosnes NATO 16 riigist ja hetkel on liikmeid 28.

Hetkel on uutel sellina tunne, et nende arvamusega ei arvestata. Ka Eestis levib selline arvamus, kuna me ei ole selle klubi tegevusse andnud oma intellektuaalset osakut.

Kolmas põhjus uue kontseptsiooni väljatöötamises seisneb selles, et paljud suurvõimud väljaspool NATOt vaatavad väga teravalt sellele, mis siin toimub ja millega NATO tegeleb.

Sellele on vaja anda vastus.

1999. aastal oli NATO kontseptsioon üsna Euroopa keskne.

Tänapäeval on lisandunud väga palju Euroopa väliseid küsimusi, millega peab tegelema. Näitena võib tuua kliima muutused, energeetika, globaalsetest katastroofidest tekkinud humanitaarprobleemid jne.

Kuidas suhtuda NATO ekspeditsioonidesse?

NATO on muutunud ekspeditsioonide ja missioonide keskseks.

Kohapealsed vajadused on jäänud unarusse ja nendele ressurssi ei jätku.

NATO ei suuda üksinda teatud probleemidele lahendust leida, sest puudub tsiviilkomponent.

Seda väidet võib Hvostovi arvates tõlgendada väga mitmeti.

Vestluses Jüri Luigega tuli välja, et Eesti otsustajad ei usu selle tsiviilkomponendi lisamisse ja see ei ole ka Eesti huvi. Hvostov ise spekuleerib, et mõeldes NATOle välja mingeid tegevusvaldkondi, mis tungivad sügavale tsiviilellu, püütakse lisada uusi funktsioone, kuna tegemist on seni olnud võrdlemisi eduka organisatsiooniga. Argielust võib tuua näite inimesest, kes saab oma tööga hästi hakkama ning selle tõttu saab ta pidevalt tööd juurde. See kehtib ajakirjanduses, riiklikes struktuurides, eraettevõtluses jne. Sama seos kehtib ka organisatsioonide puhul. Samas tekib küsimus, kas NATO on ikka olnud viimasel ajal nii väga edukas?

Usutakse, et NATO on edukas oldud ja kui anda juurde tegutsemissuundi, siis peaks organisatsioon ka seal edukas olema.

Hvostov ei ole selles kindel. NATO “edulugu” Afganistanis “natukene” tumestab seda seisukohta.

NATO peab lahendama sellise küsimuse, et mis seis jääb globaalse sõjalise koostööga arvestades neid riike, kes ei ole NATOs, kuid kelle panus on suurem kui nii mõnelgi liikmesriigil. Heaks näiteks on Austraalia, kelle solidaarsus NATOs avaldub palju selgemalt ja reljeefsemalt kui nii mõnelgi päris NATO riigil.

Brüsselis üritatakse leida sild ELi ja NATO vahel. Kuna see suhteliselt tume maa, siis selle kohta on veel hetkel raske midagi öelda.

Raketikaitsekilbi ja tuumarelvastuse problemaatika võiks ka olla uues kontseptsioonis kaetud, kuid selle vorm on endiselt veel ebaselge.

Rõhutatakse, et NATO uus kontseptsioon peab dokumendi kujul olema hästi lühike ning väga konkreetne, et seal oleks võimalikult vähe selliseid osiseid, mida saaks tõlgendada kui “tricky items”. Mitmetitõlgendust ei tohi olla. Hvostov loodab, et NATO otsustajad on võib-olla õppinud sellest fiaskost, mis tabas ELi põhiseaduse kirjutajaid. 2004 aastal muutus see tõeliseks rahvusriikide (eelkõige Prantsusmaa ja Holland) egotripiks, kui üritati tõestada oma huvisid ELis ja suruti sinna projekti väga palju rahvusriikide isiklikke huve. Hvostov arvab, et ongi parem, et see omal ajal läbi kukkus. NATO uus kontseptsioon olgu lühikene ja konkreetne.

