12.03 Peeter Raudsik

12. märtsil toimunud RSRi loengus oli külas Peeter Raudsik, kes rääkis Süüria kodusõja pöördepunktidest.

Lähis-Idas on igal kümnendil olnud mingi teed andev sündmus, mis on seda kümnendit siis defineerinud. Ehk kui me hakkame 80ndatest peale, siis 1979 aasta jaanuari islamirevolutsioon defineeris seda kuidas 80ndatel hakkas regioonis võimudünaamika muutuma. 90ndatel olid esimene lahesõda, Iraagi tungimine Kuweiti ja hiljem ameeriklaste sekkumine konflikti. See pani aluse kuidas regioonis riigid omavahel hakkasid suhestama ja kuidas Lääs seda regiooni vaatas. 2000ndatel oli loomulikult 2003, ehk USA invasioon Iraaki: sissetung sinna ning Saddam Husseini maha võtmine. Kõik see mõjutas väga tugevalt regioonis toimuvat. Siis jõuamegi järjega 2010.aastasse ja sellele järgnevasse perioodi, mille lõpus me tegelikult oleme. Loomulikult Araabia kevad, need revolutsioonid mis algasid Tuneesiast aga hiljem levisid üle kogu regiooni. Tegelikult juhtunut defineerisid ja defineerivad siiamaani, kuidas me ühtpidi regiooni näeme ja teistpidi kuidas need inimesed seal teineteisega suhestavad. Süüria kodusõda oli ja on Araabia kevade kõige teravam konflikt ja meid kõige rohkem mõjutavam konflikt.

17.12.2010 Tuneesias Mohamed Bouazizi süütas ennast põlema. Paar nädalat hiljem ta suri haiglas, kuid süütamisest algasid Tuneesias protestid mis kasvasid rahva revolutsiooniks. 14.jaanuaril Ben Ali, kes oli siis Tuneesia valitseja, astus tagasi. Tekkis küsimus kas see on üksikjuhtum Tuneesias või levib toimunu regioonis. Läänes oldi skeptilised selle osas et toimunu on rohkem kui vaid üksikjuhtum ning usuti, et see ei saa muutma kogu regiooni. Selle tõestuseks 16.1.2011 Steven Welt avaldas artikli, kus kordas et midagi suuremat ei tule toimuma. Kuu aega hiljem astus Egiptuse president Hosni Mubarak tagasi.

Tegelikult enne Araabia kevadet oli üks põhiküsimusi teoreetikute seas miks polnud demokraatia laienenud Lähis-idasse. Läänes mõeldi välja palju erinevaid teooriaid ning Steven Welt tugines nendele teooriatele tehes omasid järeldusi. Arusaam oli, et on küll neid üksikjuhtumeid aga rahvas ei ole erinevatel põhjustel valmis demokraatiat vastu võtma. Araabia kevad näitas et tahe muutusteks on päris kindlasti olemas.

Araabia kevad ei läinud mööda ka Süüriast. 2011.aastal algasid seal protestid, kõigepealt Lõuna-Süürias, kus oli märtsi keskel kõige suurem väljaastumine. Kõik näis minevat samamoodi nagu teistes regiooni riikides. Süürlased ootasid rahuliku võimuvahetust, nagu oli toimunud Tuneesias ja Egiptuses. Süürias puhkes rahvarevolutsioon. Meeleolu oli sarnane nagu Eestis laulva revolutsiooni ajal. Süürias aga ei lõppenud revolutsioon Bashshār al-Asadi võimult kadumisega, vaid Bashshār al-Asad andis teada, et kui “nad” on sunnitud kasutavad nad mässajate ja “võõra võimu poolt võrgutatud” inimeste mahasurumiseks. Sellest võis juba välja lugeda, et Süüria situatsioon saab olema fundamentaalset teistsugune kui Tuneesia ja Egiptuse. 1985.aastal oli ka Bashshār al-Asadi isa surunud vägivaldselt maha mässu ning on esitatud väiteid et kuna ta oli näinud korra vägivalla tõhusust mässu allasurumisel, kasutas ta ka ise sama meetodit.

Pöördepunktiks oli hetk mil Süüria mässulised hakkasid saama välisabi. Abi said nad igalt poolt. Regioonis ei olnud ühtegi riiki, kes ei oleks Süüria konflikti näppe toppinud. Välisabi mõtteliseks alguspunktiks võib pidada Obama ütlust, et punane joon on keemiarünnakud ja kui nende kasutamine jätkub, sekkub USA tugevamalt. Peale sekkumist suruti Süüriale peale väga mitmelt rindelt. Probleem aga oli, et mässuliste rühmitusi oli väga palju ja nad varieerusid ilmalikest tõeliste radikaalideni välja. Tekkis küsimus kellele neid relvi tuleks siis anda. Siiski 2014.aastal tegi Obama otsuse anda abi Süüria mässulistele. USA andis peamiselt “kõike mis ei tapa” ja “kõige mis tapab” tõid alale Saudi-araabia, Qatar ja teised riigid.

