09.03 Roy Strider

Kaarel Kesamaa: Kokkuvõte Roy Strideri loengust

Teisipäeval, 9. märtsil oli Rahvusvaheliste Suhete Ringi ees aktivist ja publitsist Roy Strider, kes pidas loengu teemal "Tiibeti ja Mongoolia situatsioonide võrdlus"

Tiibetit ja Mongooliat on ühendanud sama religioon, milleks on budismi gelugi koolkond. Selle koolkonna esindajaks ja juhiks on dalai-laama. Küllalt sarnane on ka nende riikide minevik - mõlemad maad on olnud võimsad ja kaalukad läbi ajaloo. Nii Mongoolia kui ka Tiibet on teinud vallutusretki naaberterritooriumitele, ja kuigi Mongoolia impeerium on olnud vallutamises teatavasti palju edukam, ei tohi allahinnata ka Tiibeti vallutusretki. Mõlemal riigil oli ambitsioon vallutada naabreid ja saada võimsaks riigiks. Tänapäeval on mõlemad riigid sarnased seetõttu, et on eelmisel sajandil sattunud autoritaarse kommunismi ikke alla. Mõlema riigi kultuuri on autoritaarsete kommunistide poolt üritatud õnnestunult hävitada ja alavääristada.

Tiibetis sai nende oma budism tõelise hoo sisse tänu mongolitele. Dalai-laama tiitel anti esimesele dalai-laamale just mongolite khaani poolt ning seda tehti teatud mõttes vahetuskaubana. Tundub, et see oli puhtalt poliitiline tehing või pakt. Mongolite khaan tunnistas esimest dalai-laamat oma õpetajana ja teokraatliku juhina ning peale seda tunnistas dalai-laama sama khaani ametlikult Tðingis-khaani taassünnina. Mongoli impeerium lubas kaitsta budismi ja mongolid said toeks endale suure religioosse jõu ning võimaluse esitleda ennast budistlike sõdalastena. Tiibeti ja Mongoolia valitsejad olid küllalt võrdsed oma mõjujõult, vaatamata sellele, et khaan ajas ilmalikke asju ja dalai-laama oli peamiselt religioosne juht, sh Mongoolia khaani õpetaja.

Hiina väidab, et Tiibet on olnud nende riigi ajalooline piirkond ja osa, kuid tiibetlastel on selle väitele vastu seada omapoolsed mõjuvad argumendid. 13. sajandil asus muuhulgas ka tänase Hiina territooriumi valitsema Mongoli khaan ning tiibetlased kasutavad seda fakti tänapäeval hiinlastega vaieldes ja väidavad, et toonane superriik polnud puhtalt või ainult tänane Hiina impeerium, vaid segu erinevatest rahvastest ja seda valitsesid siiski mongolid. Mongoolia khaanist sai toona Hiina keiser ja Tiibet jätkas oma eksistentsi selle suure impeeriumi koosseisus. Edasi toimusid sündmused sama tempokalt: Mongoolia ja Tiibeti suurriigid hakkasid kokku kuivama. Mongolite suurimpeerium kaotas oma võimu 16. ja 17. sajandi vahetusel, kus toonane mongolite khaan ei viitsinud enam tegeleda sõdimisega ja vallutatud territooriumite kaitsmisega ning avastas palju meeldivamaid tegevusi, leides endas kunstianded. Selle kõige tulemusena khaani võim nõrgenes veelgi.

Eelmisel sajandil jäid mõlemad riigid autoritaarse kommunismi pealetungile alla. Mongoolia veidi varem, 1920. aastal. Tiibetile sai osaks sarnane saatus pisut hiljem – 1950-datel aastatel.

Hiina kodusõja ajal olid küll mõlemad riigid deklareerinud täielikku iseseisvust. Mongoolia tegi seda 1. detsemberil 1911. aastal ja Tiibet 28. veebruaril 1913. aastal. Hiina üritas vallutada piirkonnad tagasi, kuid Tiibetil õnnestus hiinlaste väed tagasi lüüa, kuna toonane hiinlaste sõjavägi polnud eriti moderne.

Uue võimu saabumise algusaegadel ei tundnud bolðevike ja maoistide võimu alla jäämine kummaski riigis nii drastilisena ning tulevik tundus lihtsalt mõnevõrra ebaselge.

Tiibeti ajalooline piirkond on palju suurem, kui seda on Tiibeti autonoomne piirkond tänapäeval. Praegu peetakse Tiibetist rääkides enamasti silmas Tiibeti Autonoomset Regiooni Hiina Rahvavabariigi koosseisus, ometigi on ajaloolisest Tiibeti ala poole suurem, piirnedes India, Nepali ja Birmaga. Peale Tiibeti okupeerimist moodustatigi Tiibeti autonoomne regioon ja suured Tiibeti maakonnad jäid sellest poolest saati välja.

