09.12 Augustine Meaher

Teisipäeval, 9. detsembril 2014 pidas RSR-ile loengu Augustine Meaher teemal "Australia: Anxious Nation".

Austraalia on murelik riik, kus pidevalt kardetakse sissetungi, kuigi tegelikult ei ole Austraalial põhjust karta. Ajaloost võib leida mitmeid selliseid näiteid. Üks esimesi näiteid austraallaste hirmust on Uus-Guinea lõunaosa hõivamine Queenslandi poolt 1883. aastal. Nad tegid seda, kuna kartsid, et Saksamaa tahab tungida Austraaliasse. Suurbritannia ei olnud hõivamisega nõus ning nõudis, et Queensland lahkuks Uus-Guinealt. Aasta pärast Queenslandi lahkumis Uus-Guinealt otsustas Saksamaa reageerida Queenslandi sammule ja annekteerida Põhja-Guinea. Austraallased pidasid seda tõestuseks, et Saksamaa soovib Austraaliat endale saada. London seepeale leebus ja otsustas, et küsib raha Uus-Guinea lõunaosa hõivamise eest. Tavaliselt kolooniad ei olnud nõus millegi eest maksma, kuid Queensland oli. Tulemuseks oli see, et nüüd oli Austraalial Saksamaaga maismaapiir.

Hirm Saksamaa ees ei tundugi nii kummaline selle kõrval, et 19. Sajandil kartsid austraallased ka Hispaania sissetungi. Nimelt olid Filipiinid Hispaania asumaa ning Austraalias arvati, et Hispaania võib Filipiine kasutada Filipiine platsdarmina sissetungiks Austraaliasse. Kardeti ka Venemaad, kuna Venemaa tegi Antarktikas maadeavastusi ning arvati, et seoses huvidega Antarktikas, on Venemaa sooviks ka tükk Austraaliast endale võtta või hõivata läheduses asuvaid saari. Selle vältimiseks asus Austraalia ise hõivama ümbritsevaid saari. Sellega seoses kardeti, et ka Uus-Meremaa võib sattuda Austraalia suhtes kurjadesse kätesse. Selle vältimiseks kirjutati Austraalia konstitutsiooni, et Uus-Meremaa peaks Austraaliaga liituma. Hirm Venemaa ees kadus 1905. aastal, mil Venemaa laevastik sai Jaapani laevastikult Tsushima lahingus lüüa. Hirm Venemaa ees asendus hirmuga Jaapani ees.

Mõlema maailmasõja ajal oli austraallastel ühesugune hirm. Nad kartsid, et kui Suurbritannia ei pea vastu, siis järgmisena rünnatakse neid. Siiski nad arvasid, et kui Suurbritannia peab Saksamaa rünnakutele vastu üksinda, siis on veel ohtlikum, kuna sellisel juhul Suurbritannia kasutab kõiki oma jõude, et kaitsta oma saari ja Austraalia kaitsmiseks neil jõude ei jätku.

1939. aastal puhkes sõda Euroopas. Suurbritannia esialgu ei soovinud, et Austraalia oma sõdureid Euroopasse saadaks. Austraalia sõdurite ülesandeks oli kaitsta Lõuna-Okeaaniat ja Singapuri. Austraalia, aga käis peale, et austraallastest sõdurid saadetaks Euroopa lahingutandrisse, kuna tahtis, et Austraalia sõdurid saaksid lahingukogemust, mis aitaks neil tulevikus paremini kaitsta Austraaliat välismaise sissetungi eest. Austraalia soov jäi peale ning Singapur ja Lõuna-Okeaania piisava kaitseta.