Rühmituste problemaatiline pool aga ära ei kadunud ja just nende probleemide pärast USA ja Euroopa hoidusid ise sõjaliselt sekkumast. Printsiip oli et nii palju kui vaja aga nii vähe kui võimalik. Sellepärast hakkas mässulistel kaduma usk oma võimekusse. Radikaalsemad ehk ka konservatiivsemad jõud hakkasid võime koguma. Kõige värvikam näide sellest oli Islamiriik.

Millest tihti vaadatakse mööda on, kust Islamiriik sai äkitselt oma suure jõu. Pärast Iraagi invasiooni 2003.aastal ilmnes et USA sõdurid olid vanglates piinanud väga paljusid iraaklasi. Argument mis on hiljem loodud on, et need inimesed keda seal piinati vabanesid mõned aastad hiljem ning lõpetasid ISISe vormis. See et neid vanglast pääses on fakt: 2012.aasta suvest 2013.aasta novembrini Iraagi vanglatest kas põgenes või päästeti välja umber 1300 jihadisti. See eelnes vahetult enne Islamiriigi tõusu.

Islamiriik kehtestas ennast väga võimsalt Süüria ja Iraagi territooriumil ning Lääs hakkas hirmunult moodustama koalitsioone selleks, et Islamiriik hävitada. Bashshār al-Asadi probleem nihkus tahaplaanile. Dünaamikat muutis Putini 28.9.2015 peetud kõne ÜROs. Kõnes andis ta mõista, et pole nõus Islamiriigi tegudega ning kaks päeva hiljem algasid Venemaa õhurünnakud Süürias. Esialgselt räägiti et Venemaa astub uude Afganistaani, ehk astub sõtta mis on juba “pungil”. Seda aga ei juhtunud ja Venemaa taktika oli väga väljapeetud. Venemaa suhtumine aga oli, et kõik mässulised on nagunii terroristid ja pole mõtet hakata tegema vahet rühmituste vahel, vaid pommitada tuleb kõiki. 2016 mõrvati Türgis Venemaa suursaadik, mis kinnitas et Venemaa võitlus on just terroristide vastu.

Süürias oli selleks hetkeks killustunud ja ala oli nii palju erinevaid jõude, et nähti et Süüria taastamine tsentraliseeritud riigiks ei ole enam võimalik. Konfliktis osalenud riigid mõtlesid juba kuidas võimu Süüria alal jagada, kuid Bashshār al-Asad oli oma võimu tagasi saanud, eriti Venemaa sekkumise tagajärjel. Praeguseks on Islamiriik maha surutud, Venemaa on Süüria mässulised maha surunud ning olukord on märksa lihtsam.

Mis siis “saama hakkab”? Süüria lähitulevik sõltub kolme konflikti (Idlibi, kirde-Süüria ja lõuna-Süüria konflikti) lahenemisest. Idlibis on Süüria mässulised, keda jätkuvalt toetab Türgi aga rahaliselt Qatar. Ala on sissepiiratud ja kuigi praegu on seal ametlikult relvarahu, on viimastel nädalatel selgelt näha mõlematel pooltel aktiivsust. On karta, et situatsioon eskaleerub väga kiiresti. See konflikt võtab selle aasta sees veel väga vägivaltse pöörde. Teine küsimus on kirde-Süürias, kus on kurdid kes varasemalt olid Damaskuse riigi all aga keda täna toetab USA. Kurdide olukord on pehmelt öeldes keeruline. Nende kõige suurem probleem on, et nad pole suutnud otsustada kellega nad ühes paadis tahavad olla. Kurdid loomulikult ise tahavad suuremat autonoomiat, kuni iseseisva riigini. Seda et neile seda ei anta näitas 2017.aasta september ja oktoober kui kurdid tegid Iraagis iseseisvus referendumi, mida lõpuks keegi ei tunnistanud. Ajalugu näitab, et ei ole vahet kes on võimul, kurdidele ei anna keegi suuremat võimu. Kolmandaks teemaks on Lõuna-süüria, ehk situatsioon kus Israel on väga selle astu et Iraan oleks nende piiride lähistel. Iraan on väga tugevalt toetanud Süüria valitsust Süüria konfliktis ning sellest tulenedes on Süürias Iraani sõjalised nõuandjad. Israel aga soovib, et nad oleks eemal Israeli riigipiiridest ning ideaalis üldse Süüriast lahkunud. Lõuna-süüria küsimus on eeskätt just Israeli ja Iraani vaheline võitlus, mis toimub Süüria pinnal.

Konspekteeris Margaret Tilk