Dokument võiks olla mingis mõttes konsensuslik kokkuvõte sellest, mis juba on käsil. Looma peaks dokumendi, kus ei tohiks olla midagi hingematvalt uut. See tagaks ka dokumendi kiirema vastuvõtmise.

NATO uus kontseptsioon ei ole kindlasti väga analüütiline. Ei ole selle näol ilmselt ka tegemist mingi vägeva imevahendiga. NATOl on väike mure, et seda dokumenti juba praegu haibitakse üles ja publikul võib olla tekkinud kõrgendatud ootus selle suhtes. Võib-olla ei tule sellest midagi.

Ülal on tegu ülevaatega nendest põhipunktidest, mida kajastati Brüsselis Balti ajakirjanikele. Hvostov toob välja, et hea ajakirjanik peaks oskama küsida tobedaid küsimusi. Kõrgetasemelise positsiooniga vastaja tavaliselt ei tohiks väga oodata tobedaid küsimusi ja sellega seoses võib-olla vastatakse midagi sellist, mida tüüpküsimuste puhul ei pruugi kuulda.

Küsimuste ja vastuste voorus tõusis esimese teemana õhku NATO seisukoht Prantsusmaa Mistral-tüüpi laevade müümise osas Venemaale. Brüsselis rõhutati, et relvamüüke ei hakata käsitlema selles dokumendis.

Rasmussen oli kolmas inimene, kellega ajakirjanikud said rääkida. Hvostovile tundus, et esimesele kahele NATO esinejale esitatud küsimused kirjutati üles ja anti vahepeal Rasmussenile. Kui Rasmussen tuli esmakordselt ajakirjanike ette, pidas ta teatud mõttes manitseva paariminutise kõne, kus ta oli ära vastanud eelnevalt ajakirjanike poolt tõstatatud teemad, et ilmselt vältida neidsamu ”ebameeldivaid” küsimusi. Vene-Prantsuse relvatehingu teema tõusis mitu korda küsimustes üle.

Nutikaim küsimus ajakirjanike poolt oli “Kas NATO funktsionaalne ankurdamine teatud piirkondades on kooskõlas Washingtoni lepinguga, kus on piiritletud NATO tegevus artikkel viies Euroopa ja Põhja-Atlandi ruumiga. NATO peaks tegelema ainult sellega, mis jääb põhjapoole Vähi pöörijoont. See tähendab seda, et Afganistanis toimuv ei ole kuidagi külge õmmeldav artikkel viiele. Näiteks Jüri Luik kahetses väga, et seda operatsiooni ei suudetud nii selgeks rääkida, et see oleks läinud artikkel viie alla. Seda ei õnnestunud teha ja mida ebaveenvamaks NATO tegevus Afganistanis läheb, seda raskem on seda teha. Sellele küsimusele on raske vastata.

Ajakirjanikele rõhutati, et algset Washingtoni lepet, mis on algne NATO sünnitunnistus, keegi puutuma ei hakka. Kuidas see 1949. aastal vastuvõetud dokument viia kokku 2010 aasta nõuetega, seda Hvostov ei teadnud. Kuid seda on ääretult vaja.

NATO peakorteris kujutatakse ette, et Hiinale ja Indiale peaks olema sobilik, et nendes riikides elatakse NATOle kaasa. Samas keegi ei taha, et NATO muutukas globaalseks politseinikuks. Samas globaalselt ei teata, mida täpselt sellelt organisatsioonilt tahetakse.

Kuna tegu oli Balti ajakirjanike kokkusaamisega, siis ühe teemana sunniti pidevalt peale Afganistani. NATO tegelased tahtsid rääkida NATOst ja Afganistanist, kuid ajakirjanikud tahtsid peamiselt rääkida Venemaast.