1941. aastal seoses Jaapani edasitungimisega Ida- ja Kagu-Aasias oli esimest korda ajaloos tõeline oht Austraaliale. Jaapanil puudusid otseselt invansiooniplaanid, kuid sõjategevus võis mõjutada ka Austraalia julgeolekut. Austraalia pidas ennast oluliseks sihtmärgiks. Tegelikuses puudus Austraalial strateegiline tähtsus. Austraalia ei olnud ette valmistunud sõjaks ning Suurbritannia ei olnud valmis Okeaanias enda valdusi kaitsma. Teati, et Britannia laevastikul kulub kuus kuud, et Austraaliasse piisavalt jõude saata. Puhkes paanika. Austraalias olid ainult sõdurid, keda kutsuti koaaladeks. Neid ei tohtinud välismaale saata ega ka situatsiooni, kus nad peaksid tulistama. Koaalad ei olnud sõjaks ettevalmistunud. Kuna Suurbritannia oli hõivatud sõjaga Euroopas ja Põhja-Aafrikas ning nüüd oli sõjas ka USA, siis pöörduti Ameerika Ühendriikide poole. USA ütles, et Austraaliale ohtu ei ole. Jaapan oli huvitatud puidust, naftatast ja muudest ressurssidest mida Indoneesias on, aga Põhja-Austraalias ei ole. Austraalia pöördus USA poole uuesti väitega, et kui Austraalia langeb Jaapani kätte, siis Jaapani laevastik liigub järgmisena Atlandi ookeani. USA Austraalia hirme tõsiselt ei võtnud.

1942. aastal pommitasid jaapanlased Darwinit. Linnas puhkes paanika. Kõige rohkem olid paanikas sõdurid, kes põgenesid linnast välja. Reaktsioonina rünnakule esitas Austraalia valitsus uue läkituse Ameerika Ühendriikidele, kuidas ja miks peab USA panustama Austraalia kaitsmisse. Austraalia väitis, et Austraalia on viimane bastion enne Ühendriike ja et Austraalia päästmine on ühtlasi ka USA lääneranniku päästmine. Seetõttu tuli Austraalia valitsuse arvates kiiremas korras USA väed riiki tuua. Ühendriikide esialgse eitava vastuse peale pöördus Austraalia peaminister lõpuks jumala poole, kuna polnud enam kellegi poole pöörduda. Peagi USA kaotas kõiki Filipiinide saared Jaapani kätte ning otsustas väed ümber paigutada Austraaliasse. Austraalia oli rahul, et lõpuks abi saabus, kuid häiritud, et see saabus nii aeglaselt.

Pärast Teist Maailmasõda Suurbritannia asus oma kohalolekut väljaspool Euroopat vähendama. Enne sõda väitsid austraallased, et nad on britid, kuid edasi nad seda thea ei saanud, kuna Suurbritannia lõpetas neile passide väljastamise 1948. aastal. Austraalia kehtestas immigrantidele keelenõuded. Nõuete eesmärgiks oli takistada immigratsiooni riikidest, mida peeti Austraalia suhtes vaenulikeks. Kardeti teistest rassidest inimesi ja kommuniste. Kui nad ei teadnud, mis keeli oskas immigrant, keda riiki lasta ei soovitud, siis tehti talle test mõne Suurbritannia impeeriumi väikese keele oskuse peale. Näiteks kasutati sel puhul Šotimaal levinud gaeli keelt. Nii sai takistada meelevaldselt mittesobivate immigrantide sissevool.

Austraallastel on ja on alati olnud väikese liitlase sündroom. Nad alati arvavad, et nad on kõige olulisem liitlane ja et neil on eriline suhe suure liitlasega. Praegu on suureks liitlaseks USA. USA, Austraalia ja Uus-Meremaa vahel sõlmiti 1951 sõjaline liit nimega ANZUS. Kui Uus-Meremaa katkestas koostöö USAga ANZUSi raames, siis Austraalia reageeris väga teravalt, kuna kartis, et Uus-Meremaa üle võib domineerima hakata mõni vaenulik jõud. Austraalia usub, et USA aitab neid, kui neil on abi vaja. Austraalia on igasse suuremass konflikti saatnud oma vägesid, kus Suurbritannia või USA on osalenud, lootes, et see garanteerib abi. Hirm pole 20. sajandil Austraaliast kuhugi kadunud: 1950ndatel kardeti Hiinat, 1960ndatel kardeti Indo-Hiina kommuniste, 1970ndatel Indoneesiat, 1980ndatel kardeti Nõukogude Liitu, 1990ndatel kardeti Kagu-Aasia kurjategijaid, 21. sajandil on nüüd kardetud islamiste. Keda järgmisena kardetakse? Võimalik, et jälle hakatakse kartma Venemaad. Kaks Venemaa laeva liikus Austraalia G20 kohtumise ajal Austraalia läheduses ja sellest tehti Austraalias väga ülepaisutatud kajastus. Seoses USA huvide nihkumisega Okeaaniasse, suurendab USA oma kohalolekut Austraalias. USA tahab ehitada baasi Darwinis. Lisaks on Ühendriikidel üks spioonibaas Austraalias ja nad tahavad veel ühte ehitada. Austraalia toetab kõiki samme, mis suurendavad Ühendriikide kohalolekut.

