10.04 Eero Janson

Mis on Eesti Pagulasabi?

Tegeleme Eestisse jõudnud pagulastega, kuid suurem osa meie tööst on siiski humanitaarabi väljaspool Eestit, mistõttu olekski paslik hoopis sellest rääkida. Inimesed lahkuvad eelkõige selle pärast, et nende kodudes pole esmavajalikku. Humanitaarabiga püütakse seda probleemi lahendada.

2015-2017 olin ÜRO Pagulasameti (UNHCR) konsultant Eestis. Olen näinud pagulasmaastikku nii väikeste kui ka globaalsete organisatsioonide vaatevinklist. Väike MTÜ on palju kiirem ja efektiivsem. Kogemusi oleme saanud eelkõige Ukrainast ja Lähis-Idast.

Mis on humanitaarabi?

Mis on esimene asi, mis humanitaarabiga seoses pähe tuleb? – Sõda, Aafrika, Erik Laane. Mulle endale tuleb esimesena pähe jope, sest olen väiksena humanitaarabina jopesid saanud. 1990. aastatel toodi väga palju humanitaarabi – suurem osa oli jama. Näiteks tuttav, kes töötas puuetega laste koolis, rääkis, et kooli saadeti vanameeste ülikondi ja voodihaigete pesu – jama.

Humanitaarabi ajaloost

Solferino lahing. Toimus Põhja-Itaalias. See oli üks lahingutest, milles hukkus kümneid tuhandeid inimesi. Sinna sattus šveitsi meedik Henry Dunant, kes pani tähele, et lahinguväljale jäi tohutult haavatuid, kelle eest keegi ei hoolitsenud. Ta otsustas neid abistada. Sellest kasvas välja Punase Risti organisatsioon, mis koondas humaanseid inimesi, kes tahtsid teisi aidata. Ühtlasi kasvas sellest välja Genfi konventsioon, mille sisu võib taandada lihtsaks põhimõtteks: “Haavatuid tuleb aidata.”

Teises maailmasõjas oli tsiviilohvreid kaks korda rohkem kui lahingus langenuid. See kriis viis ÜRO loomise ja järgmiste Genfi konventsioonide sõlmimiseni. Neil kõigil on erinevad fookused, kuid need räägivad samast asjast. Punkt 3 ütleb, et sõjast mitte osa võtvaid inimesi tuleb kaitsta.

Aeg edasi... Nigeeria kodusõda (1967-1970) oli esimene televisioonis edastatud konflikt, mis tekitas tohutult palju illusioone ja lõi klišeedest. Nälgivad Aafrika lapsed on sealt.

Live Aid on hea näide sellest, kuidas meedia kaudu humanitaarkonfliktid tähelepanu saavad. Koguti miljoneid dollareid, anti üle Etioopia võimudele. Võimud parajasti viisid läbi kollektiviseerimist, mis ilmselt oligi näljahäda põhjus... aga inimesed nägid ja võtsid osa!

1990. aastate algus... 1993. aastal maailmas 47 relvakonflikti. Kodusõjad: Rwanda, Bosnia, Kaukaasia... Srebrenica Bosnias. Rwanda – suur läbikukkumine humanitaarsektoris. Õiged otsused jäid tegemata. Paraku keegi ei vastutanud. Riigid küll tunnistasid, et võib sekkuda suveräänsusesse, aga tegelikult rahuvalvemissioonid ei saavutanud midagi: lihtsalt vaadati pealt, kuidas tapetakse. Vastuseks loodi koordineerimiskeskus OCHA, hakati sekkumist standardiseerima. Jõuti Sphere standarditeni. Need käsitlevad toiduabi, vett jms. Normide loomine läks üsna detailseks.

2004. India ookeani tsunami. Humanitaarabi organisatsioone oli väga palju. Visati tohutult palju raha Indoneesia abistamiseks, kuid abi koordineerimine oli nõrk. Kuskile läks liiga palju, kusagile liiga vähe. Näiteks otsustas üks abiorganisatsioon Indoneesia rannikul anda kaluritele paate. Mägirahvas hakkas tasuta paatide tõttu kalastama, mis viis omakorda keskkonnaprobleemideni.

