12.12 Raoul Lättemäe

12. detsembril pidas 2017. aasta sügissemestri viimase loengu Eesti Panga rahvusvaheliste ja avalike suhete osakonna juhataja Raoul Lättemäe. Loengus keskendus ta rahvusvahelise finantsarhitektuuri ja IMFi mõiste ning olemuse seletamisele ja nende seostele Eesti majandusega.

Rahvusvaheline finantsarhitektuur (lühend RFA) on uus mõiste monetaarpoliitika nimetamiseks. RFA on kogum rahvusvahelisi lepinguid ja institutsioone, mis reguleerivad riikidevahelisi finantssuhteid. Institutsioonide tegevusalasse kuuluvad näiteks erinevate valuutade vahetuskursside ja kaubandusbilansi tasakaalu monitoorimine. Keskne foorum finantsarhitektuuri loomis- ning rakendamisprotsessis on 1944. aastal loodud International Monetary Fund (lühend IMF) ehk Rahvusvaheline Valuutafond. Fond loodi autarkia (majanduspoliitika, mis taotleb sõltumatust kaupade sisseveost) ja protektsionismi (kodumaist ettevõtlust tollide ja sisseveo piiramisega kaitsev majanduspoliitika) vältimiseks. Elik, IMF loodi globaliseeruva majanduspoliitika tõhustamiseks. IMFi äärmiselt lihtsustatud olemus on hädaabifond, mis suudab tänu liikmesriikide sissemaksetele pakkuda majanduskriisis riikidele finantstuge. IMF tegutseb kõige aktiivsemalt rahvusvahelise finantssüsteemi stabiilsuse tagamisega hoidmaks ära potentsiaalseid kriise vaesemates riikides. Globaliseerumine tagab finantssüsteemi laiaulatuslikkuse – mida rohkem riike on IMFi pühendunud, seda väiksem on tõenäosus, et üht neist tabab ettearvamatu kriisisituatsioon. Kriisisituatsioonis tegeleb IMF selle ohjeldamisega, sel juhul on eesmärk kriisi hoidmine tekkekoha piirides. Lisaks IMFile on majanduskriiside vältimiseks loodud finantsarhitektuurilisi institutsioone, mis tegelevad finantsstabiilsuse seire ja nõustamisega, kindlustusnõustamisega ja üleüldise majanduspoliitika järelevalvega.

IMFi struktuur tänapäeval

Rahvusvahelisse valuutafondi kuulub 189 liiget. Viimane liituja on Nauru Vabariik, kelle liitumisprotsessi varjutas poliitiline murepilv. Nimelt tunnustas Nauru Venemaa okupatsiooni Ukrainas, seisukoht, mis ei harmoneeru demokraatlike riikide ühendusega, nagu seda on IMF. Seetõttu on Valuutafondist kõrvale jäänud ka Põhja-Korea ja Lääne-Sahara ning kõrvale astunud Kuuba. Ülemaailmse organisatsiooni peakontor asub USA pealinnas Washingtonis. Sõltumata peakontorist, ei asu 189 liikmesriigi sissemaksed, mida on võimalik tasuda nii reservvaluutas kui ka vekslitena, mõnes Washingtoni hoones, vaid pangakontol, kuhu iga-aastaselt tasuvad riigid kindla summa (Eesti puhul on see alla protsendi sisemajanduse kogutoodangust). Reservvaluuta laekub IMFi kontole Special Drawing Right’is ( SDR – IMFi valuuta, mis koosneb USA dollarist, Ühendkuningriigi naelast, eurost, jaapani jeenist ja hiina renminbi’st). IMFi juhatus koosneb 24 direktorikohast, mille hulgast kaheksa on nn. Euroopa direktorite kohad. Niinimetatud seetõttu, et koos Euroopa riikidega jagavad sama tooli mitmed euroopavälised riigid. Näiteks esindab üks direktor korraga nii Austriat kui ka Türgit ja üks direktor esindab Beneluxi maid ning Aserbaidžaani. See tähendab, et otsuste tegemisel on see tarvis enne läbi arutada väikeses ringis ja seejärel direktorite laua taga. Suurim kaal otsuste langetamisel on USAl, kelle hääl moodustab tervikust 16%, mis tagab vetoõiguse, sest otsuse kinnitamiseks on tarvis 85% liikmete nõusolek. Hääleõigus jagatakse viieaastase vahega arvutatava kvoodi järgi. Hääleõigus koosneb sisemajanduse kogutoodangu osakaalust maailmamajanduses, väliskaubanduse osakaalust, volatiilsuse näitajast – rehkendus asetatakse astmesse 0,95, et suurendada väikeriikide osalust ning lõpuks rakendatakse veel ad hoc (spetsiaalse otstarbe) printsiipi. Eurooplaste suure osatähtsuse teemal on sõna võtnud Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker, kelle arvates võiks Euroopa riigid koonduda ühele või kahele toolile, et Euroopa kui terviku otsus oleks selgem. Ameerika Ühendriigid on aga kritiseerinud hääleõiguse jaotamisel kasutatavat 0,95 astme rakendamist, sest see vähendab majanduslike hiidude, nagu USA, Hiina ja Jaapan, häälte osatähtsust.

