08.03 Kristi Raik

EU global strategy in the context of tightening big power competition

Kristi Raik alustab sellest, et rahvusvaheline süsteem ja kord on muutunud ja murranguhetki on küll harva, kuid 20.08.91 kui Nõukogude tankid olid liikumas Tallinna poole ja nad suudeti peatada, see oli üks neist murrangulistest hetkedest, selle illustratsiooniks näitas pilti tankidest liikumas Tallinna poole. Teine pilt, mis ta näitas oli Ida-Ukrainast, kus ei suudetud tanke peatada. Need pildid illustreerivad murrangulisi hetki rahvusvahelises süsteemis. Nendega kaasnevadki ebastabiilsuse ajad ja tihtipeale ka sõjalised kokkupuuted.

Viimased pöördelisemad hetked on olnud bipolaarse maailmarežiimi kokku varisemine aastal 1991, millele järgnes külmale sõjale järgnenud hegemoonia.

Mis on muutunud rahvusvahelises korras? Muutunud on see, kui palju on võimukeskusi. Külma sõja ajal bipolaarne süsteem, kaks keskust. Praegu on multipolaarseid keskusi rohkem; Hiina kindlasti üks, mis jõulisemalt kasvab. Kuid see, palju suurriike meil lihtsalt on, see üksi ei ütle väga palju. Pigem see, et milliseid võimuinstrumente kasutatakse, kus ja kuidas. Mängureeglid on muutnud ja need ei kehti enam (peale külma sõda), eriti on taoline soov Venemaal.

Teine mõõde oleks – realism vs liberalism, mis aitab paremini rahvusvahelist poliitikat mõtestada, seletada, ellu viia. Realism on ühelt poolt justkui nullsumma mäng, liberalismi kohaselt on aga taolised võit-võit mängud võimalikud rahvusvahelises korras. Erinevused tulevad eriti välja strateegiate välja töötamisel. Venemaa ja kuidas ta eelistab nullsumma mängu mängida, Euroopa Liidu liberaalne ehk idealistlik vaade, kus koostöö ja institutsioonide abiga saab saavutada seda olukorda, kus kellelegi ei jääks tühjad käed.

Veel üks mõtestamisviis oleks vaadata maailma kui malelaud vs võrgustike maailma. Viimane on kindlasti tänapäevasem teoreetilisem lähenemine, kus rõhutatakse, et võrgustikud ja seosed riikide, organisatsioonide, inimeste vahel on muutunud tihedamaks kui kunagi varem. Kõige selle mõjutamiseks kasutatakse võimu, kuid kuidas seda võimu kasutatakse on kahe koolkonna jaoks erinev. Realismi kohaselt on võrgustikud (gaasi, internet) jms) miski, mida peab kontrollima, liberaalse lähenemise kohaselt peab oskama end võrgustike positsioneerida ning pigem läbi veenmise ja normide loomise kaudu oskama oma võimu rakendada.

Milline on väikeriikide positsioon või roll? Realismi järgi ei ole see roosiline pilt – selle järgi pigem vaadeldakse väikeriike kui midagi, mida peaks pookima suurte kõrvale. Liberaalne vaade üritab luua ka neile võrdset platvormi ja võimalusi süsteemis.

Kuidas mõõta võimu? Kellel on võim? Sõjaline jõud on tüüpiline, millega järjekorda panna riike. Majanduslikud näitajad kasutatakse ka palju (GDP). Kuid numbrid on staatilised. Murranguhetked on harva rahumeelsed. Sõjalise jõu kasutamine on kasvanud viimastel aastatel, mitte ainult suurriigid vaid ka väiksemad riigid panustavad oma sõjalisse võimekusse. Autoritaarsus on tõusu teel, liberaalse maalimakorra järgi, mida rohkem demokraatlike riike maailmas, seda vähem konflikte, kuid selle järgi on justkui rohkem.

Viimastel aastatel on tagasituleku teinud realistlik geopoliitika – kokkulepetest mitte kinni pidamine, vastastikune sõltuvus, sõjalise jõu kasutamine. Viimastel aastastel Euroopas on hakatud seda ümber mõtestama, mida need mõisted tähendavad. Nt EU-RU vastastikune sõltuvus. Kui vaadelda EU suhtumist Ukrainas, siis need ei sobi sinna alla, need on endiselt pigem liberaalsed. EU pole ka olnud eriliselt oluline selles konfliktis, initsiatiiv on olnud pea alati Venemaa käes. Diplomaatiline mõõde on läinud seal pigem hoopis USA ja Venemaa vahele ja EU on hoopis kõrvale jäänud. 2014 on murranguline hetk, pärast Krimmi annekteerimist hakkas tööle kohe diplomaatiline suhtlus lahenduste leidmiseks – kiired sanktsioonid, otsiti diplomaatilist suhtluskanalit. Venemaa oleks juba algusfaasis näinud põhilise partnerina USA-d. Ukraina näitel on näha, kuidas Venemaa üritab kehtestada ennast suurriigina, kui USA-ga võrdsena. Kui USA oleks võtnud juhtrolli kohe alguses Ukrainas, äkki poleks  läinud olukord nii hulluks kui ta läks.

EU strateegia. Rõhutatakse võrgustike kasvanud tähtsust, kuidas neid peab  arendama ja nendele panustama. EU näeb võimu hajumist kui normaalset asja ja arenguna, mida nähakse hea asjana. EU näeb maailma, kus regionaalsed varad on tähtsamaks muutunud ja globaalne vara ei ole enam nii tähtis ja päevakorras. Regionaalsed erinevused on tänapäeval paratamatud, kuid neid peab pidama kindlasti silmas. EU toetab regionalismi ilminguid, juhul kui need toimuvad vabatahtlikult. Euraasia liit – Venemaa on palju panustanud sinna. Kogu Euraasia integratsiooni projekt ongi  jõuliselt tagant survestatud just Venemaa poolt.