Suheldes Venemaa kõrgete ametnikega, on NATOs aru saadud, et suur osa Venemaa välispoliitilistest avaldustest on pigem suunatud sisetarbimiseks. Näiteks Lavrovi toon on väga muutlik vastavalt sellele, kas kohtutakse Brüsselis või Moskvas. Kremli tornide mõjul muutub retoorika väga vihaseks. Siiski Moskvas käiakse ja lastakse endale öelda igasuguseid asju, et näidata, et Venemaaga arvestatakse ja neid kuulatakse.

Venemaa 2009 aasta õppustesse oli kaasatud ligi 30 000 sõdurit. Rahvusvaheline lepe on selline, et kui üle 13 000 mehe osaleb õppustel, siis peaks kutsuma kohale ka vastaspoole vaatlejad. Venemaa 2009. õppustele ühtegi NATO esindajat ei kutsutud. Läbipaistvuse nõue sai rikutud.

On leitud kolm ühist valupunkti NATO ja Venemaa vahel.

Näiteks üks on raketikilbi küsimus.

Afganistan võiks olla teine valupunkt. Venemaa kannatab otseselt Afganistani narkokaubandusest.

Kolmas küsimus võiks olla rahvusvaheline terrorism.

NATOs kardetakse kontseptsiooni väljatöötamisel üksikute riikide huvisid. NATO sees võib tekkida tüli näiteks Venemaa staatuse üle. Venemaa peab olema kas vaenlane või liitlane. Mõlemad korraga ei saa olla. Probleemiks on sõltuvus Vene energeetikast.

Tundub, et venelased tahavad energeetikaküsimusi militariseerida.

Hvostovi arvates küberrünnaku teemat ei kajastata uues kontseptsioonis. Väidetavalt peab NATO iga päev tegelema ligi 100 küberrünnaku tõrjumisega.

Kui Rasmussen rääkis oli peamiseks kaasavõtmise sõnumiks, et NATO peakorteris oodatakse Balti riikidelt seda, et nad aitaks kaasa kõigi vahenditega sellele kaasa, et NATO ja Venemaa suhted oleksid võimalikult pingevabad. Olgu me siin võimalikult vaiksed, tasased ja rahulikud. NATOs väga hinnatakse seda!!!

Kui rääkida Baltimaade asendist NATOs, siis Rasmussen jagas kiidusõnu. Samas see ei maksa just palju midagi. Rasmussen oli veel aasta tagasi Taani peaminister ja juba sellest ajast peetakse teda suureks Eesti sõbraks.

Rasmussen kahtleb Balti riikide sõjalises võimekuses ja selles, et kolmepeale saadakse hakkama õhuturbe ülesehitamiseks.

Rasmussen ja ka teised esinejad said küsimuse, kas NATOl on olemas kaitseplaan Baltikumi osas.

NATO-l on kaitseplaanid kõikide riikide jaoks. Ei ole olemas eraldi kaitseplaani Baltikumi jaoks. Küsimuse peale seda täpsustada öeldi, et see on saladus.

Britid on välja arvestanud, et 12% Eesti kaitseväe isikkoosseisust on käinud välismissioonil. Sõjaväelaste rotatsioon on liiga suur. Britid, kes hindavad eestlaste panust, on mures. Eesti panustab ebaproportsionaalselt palju ja kodus jäävad teatud asjad tegemata.

Jüri Luik oli valmis tunnistama, et need asjad, mida Eesti sõdurid õpivad Afganistanis ei ole rakendatavad Eestis. Kuna olud on kardinaalselt teised, siis neid oskusi ei saa siin kasutada.

Ajakirjanikult nõutakse suurt empaatiavõimet. Hvostov on seda viimasel ajal päris palju enda peal testinud ja arendanud. Näiteks kujutage ette ennast USA presidendina ja mõelge, milline peaks olema see olukord, kui te olete valmis vajutama “punast” nuppu? Kas Sina vajutaksid USA presidendina “punast” nuppu Baltikumi pärast?