IMFi tegutsemisviis

Direktorite nõukogus on riigid esindatud kas rahandusministeeriumi või keskpangaga. Tavaliselt esindab rahandusministeerium, aga näiteks Eestit ja Saksamaad esindavad keskpangad. Direktorite laua taga esindab üks direktor samal ajal Islandit, Norrat, Rootsit, Soomet, Taanit, Eestit, Lätit ja Leedut. Seetõttu käib Eesti Panga direktor Ardo Hansson iga kahe nädala tagant kohtumas teiste Põhja-Balti direktoritega, et anda Rootsist pärit esindavale direktorile nõu ja aru, milliseid otsuseid on tarvis langetada. Ardo Hanssoni edastatava info tagab Raoul Lättemäe koos oma 24pealise osakonnaga. Peamine aruteluteema direktorite laual on laenude jagamine riikidele: kas, kui palju, kui kauaks. Riikide, mille majanduspoliitika on IMFi nõukogu hinnangul kriisis või sinna suundumas, sissemaksed tagastab IMF kas lühi- või pikaajalise laenu näol. Lühiajalisel laenul on intressimäär väiksem, pikaajalisel suurem. Laenu tähtaja määrab IMFi nõukogu, kuid laenu peab küsima riigi valitsus. IMFi analüütikud uurivad, kas riik suudab näiteks pensione välja maksta, kas ta on ettevõtetele võlgu, milliseid arveid saaks edasi lükata jms murekohti. Murekohtade vältimiseks teostavad IMFi vaatlejad sõltumatut majandusseiret igas liikmesriigis. Seire põhjal antakse riigi majandust kontrollivale organile nõu, millised on raskuspunktid ja kuidas nendega peaks tegelema. Nõuannete mittejärgimisel IMF riigile laenu ei anna. Kui antud lühiajaline laen ei teeninda riiki, võib riik sattuda laenude tsüklisse. Vajakajäämisi esineb ka põhimõttelistes küsimustes: IMF seisab vahetuskursside ühtlustamise ning siseriiklikult konverteeritava valuuta eest. Hoolimata sellest, et mõned Aafrika, Lähis- ja Kaug-Ida riigid selle põhimõttega ei nõustu, on nad ikka IMFi täieõiguslikud liikmed. Märkimisväärne on fakt, et kuigi muist ettevõtete käive on suurem kui mõnel väiksemal riigil, ei tegele IMF suurettevõtete nõustamise või neile laenamisega.