Väljakutsed, millest me täna räägime, on võrdlemisi uued. Globaalne kooperatsioon ja professionaalsed organisatsioonid on üsna noored.

2010. Haiti maavärin. Tohutult raha. Palju organisatsioone. Rahuvalvajad. Esimene sekkumine oli edukas. Kannatanute baasvajadused täideti ära. Samas aastate järel algas suur kooleraepideemia. Koolera pärines rahuvalvajate baasist, kus reovett ei filtreeritud. Võime head tahta, aga kukub välja nii nagu alati. Humanitaarabi põhiprintsiip on do no harm. Parem tegemata jätta, kui teha halvasti!

Levinud probleem humanitaarabi vallas: uued konfliktid saavad palju raha, mistõttu vanad probleemid jäävad tagaplaanile.

Klastrisüsteem

Humanitaarabi katab kogu inimeste vajaduste spektri – toidust mobiilsideni. Humanitaarabi toetub neljale põhimõttele:

1)      humaansus: inimestel on õigused ja see on piisav põhjus nende abistamiseks;

2)      sõltumatus: humanitaarabi osutamisel ei tohi pooli valida – nt ei saa Ukrainas Venemaa poolel olevate inimeste abistamisest loobuda. Me ei saa rahastada Ukrainat rohkem, sest ta on meile huvitavam;

3)      võrdne kohtlemine: sotsiaalsed määratlused ja poliitilised vaated meid ei huvita – lähtume inimese vajadustest.

4)      neutraalsus: abi peab olema suunatud tsiviilisikutele ega tohi jõuda sõjaväelasteni.

 

Halb näide Eestist: Umbes kaks aastat tagasi aitasime Ukrainas meditsiiniabi osutada. Osa vahenditest osteti ekspordi suurendamiseks sihilikult Eesti firmadelt. Hiljem tuli välja, et selle arvelt tehti liigseid kulutusi ning abi polnud vajaduspõhine.

Levinud probleem toidupakkide jagamise juures: need müüakse maha, sest raha on vajalikum. Humanitaarabi sektor liigub aina rohkem rahapõhiste sekkumiste suunas – see võimaldab inimestel iseseisvalt otsustada, mida parajasti vaja on, ühtlasi aitab elavdada kohalikku turgu.

Kuivõrd saab riigi puhul üldse rääkida humaansusest?

Nii ja naa. Välisministeerium rahastab arengukoostööd ja humanitaarabi. Arengukoostöö on poliitiline valik. Arengukoostööd kasutatakse teinekord ka poliitilistel eesmärkidel, nt ÜRO JN häälte saamiseks. See, et Eestis kaetakse pagulastele tehtud kulutused arengukoostöö fondist, ei ole korrektne.  Humanitaarabi peaks jällegi olema poliitilistest piirangutest täiesti vaba.

Kas raha jagamine ei ole ohtlikum?

Seda võib näha spetrina, mille ühes otsas on eelnevalt komplekteeritud pakk ja teises otsas tingimusteta raha jagamine. Pakk on hea vaid siis, kui turg ei toimi ja toitu osta ei saa. Sinna vahele jääb veel nt talong, millega saab nt kindlast poest vajalikke asju osta. Kõik lähtub kontekstist – milline sekkumisdisain valida.

Liibanon

Bekaa org. Liibanon on täis isetekkelisi telklinnakuid. Sajad tuhanded elavad mugavusteta telkides. Ajapikku muutuvad need linnakud linnadeks.

Shatila – kurikuulus palestiinlaste põgenikelaager (1982. aastal tegid kristlastest püssimehed seal veretööd). Linnad on piiratud, mistõttu kasvada saab ainult ülespoole. Ehitusjärelvalvet pole. Elektrijuhtmed ohustavad elu.