Tavaliselt on välisvaenlast vaja, et luua siseriiklikku ühtsust. Miks on Austraalial vaja välisvaenlast?

Austraalia vajab välisvaenlast sellepärast, et Austraalial on alati olnud vaenlane. Austraalia tunneb ennast isoleeritult. Kaheksa kuni kaksteist tundi peab sõitma lennukiga, et riigist lahkuda. Samuti jättis jaapanlaste rünnak Darwinile ja hirm jaapanlaste rünnaku ees väga sügava jälje austraallaste psüühikasse. Austraalia jaoks on hirmus see, et naabrid ei ole sarnased neile. Austraalia ei jaga oma naabritega ajalugu ega keelt ning ka välimuselt ei olda sarnased. Austraalia ja Uus-Meremaa on kaks väikest Euroopa riiki Kagu-Aasias. Aasia riigiks saamine praegu ei ole väga tõenäoline. Immigratsiooni tõttu võib siiski integratsioon regiooni teiste riikidega tugevneda järgneva 50-100 aasta jooksul. Siiski tuleb meelest pidada, et Austraalial on endisel riigipeaks kuninganna ja lipuks Union Jack.

Kas Austraalia on sanktsioneerinud Venemaad?

Suuruselt teine rahvusrühm kes oli Malasyan Airlinesi peal olid austraallased. Palju kaubandust Venemaaga ei ole, kuid sanktsioonid on kehtestatud Venemaa vastu. 1820-1905 kardeti Venemaad ja pärast Teist Maailmasõda kardeti kommunismi mis seostus Venemaaga. Vahetult pärast Teist maailmasõda on kergendanud Austraaliasse elama asumist see, kui migrant ütleb, et ta on pühendunud antikommunist. Pärast Austraaliasse elama asumist pidid uustulnukad oma vastumeelsust kommunismi suhtes tõestama ka tegudega. Baltikumist saabunud olid reeglina antikommunistid.

Missugused probleemid on Austraalias illegaalse immigratsiooniga?

Tavaline immigrant Austraalias on valge keskklassi kuuluv inimene, kes saabub lennukiga. Nendega pole probleemi. Illegaalid tulevad Indoneesia kaudu Indiast, Sri Lankast ja Afganistanist. Nad saabuvad paadiga Indoneesia läheduses asuvale Christmas Island’ile, mille Austraalia ostis Singapuril 1957. aastal. See ei olnud tark otsus, kuna nende saarte omamise tõttu on immigrantidel palju lihtsam jõuda Austraalia territooriumile, kus nad saavad Austraalia immigrantideks. Austraalia on näinud vaeva, et peatada illegaalne immigratsioon. Varasemalt piisas viis aastat immigrantide laagris elamisest ja said Austraalias elamisloa. Nüüd saadab Austraalia immigrante täis laevad tagasi või saadab immigrandid edasi Naurule, mis on väikeriik ja ühtlasi guaanosaar ekvaatori lähedal. Teiseks variandiks on immigrantide saatmine troopilisse Paapua Uus-Guineasse. Austraaliasse saab tulla ka turistina ja sinna elama jääda. Probleeme ei teki nii kaua kuni pole soovi riigist välja minna. Parempoolsed on kehtestanud immigratsioonivastased seadused. Vasakpoolsed olid vastu, kuid ei soovi neid enam muuta. Austraaliasse on alati raske sisse saada. Kakssada aastat tagasi pidid Austraaliasse saamiseks olema politseinik või vang. Pärast seda olid uksed avatud ja toimus kullaleikuohtadele tormijooks, kuid seejärel pandi kiirid jälle pinni ja oodati ainult valgeid immigrante.

Mida arvatakse Tony Abbott’ist Austraalias?