EU globaalstrateegia võeti vastu juuni 2016. Seda valmistati ette mitu aastat, kuid jäi täpselt Brexiti varju, sest avalikustati vahetult peale Brexiti tulemuste välja tulemist. Strateegia ise püüab hõlmata enda all mitmeid valdkondi. EU ise julgeoleku asju otseselt ajada ei saa, sest puudub iseseisev sõjaline võimekus. Kuid NATO all saab ka EU ajada julgeoleku valdkonna asju, sest enamus liikmesriike on ka NATOs ja viimase ning EU-l on tihe koostöö.

Raik usub, et praegused muutused on jäädavad vähemalt mõneks ajaks, sest need on üsna fundamentaalsed ja uued, eriti näiteks raha eraldamine kaitse võimekusele. See on kasulik nii NATO-le, ÜRO-le kui ka Euroopale tervikuna. Seda, kas kunagi on võimalus, et EU-st saab föderatsioon ei tea, sest osad taolised eeldusjooned on olemas (ühispiir, valuuta jne), kuid tähtis asi nagu ühine sõjavägi puudub, kuid seda ideed pooldavad piisavalt vähesed veel, et niipea seda ilmselt ei juhtu. Pigem rõhutakse koostööle ja ühistegevusele, kuid mitte ühistele institutsioonidele nagu politsei ja piirivalve nt.

Veel üks tõusnud teema on hübriidohud EU-s nagu küberohud, propaganda, välisriikide osalus valimistel jne. Euroopa tasandil hakatakse seda strateegiat vaatama ja ümber mõtestama. Seda on aga muidugi raske teha, sest liikmesriigiti nii erinevad arvamused ja hoiakud. Eesti on  pigem nende hulgas, kes soovib näha EU tasemel sellist tegevust ja eriti Venemaa EU-suunaline propaganda jms vastumeetmete leidmine.

Venemaa 2015 strateegia võrdluseks – väga selgelt erinev lähenemine. Selgelt on  välja toodud vaenlased - USA, NATO, EU. Viimasesse suhtumine muutnud ka palju negatiivsemaks viimastel aegadel. Põhisüüdistus USA ja lääne suunal on see, et ei suudetud uuendada euroopa julgeoleku süsteemi peale külma sõda selliselt, et venemaa oleks sinna sisse haaratud. Pole loobunud mõttest, et suurriigil on suurem õigus oma mõjusfäärile ja täna sellele mingi õigus sealsele domineerimisele. On selgelt välja toodud ka see, et nad näevad väga erinvalt EU ja Venemaa suhteid ja võimupositsiooni, kus EU pole nõus andma tunnustust nende mõjusfäärile, mida Venemaa ootab. Vastandumine läänele on ainult suurenenud. Venemaa argument on endiselt, et kõik sõjad ja pinged on ikka põhjustanud lääs, mitte nemad. Lääs pole suutnud sellist olukorda tekitada, kus nende huvidega arvestataks.

USA strateegia – Trumpi strateegia kindlasti erinev Obama omast. Võrreldes Venemaaga vastupidine, Venemaa tegevus on see, mis ohustab üldist rahvusvahelist olukorda ja nemad tekitavad pingeid. Leitakse, et NATO kohaolekult vaja idatiival suurendada. Obama strateegiat on ka seepärast kritiseeritud, et hõlmati enda alla hästi palju valdkondi, kuid väga konkreetseid vastuseid ei tulnud ja eriti sõjalist jõudu puudutavates küsimustes, jäädi liiga pehmeks kohati – ei mindud Ukrainasse, ei Süüriasse. Trumpi oma erinevalt Obamast ja tema liberaalsest lähenemisest on kindlasti Trumpi puhul võimalik täheldada rohkem realistlikke jooni – nähakse nullsumma mängu, kus Hiina ja Venemaa on vastased, kelle tugevnemist peab piirama või ära hoidma. Sõjaline jõud on tähtsustaud võrreldes Obamaga.

Hiinal aga polegi taolist avalikku julgeolekustrateegiat. Võib lugeda välja midagi avalikest kõnedest ja väljaütlemistest. Väga omamoodi on pigem, Venemaaga ühine eesmärk oleks tasakaalustada USA võimu ja jõudu, hegemooniat. Hiina näeb ennast sinna kõrvale võrdväärsena. Hiinas küll aga pole sellist vastandumiselementi nagu Venemaal. Retoorika sarnaneb pigem EUga, ühised normid ja koostöövormid. Läbi selle üritatakse kindlustada majandusarengut ja olukorda. Mingil määral esineb vastandumist, kuid mitte sellisel agressiivsel moel. Üleüldine tegevus ongi tasakaalukam ja kindlasti rahulikum võrreldes Venemaaga.

 

 

13.02
Christoph Eichhorn
"Same bed, different dreams? A German view of Europe"

20.02
Karin Kaup-Lapõnin
"Aafrika Liit rahu ja valitsemistavade kujundajana"

27.02
Aivar Paul
"Rahapesu ajalugu ja globaalsed arengud"

08.03
Kristi Raik
"Euroopa Liit maailma malelaual"

13.03
Toomas Alatalu
"Eesti geopoliitilises ruumis 1991-2018"

27.03
Matti Maasikas
"Euroopa piirid"

03.04
Merit Kopli
"Miks on Frankfurter Allgemeine maailma parim"

10.04
Eero Janson
"Humanitaarabist Ukrainas ja Lähis-Idas"

08.05
Yana Toom
"Välispoliitikast läbi kriitilise pilgu"