Mongoli khaanid olid juba enne dalai-laamaga sõlmitud lepingut huvitatud budismist, kuid laiemalt levis hakkas see religioon Mongoolias levima peale esimese dalai-laama tekkimist. Siinkohal tuleb tänada paljuski toonast Mongoolia eliiti. Budismile eelnenud ðamanism pole Mongoolias kadunud täielikult tänapäevalgi. Tiibetis on segunenud mitu usku, sh iidne bön, ning seega on sealne jumaluste panteon väga lai. Tiibeti budismis eksisteerib tuhandeid jumalaid ja jumalusi, kellele tähelepanu pööratakse. Mongooliat kui sõjakat impeeriumi nõrgestas budismi levik seal omal kombel veelgi, kuna munkadele ei paku teatavasti huvi sõjaasjandus. Sõdalaste arv vähenes sedamööda kuidas munkade arv kasvas, mingil hetkel arvati Mongoolia meesoost kolmandiku moodustavatki mungad. Enamik Mongoolia linnu on tekkinud kloostrilinnadena. Ulaanbaatar (tõlkes Punane Kangelane) ehk varasema nimega Urga oli Mongoolia toonase valitseja bogdogeegeni ehk Bogd Khaani residents ja seal oli kaks suurt kloostrit, milles ühes oli 13 000 munka ning teises 7000 munka.

20. sajandi alguses oli mongoleid Mongoolias järel vaid umbes 700 000 ja rahvaarvu säärase drastilise vähenemise põhjuseks oli osaliselt küll Tiibetist pärit usuline juht – bogdogeegen. Bogdogeegenile meeldisid noored daamid ning paraku oli tal ka toonane „moehaigus“ süüfilis. Inimesed tegid palverännakuid pühamehe juurde ja noortel naistel oli sealt tagasi tulles tihti Mongoolias ravimatu suguhaigus ning nõnda levitasid palverändurid seda tõbe üle riigi. Bolðevikud tulid 1920. aastal Mongooliasse ja mongolite sõnul teatud mõttes päästsid selle rahva, kuna hakkasid kohe süste tegema, mille tulemusena lühikese ajaga süüfilis polnud enam mingi probleem ja sõdades ja haiguse tõttu räsitud rahvastik hakkas taas kasvama.

Bolðevikud reformisid Mongooliat kõvasti, kuid nende saabumine langes kokku perioodiga, millal NSVL-s hakati taga kiusama Vene õigeusu kirikut ja selle tulemusena hakati Mongoolias samuti budiste pigistama. 587 kloostrist jäi alles tegutsema vaid üks ja seda kasutati näitamaks maailmale, et kõik on korras. Klooster oli nii Mongoolias kui Tiibetis omal kombel pigem õppeasutus, mitte niivõrd ainult usuasutus. Tiibetis saadeti kombekohaselt ikka igast perest üks laps kloostrisse haridust omandama ja küllalt suur osa haridusest oli nö ilmalik (võõrkeel, arvutamine jne).

Tänapäeval on Mongoolia ja Tiibet jätkuvalt sarnase saatusega riigid. Mõlemad seisavad silmitsi faktiga , et neid pole enam põhimõtteliselt olemas. Mongoolia oli 1990nda aastani oli konstitutsiooniliselt kommunistlik riik - NSVL-i satelliitriik. Kommunistid ehitasid üles kaasaegse koolisüsteemi ja haridus oli tasuta. Enamik õpetajaid olid venelased ning samuti võeti kasutusele slaavi tähestik. Ehitati üles kaasaegne meditsiinisüsteem, mille tulemusena keskmine eluiga pikenes. Infrastruktuur on Mongoolias väga kehv ning maanteed peaaegu puuduvad, igaüks võib endale ise läbi stepi teeraja rajada. Mongoolia toodab ise peamiselt vaid piimatooteid, villa ja liha ning kõik muu tuuakse sisse. Pärast kommunismi kadumist lubati mitmeparteisüsteemi ja toimusid vabad valimised, kuid siiski võidavad neid valimisi tänini jätkuvalt kommunistid. Kommunistid jaotavad ja lubavad riigipoolseid toetusi, mis on siiani olnud nende suureks eeliseks teiste parteide ees. Toetused on küll väga väikesed, kuid nende saamine on siiski parem, kui jääda täiesti tühjade kätega. Uued tuuled tekitavad Mongoolias segadust. Eelmisel aastal sai presidendiks esmakordselt demokraatliku partei presidendikandidaat, aga kuna presidendil pole erilist võimu, siis suuri muutusi ei järgne. Poliitikud teevad Mongoolias meelsasti enamaltjaolt otsuseid, mis suurendavad nende isiklikku rikkust.

Tiibetis on suured vase-, boksiidi-, kulla- ja rauavarud, kuid sellegipoolest pole see piirkond just väga rikas. Mongoolia on logisev riik, kuid Tiibet selles mõttes on palju korrastatum. Tiibet on ka enim militariseeritud piirkondi maailmas ja mitte midagi ei toimu ilma valitsuse kontrollita. Nuhkide suhtarv ühiskonnas on 1:10nele. Noored valivad tarbimise usu asemel. Tiibet näeb välja nagu Mongoolia suured linnad ja kõikjal leidub putkasid ja poekesi. Endise suletud püha maa pealinn Lhasa meenutab üha rohkem pigem kapitalistlikku Hong-Kongi. Tiibet ja Mongoolia urbaniseeruvad üha enam ning nende kultuuri eripärad on kahjuks kadumas.

Konspekteeris Kaarel Kesamaa