Konspekteeris Jüri Pilviste

On 28th November, the guest lecturer in RSR was Marina Kaljurand who gave lecture on “Cyber Security – challenges and potential responses”. She has served as the Ambassador of Estonia to USA, Mexico, Russia, Kazahstan and Israel. She has also been the Minister of Foreign Affairs of Estonia. Currently, she is a Chair of the Global Commission on the Stability of Cyberspace.

First time when Marina Kaljurand learned about cyber security was in 2007 when Estonia was under politically motivated cyberattacks. Back then she was an Estonian ambassador to Russia and she had to explain what is happening in Estonia – DDoS-attacks. It was important to talk about this because cyber does not have borders and in this field, cooperation is necessary. She said that states are not allowed to take any illegal actions and according to international law they must stop every illegal action that is transiting their country. It was known back then that cyberattacks came from Russian territory – Estonia had all the legal instruments in place, but the will was missing (there was a cooperation between allies but not with Russia).

In year of Snowden’s disclosure, Kaljurand was posted to the US. She said that the US changed a lot during these times and question of trust was the most important. Estonia was the first country to have a bilateral agreement in cyber security with the US and it was used as a hook to bring Obama to Tallinn (he came later, though). For Estonian diplomats, it is very important to represent our country because usually nobody cares about us and many even do not know (still think that we are part of the USSR). That was the reason we had to find our niche – which is cyber (e-lifestyle, cyber security) – and now it opens the doors and starts the conversations.

Currently there are 84 global bodies dealing with cyber security. Marina Kaljurand is the Chair of the Global Commission on the Stability of Cyberspace. At first, they were hesitating to include Russian and Chinese experts but as it is a global commission, they need people from different countries. They also have Jeff Moss and Joseph Nye, also human rights activists, and civil society experts. Commission is a multistakeholder. Governments need to cooperate in order to be successful because there are a lot of actors in cyber area. There is an ideological division in between of how the ICT is seen – one side (especially the West) sees it beneficial (lets do it!) and another (i.e. Russia and China) side sees the use of the ICT as interfering (colour revolutions, influencing internal politics). It is difficult to cooperate between two divisions.

Cyber is not only for IT geeks, there are so many fields – diplomacy, international affairs, law, etc. For Kaljurand, cyber security is about stability, it is an open, secure, stable, and accessible Internet. 65% of people are not online yet, they are to join us and we need to have stable and secure Internet. She said that we have to raise the awareness to countries who have no idea what is happening in cyber field. Thus, although she had no idea what all the 84 bodies are doing, she was happy that there are so many of them who are raising the awareness.

In 2013, it was decided by the UN GGE that international law applies to cyber space. The question is about how (jurisdiction and sovereignty). When is the sovereignty of a state violated (for example, in case of malware or when somebody really dies because of a cyber-attack?) UN is the only global organization, but it is from the 1940s. UN will never agree on everything, thus we need a division of like-minded states who have the same understanding and norms on how to behave in cyber space. For example, norm is that it is not okay to attack financial institutions during the peace time. Every country should be interested in having common norms, but it is not possible to agree because of the ideological divisions. If UN cannot work on that, then a group of likeminded countries can. Other bodies are the EU and NATO and both have its roles, for example, cyber is the 5th domain of operations (in addition to air, space, land, maritime). There is a NATO Centre of Excellence in Tallinn. The aim of cyber stability is to avoid misunderstandings (confidence building is getting people together, OECD is doing an excellent work there).

Kaljurand also spoke about Estonia’s e-voting. She used Hack the Pentagon – hackers were asked to hack a system to find vulnerabilities – example and she wants to do the same in Estonia with e-voting. She believes that we have a good system but there is so much criticism from abroad and we need a PR-event - Hack Estonian e-voting. We need international hackers for that. Government is not ready yet but she is still convincing it. We need to face challenges but not to step back. It may happen that people perceive it as negative PR (hackers are hacking Estonia) but we need to explain a lot what are we doing and why. We were lucky to have an ID-crisis in 2017 because we started to feel ourselves too comfortable.