IMFi mõju maailmas

Globaliseerumine on loonud maailmas tervikuna jõukust juurde. Seejuures on jõukust kogunud juba jõukad riigid, nagu USA, Prantsusmaa, Suurbritannia, ja ka vaesemad riigid. Siiski on tekkinud kihistumine, mille vastu astutakse endasse sulgumise ja protektsionismiga. Juba Obama administratsiooni ajal suhtusid vabariiklased skeptiliselt rahvusvahelist finantsarhitektuuri puudutavatesse reformidesse. Vabariiklasest president Trump on lubanud vähendada USA osalust rahvusvaheliste organisatsioonide rahastamisel. Raoul Lättemäe sõnul on aga USAl mõistlik panustada edaspidigi rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, kuna organisatsioonisiseselt on ka suurriigil võimalus kasutada teiste riikide kaubandusbilansi ülejääki. Selline poliitika kannaks edasi vabaturumajanduse olemust ehk riik tekitaks erasektorile keskkonna, kus viimane omab vabu käsi tegutsemiseks.

Enim on IMF tegevusest võitnud Aasia. Hiina eestvedamisel loodi 2016. aastal IMFi ja Euroopa Keskpanga sarnane organisatsioon Asian Infrastructure Investment Bank (lühend AIIB), kuhu kuuluvad ka mõned Euroopa riigid. AIIB (56 liiget) ja G20laadsete organisatsioonide loomine näitab, et riigid, kelle hääl hetkel IMFis loeb vähem, kui see nende rahvaarvu arvestades peaks lugema, on võimelised looma konkureerivad seltse. Konkureerivate, kuid väiksemate organisatsioonide loomine seab kahtluse alla üleilmsete organisatsioonide võimekuse, sest väiksemas ringis on lihtsam otsuseid vastu võtta ja neid ellu viia. Euroopaski on tekkinud alternatiiv IMFile, Euroopa Stabiilsusmehhanism (lühend ESM), mis võib kaotada IMFi vajalikkuse Euroopas. Suurima rahastaja, Euroopa, kaotamine mõjuks IMFile laastavalt. Samas on paljud Euroopa riigid suuresti sõltuvad väliskaubandusest väljapoole Euroopat, seega on tõenäoline, et veel IMF ei degradeeru.

 

Finantsarhitektuur ja IMF Eestis

Eesti on IMFi liige alates 1992. aasta 26. maist. Siiani pole Eesti Panga direktor Põhja-Balti valijaskonda esindanud, kuid 2023. aastal võib selleks avaneda võimalus. Põhja-Balti valijaskonna suurimaid probleeme on ad hoc printsiibi rakendamine. Põhjariigid tahavad, et  ad hoc’i rakendataks ka IMFile antud lisaraha eest hääleõiguse jagamisel.

Peamine IMFi puudutav diskussioon Eestis seisnes euroalaga liitumisel Kreeka abistamises. Enne Eesti euroalaga liitumist olid IMFi liikmesriigid arutanud, kui suurelt ja kui kaua Kreekat toetada. Juba oli sätestatud, et abirahad laekuvad kõigist liikmesriikidest. Vastse liituja suur mure seisneski teadmatuses: kas teisel jaanuaril, 2011. aastal, peab Eestigi välja käima määratu hulga raha? Ei pidanud, IMF küsis raha proportsionaalselt. Sealjuures, euroalaga liitumisel asendas Eesti oma senised võlakirjad IMFis reaalsete sissemaksetega. Eesti pole IMFilt palju laenu võtnud, seega teenib riik majanduskasvult tulu, mitte ei maksa seda intressina Valuutafondile tagasi.

Rahvusvaheline finantsarhitektuur pole igapäevane käibeväljend juhuslikule möödujale, kuid äärmiselt vajalik ning ettenägelik poliitika majandusvaldkonnas. Seepärast on tarvis seda mõista ning läbi mõistmise tajuda finantsarhitektuuri ülemaailmset ulatust. IMF on justkui globaalne hall kardinal, keda tegutsemas nähakse harva, aga kes tegelikult tõmbab niite.