Ukraina

Meie tegutseme põhiliselt livelihood sektoris. Pakume inimestele vahendeid raha teenimiseks. 2014-2015 ka toidupakkide jagamine ja hiljem meditsiiniline abi haiglatele. Toidupakkide jagamise asemel tasub pigem toetada kohalike turgude tekkimist. Ukraina on praegu nukras seisus – mida ida poole, seda halvem. Huvitav, et linlased sõltuvad humanitaarabist rohkem, sest nad ei saa ise sööki kasvatada. Maa inimestel on võimalik oma peenart harida, ühtlasi meelitab küla vähem sõdivate osapoolte tähelepanu.

Ukrainas on umbes 300 inimest, kellel oleme aidanud ettevõtlusega alustada. Nt puusepp Igor. Ostsime temale masina, et ta saaks mööblit valmistada.

Kuidas leiate oma Igorid ja Valentinad?

Me tegutseme otse kohapeal. Üldjuhul leiame abivajajad kohalike aktivistide või sotsiaalabitöötajate kaudu – nad mõistavad olusid ja tunnevad inimesi isiklikult.

Kuidas on lood Lätis ja Leedus?

Humanitaarabi organisatsioone ei ole. Nad võivad muidugi raha anda. Eestis on vabasektoris kaks humanitaarabiorganisatsiooni.

Kui palju vabasektori organisatsioone üldse Ukrainat abistab? Ega pole ohtu, et keegi saab abi arvelt rikkaks ja keegi jääb üldse ilma?

Abi koordineerib OCHA, sh piirkondlikult – organisatsioonid vahetavad infot selle kohta, kes kus tegutseb, nii saavad kõik piirkonnad proportsionaalselt abi. Meil on ka mitmeastmeline süsteem, mis hindab inimeste haavatavust, uurib ega inimesed pole juba varem abi saanud jne. Ametlikku registreerimist me siiski inimestelt ei nõua, sest riigis on palju bürokraatiat.

Kuidas mõõdate tulemuslikkust? Kuivõrd saab Ukraina ja Liibanoni olukorda hinnata?

Kombineerime erinevaid hindamisinstrumente: rahuolu, sissetulek jms.

Ukrainas üritame inimesed viia nad toiduabilt iseseisva toimetulekuni. Et Ukraina konflikt on juba kolm aastat vana, peab edasi liikuma, sest nii kaua ei saa toidupakke viia. Eesmärk on aidata inimesel oma elatusvahendid taastada. Näiteks soetasime ühele loomaarstile varustuse. Ta pidi eelnevalt oma kodukohast kiiresti põgenema ja jättis kõik tööks vajaliku maha. Samamoodi abistasime pagarit, kes nüüd lõi ise kaks uut töökohta. Pidev toiduabi on kallim kui ühekordne kulutus elatusallika taastamiseks.

Liibanon on jällegi kontraste täis. Näiteks Beirut on rikkam kui Tallinn. Vajadused on samuti ajapikku muutunud. Laagrites tuleb täita baasvajadusi. Vajadusi on lõpmatult, aga väike organisatsioon peab lõpuks niši valima.

Kuidas hindate rahvusvahelist reageerimiskiirust?

Looduskatastroofide puhul on kiirus hea – seda oli näha nt Haitis. Aeglasemalt arenevate kriiside puhul on otsustamine keerukam. Tekib küsimus, millal sekkuda.

Kuidas kulgeb koostöö valitsusega

Kuna 0,14% SKPst peab riik iga aasta rahvusvahelisse abisse panustama, ollakse tihti kriiside puhul ettepanekute suhtes avatud. Lõpuks tehakse otsus siiski ministeeriumis endas – n-ö suletud uste taga.

Kuidas leiate motivatsiooni?

Töö ei ole kerge. Samas juba ülikooli aegadest tahtsin elada mõtestatud elu – olen selle valdkonna leidnud.