Ta on väga tavaline austraallane. Abbott’ist pidi algul saama vaimulik. Siiski sai temast vanemtoimetaja ühes olulisemas Austraalia lehes ja seejärel oli ta väga hea minister. Paljud arvavad, et ta on rumal. Tegelikult ta ei ole ta rumal. Tal õnnestus valitsust panna umbusaldama oma peaministrit pärast kahte aastat valitsemist. Tavaliselt on 6-10 aastat üks valitsus. Alati on kaks ametiaega järjest valitsus. Pärast umbusaldamist toimusid valimised. Abbott sai vähemusvalitsuse peaministriks. Järgnevatel valimistel läks Abbotil väga hästi. Osadele ta üldse ei meeldi. Abbott’i tugevuseks on teatav hoolimatus. Ta on külm ja kalkuleeriv. Ta paneb väga kõrgetele positsioonidele naisi. Abbott on viimasel ajal kaotanud populaarsust. Abbott’i õnneks on ka opositsiooni liider väga ebapopulaarne. 

Konspekteeris Henrik Mägi

On 28th November, the guest lecturer in RSR was Marina Kaljurand who gave lecture on “Cyber Security – challenges and potential responses”. She has served as the Ambassador of Estonia to USA, Mexico, Russia, Kazahstan and Israel. She has also been the Minister of Foreign Affairs of Estonia. Currently, she is a Chair of the Global Commission on the Stability of Cyberspace.

First time when Marina Kaljurand learned about cyber security was in 2007 when Estonia was under politically motivated cyberattacks. Back then she was an Estonian ambassador to Russia and she had to explain what is happening in Estonia – DDoS-attacks. It was important to talk about this because cyber does not have borders and in this field, cooperation is necessary. She said that states are not allowed to take any illegal actions and according to international law they must stop every illegal action that is transiting their country. It was known back then that cyberattacks came from Russian territory – Estonia had all the legal instruments in place, but the will was missing (there was a cooperation between allies but not with Russia).

In year of Snowden’s disclosure, Kaljurand was posted to the US. She said that the US changed a lot during these times and question of trust was the most important. Estonia was the first country to have a bilateral agreement in cyber security with the US and it was used as a hook to bring Obama to Tallinn (he came later, though). For Estonian diplomats, it is very important to represent our country because usually nobody cares about us and many even do not know (still think that we are part of the USSR). That was the reason we had to find our niche – which is cyber (e-lifestyle, cyber security) – and now it opens the doors and starts the conversations.

Currently there are 84 global bodies dealing with cyber security. Marina Kaljurand is the Chair of the Global Commission on the Stability of Cyberspace. At first, they were hesitating to include Russian and Chinese experts but as it is a global commission, they need people from different countries. They also have Jeff Moss and Joseph Nye, also human rights activists, and civil society experts. Commission is a multistakeholder. Governments need to cooperate in order to be successful because there are a lot of actors in cyber area. There is an ideological division in between of how the ICT is seen – one side (especially the West) sees it beneficial (lets do it!) and another (i.e. Russia and China) side sees the use of the ICT as interfering (colour revolutions, influencing internal politics). It is difficult to cooperate between two divisions.

Cyber is not only for IT geeks, there are so many fields – diplomacy, international affairs, law, etc. For Kaljurand, cyber security is about stability, it is an open, secure, stable, and accessible Internet. 65% of people are not online yet, they are to join us and we need to have stable and secure Internet. She said that we have to raise the awareness to countries who have no idea what is happening in cyber field. Thus, although she had no idea what all the 84 bodies are doing, she was happy that there are so many of them who are raising the awareness.

In 2013, it was decided by the UN GGE that international law applies to cyber space. The question is about how (jurisdiction and sovereignty). When is the sovereignty of a state violated (for example, in case of malware or when somebody really dies because of a cyber-attack?) UN is the only global organization, but it is from the 1940s. UN will never agree on everything, thus we need a division of like-minded states who have the same understanding and norms on how to behave in cyber space. For example, norm is that it is not okay to attack financial institutions during the peace time. Every country should be interested in having common norms, but it is not possible to agree because of the ideological divisions. If UN cannot work on that, then a group of likeminded countries can. Other bodies are the EU and NATO and both have its roles, for example, cyber is the 5th domain of operations (in addition to air, space, land, maritime). There is a NATO Centre of Excellence in Tallinn. The aim of cyber stability is to avoid misunderstandings (confidence building is getting people together, OECD is doing an excellent work there).