What is the future of UN GGE? Has it failed because in the last meeting the participating countries did not reach a consensus?

Internet of Things, terrorism, international law, norms, confidence building measures, capacity building – GGE is looking these five fields. GGE was supposed to write a report (goal was not to go back from what was agreed two years earlier). Kaljurand does not think that coming years show a will of agreeing on something, she said that coming years will be for educating.

She also said that we need to start asking something for return. For example, if some country wants assistance in e-taxation, then it must make a political statement (international law applies to cyber space or a statement about human rights). If a country is not willing to make a statement, then it should ask for an assistance from some other country.

How to deal with Russia and China?

She has no answer to that. Balkanization of Internet (different countries have different Internets). She does not see that we could find common ground with China or Russia because of the big ideological differences. It may happen that states reach the point where they agree that cyberattacks are not okay. 2007 nobody died, it was just humiliating. All the cyberattacks have been kind of mild but if cyber 9/11 happens then the world would come together, and states would have more will and intentions to agree on some rules. It is a grey zone if you do not have rules. People get to together usually when something bad happens, it has not happened with cyber yet.

Tech-people can do attribution, but it has a political dimension as well, as it depends on the politicians (do they have the courage to say it out or not). She referred to former Minister of Defence Jaak Aaviksoo who said that we did reasonable attribution and our conclusion is that when somebody does everything like a dog then most probably it is a dog. Attribution is a political question and increasingly states should say that they were attacked by this or that country.

You can buy cyber weapons from the black market but it’s too primitive. It will change with Artificial Intelligence (AI) and internet of things, it will be cheaper for terrorists. So far it has not been used. KRATT – Estonian law on AI (obligations, responsibilities). Finland, company who has AI in its board, EE-FIN are competing on who will have the law first.

Why are there so many diplomatic efforts (84)?

She does not know what all of them are doing. On the one side, it is good that so many institutions are discussing cyber security. 2004 or 2007 nobody was discussing cyber but today everybody is discussing it. Her commission tries to look at what others are doing. It is good to have so many even if they duplicate. It is important to discuss and educate people.

Cyber security is connected to open internet. Are the EU and US values the same if something goes south?

US is very vocal about open internet, freedom of the Internet. They are strong supporters of human rights online and open internet. There are differences how countries see intelligence etc but basically, we are on the same side. We may disagree on small things, but we share the same principles and understanding.

Could you elaborate more on EU’s role (EU diplomacy toolbox) concerning cyber security?

Cyber diplomacy toolbox – if something happens how do we react. International law allows retaliation. We have regulations. What are the measures in case of cyberattack against a member state? All the rules apply to cyber security (political statements, sanctions etc). The same as the EU has done in the case of Crimea. In the EU it is easier than in NATO. In NATO, there is no mechanism of what to do in case of an attack.

However, there is a problem with the EU and overregulation - EU is very happy when it can regulate something. EU is not a single market, with cyber it is more complicated, there are more regulations. Some regulations are needed because you need to have some frames. You have to know what is allowed and what is not. It is difficult to find a balance.

How Is the cooperation with industries?

Estonia is cooperating pretty well with the industries. All industries (Microsoft, Facebook) complained that governments were not cooperating enough. Industries have ideas. States will not give away authority on retaliation, attribution etc. It is about attitudes (I know how to do my job!). Governments are starting to understand that they can’t do anything without industries. In the end, they have IT-nerds, governments cannot afford them. Hackers are going to school and teach cyber hygiene to students. Teachers were negative until they started to cooperate with the policemen. She said that hackers despite their image are not bad guys.

How much is Estonia an ideal case? How to implement it to other countries?

Estonia is doing well. Other countries need to find what is suitable to them. They don’t need to copy; every country (state) can find something what is interesting to them. Estonia needs to introduce what we are doing and urge others to find what is interesting to them. You can always do the same thing but with going around the corner.

Konspekteeris Kert Ajamaa