Kaljurand also spoke about Estonia’s e-voting. She used Hack the Pentagon – hackers were asked to hack a system to find vulnerabilities – example and she wants to do the same in Estonia with e-voting. She believes that we have a good system but there is so much criticism from abroad and we need a PR-event - Hack Estonian e-voting. We need international hackers for that. Government is not ready yet but she is still convincing it. We need to face challenges but not to step back. It may happen that people perceive it as negative PR (hackers are hacking Estonia) but we need to explain a lot what are we doing and why. We were lucky to have an ID-crisis in 2017 because we started to feel ourselves too comfortable.

What is the future of UN GGE? Has it failed because in the last meeting the participating countries did not reach a consensus?

Internet of Things, terrorism, international law, norms, confidence building measures, capacity building – GGE is looking these five fields. GGE was supposed to write a report (goal was not to go back from what was agreed two years earlier). Kaljurand does not think that coming years show a will of agreeing on something, she said that coming years will be for educating.

She also said that we need to start asking something for return. For example, if some country wants assistance in e-taxation, then it must make a political statement (international law applies to cyber space or a statement about human rights). If a country is not willing to make a statement, then it should ask for an assistance from some other country.

How to deal with Russia and China?

She has no answer to that. Balkanization of Internet (different countries have different Internets). She does not see that we could find common ground with China or Russia because of the big ideological differences. It may happen that states reach the point where they agree that cyberattacks are not okay. 2007 nobody died, it was just humiliating. All the cyberattacks have been kind of mild but if cyber 9/11 happens then the world would come together, and states would have more will and intentions to agree on some rules. It is a grey zone if you do not have rules. People get to together usually when something bad happens, it has not happened with cyber yet.

Tech-people can do attribution, but it has a political dimension as well, as it depends on the politicians (do they have the courage to say it out or not). She referred to former Minister of Defence Jaak Aaviksoo who said that we did reasonable attribution and our conclusion is that when somebody does everything like a dog then most probably it is a dog. Attribution is a political question and increasingly states should say that they were attacked by this or that country.

You can buy cyber weapons from the black market but it’s too primitive. It will change with Artificial Intelligence (AI) and internet of things, it will be cheaper for terrorists. So far it has not been used. KRATT – Estonian law on AI (obligations, responsibilities). Finland, company who has AI in its board, EE-FIN are competing on who will have the law first.

Why are there so many diplomatic efforts (84)?

She does not know what all of them are doing. On the one side, it is good that so many institutions are discussing cyber security. 2004 or 2007 nobody was discussing cyber but today everybody is discussing it. Her commission tries to look at what others are doing. It is good to have so many even if they duplicate. It is important to discuss and educate people.

Cyber security is connected to open internet. Are the EU and US values the same if something goes south?

US is very vocal about open internet, freedom of the Internet. They are strong supporters of human rights online and open internet. There are differences how countries see intelligence etc but basically, we are on the same side. We may disagree on small things, but we share the same principles and understanding.

Could you elaborate more on EU’s role (EU diplomacy toolbox) concerning cyber security?

Cyber diplomacy toolbox – if something happens how do we react. International law allows retaliation. We have regulations. What are the measures in case of cyberattack against a member state? All the rules apply to cyber security (political statements, sanctions etc). The same as the EU has done in the case of Crimea. In the EU it is easier than in NATO. In NATO, there is no mechanism of what to do in case of an attack.

However, there is a problem with the EU and overregulation - EU is very happy when it can regulate something. EU is not a single market, with cyber it is more complicated, there are more regulations. Some regulations are needed because you need to have some frames. You have to know what is allowed and what is not. It is difficult to find a balance.

How Is the cooperation with industries?

Estonia is cooperating pretty well with the industries. All industries (Microsoft, Facebook) complained that governments were not cooperating enough. Industries have ideas. States will not give away authority on retaliation, attribution etc. It is about attitudes (I know how to do my job!). Governments are starting to understand that they can’t do anything without industries. In the end, they have IT-nerds, governments cannot afford them. Hackers are going to school and teach cyber hygiene to students. Teachers were negative until they started to cooperate with the policemen. She said that hackers despite their image are not bad guys.

How much is Estonia an ideal case? How to implement it to other countries?

Estonia is doing well. Other countries need to find what is suitable to them. They don’t need to copy; every country (state) can find something what is interesting to them. Estonia needs to introduce what we are doing and urge others to find what is interesting to them. You can always do the same thing but with going around the corner.

Konspekteeris Kert Ajamaa