06.11 Rein Lang

6.novembril toimunud RSR-i loengus käis külas Rein Lang, kes on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, töötanud advokaadi, ettevõtja ning poliitikuna. Lisaks sellele on ta olnud Riigikogu aseesimees sel ajal, kui Eesti liitus Euroopa Liiduga. Hetkel tegeleb Rein Lang eraettevõtlusega  firmas Nortal.

Rein Lang rääkis Euroopa Liidust ja enda arusaamast Euroopa liidu ja Eesti õigussüsteemide kokkupõrkest. Eesti õiguskorrast “Brüsseli masinas”, mis toodab iga päev regulatsioone, selle integratsioonist või lagunemisest.

Juristidele pole saladus, et riikide siseriiklik õigus jääb alla riigi poolt sõlmitud välislepingutele. Kohtud peaksid välislepingus kirjapanekut arvestama. Aga kui Euroopa Liiduga liitusime siis me otsustasime kindla asja. Juba toona otsustati, et Euroopa Liidu kehtestatud regulatsioonid võeti üle ja pandi Eesti õigusruumi.

Miks see on hea? See kergendab inimeste regulatsioonide otsimist. Mis siis peale seda on juhtunud? Brüsseli regulatsioone hakatakse sisse viima. Sisuliselt on kogu see protsess tühi töö. Euroopa Liidu nõukogu dokumendid on juba kohe otsekohalduvad ja kõik see, mis Eesti menetlustes toimub, on vormiline näide.

Rein Lang toob näiteks selle, et valitsus töötab teatud probleemi läbi ja kannab Euroopale ette. Sellega koos saab Euroopa Liit ka Eesti Vabariigi seisukoha ja dokumendid lähevad Euroopa Komisjoni tagasi. Siis kui eelnõud vastu hakatakse vastu võtma, hakkavad osad vastu töötama. Samuti juhtub, et ministeeriumid poogivad Euroopa Liidust tulevatele dokumentidele enda ideid juurde ning peidavad neid ridade vahele ära. Huvirühmad soovivad asju reguleerida, mitte avatuse suunas vaid suletuse suunas.

Rein Lang toob värvika näite “Pelmeenide tootmise masinast”. Seda masinat pole võimalik peatada. Masin toodab lõpmatult pelmeene nagu Brüssel. Näiteks traktorite istmete standard. Euroopa Liit läks ka seda reguleerima, sest oli üks riik, kes tegi traktorite istmetele oma standardid. Sellega sulgesid nad oma turu teisele traktoritele ja Euroopa Liit pidi reageerima. Reguleeritakse “kurgi pikkust ja banaani kõverust”. Toimub suur ülereguleerimine.

Lubada võib kõike, keegi piirab seadusandluse vastuvõtmist, liberaliseerib töösuhted, aga alustama peaks sotsiaalnõukogus püsti ja Eesti Vabariigil on ettepanek  direktiiv ära muuta ja komisjonil on see ülesanne ära muuta ja liberaliseerida.

Brüsseli masinaga seoses on aluslepingusse sisse läinud süvendatud koostöö. Kui Euroopa Liit tekkis, Söe ja Terase Ühendusest,  oli mõeldud, et need kes toodavad sütt ja terast ei läheks omavahel tülli ja ei hakkaks tegema üksteisele takistusi. See omakorda kasvas edasi ühisturuks ning lõpuks ongi tekkinud Euroopa Liit. Seal on alati vaieldud, et mis on liidu kompetents ja mis on liikmesriikide oma.

Õigusteoreetikud ütlevad, et see on lahendamatu teema, sest Euroopa Liit on oma olemuselt täiesti unikaalne nähtus, mida see ka ongi. Samamoodi Ameerika Ühendriigid, mis on kolooniate liit. Aga Ameerika Ühendriigid suutsid endale küll teha konstitutsiooni 18. sajandi lõpul, mis on föderaalkompetents ja mis jääb osariikidele. Osariikidele jääb majandus, millesse keskvalitsus laskub suhteliselt vähe. Neil kõigil on aga ühine raha, suhted ja välispoliitika(riigikaitsesüsteem).

Euroopa Liidus ei ole olukord nii kaugele arenenud. Ei ole ühtset kaitsesüsteemi, raha on ja ei ole, põhimõtteliselt kõigi pärast 2003. aastat liitunud liikmetega on kokku lepitud, et eurole tuleb üle minna. Ka siis kui meie seda tegime kostis hääli, et miks me ikka läheme. See hääl väga ei kostunud, et meil ei olnud mingisugust valikut. Poola ja Tšehhi pole läinud, aga peavad minema. Rootsi, Taani pole läinud ja neile see ei kehti. Nii et ühtset valuutat ei ole ja ei saa ka olema tõenäoliselt. Kas ühtne välispoliitika on? Tegelikkuses pole. Kui miski Prantsuse presidendile või Angela Merkelile ei meeldi, siis nad ajavad ikka oma asja. Samal hetkel üritab Euroopa Liit tegeleda kõikide riikide sotsiaalsüsteemidega ja seda ühisturu sildi alt.

Kõige tõsisem katse selleks tehti 2003. aastal kui kutsuti kokku Euroopa tuleviku konvent. Seda pandi juhtima väga lugupeetud isik, Prantsuse endine president Hollande. Konvendi ülesandeks sai töötada välja Euroopa Liidu konstitutsioon. Konvent koosnes väga demokraatlikul põhimõttel. Igast liikmesriigist oli üks valitsuse esindaja ja kaks parlamendi esindajat. Rein Lang oli ka ise selle konvendi liige. See mõte aga hukkus brittide vastuseisu tõttu. Meie ka ei tahtnud paljusid asju ja samuti teised riigid, aga kompromiss mis saavutati oli enamus inimeste jaoks sobilik. See pidi saama kinnituse ühehäälselt Euroopa Ülemkogult, aga britid kukutasid enda lobiga selle läbi, sest neile paljud asjad seal ei klappinud. Nüüd ei ole ei Suurbritanniat ega konstitutsiooni. Seejärel lahustati seal paljud sätted ära ja tuli ka juurde Sotsiaaldemokraatide maailmanägemusest segaseid sätteid. Lõpuks Lissabonis öeldi, et see on siis Lissaboni leping ja asendab eelmist ning saab justkui aluslepinguks.

Sellises Euroopa Liidu integratsioonis ja arengus ei ole astutud tervet sammu vaid kolmveerand. Mis nüüd saab? Alusleping on justkui ajutine ja tuleks võtta järgmine asi ette ja konstitutsiooni mõte ei ole halb mõte, aga sellega seonduv küsimus on, et mis siis saab Euroopa Liidu institutsioonist. Lissaboni leppe kõige tõsisem uuendus oli see, et kui enne liikmesriigid läbi Euroopa Liidu Nõukogu kehtestasid regulatsioone ja Euroopa Parlamendil oli kaasotsustus õigus ainult pooltes asjades, siis nüüd on neil kogu õigusruum. See on koht, mille üle peaks tõsiselt mõtlema.

Mis on Euroopa Parliament? Euroopa Parlament on kogukonna meetod ehk siis Euroopa Liidu kaks sammast, millel ta püsib, on kogukondlik valitsemismeetod ehk Euroopa Parlament ja riikidevaheline meetod, kus igal riigil on üks hääl. Ja nüüd need tuleks kuidagi tasandada. Võrdleme Ameerika Ühendriikidega, kus on esindajate koda(propotsionaalselt elanike arvuga) ja senat(igast osariigist kaks senaatorit). Ükski asi ei lähe läbi kui kojad pole andnud nõusolekut. Samas on ameeriklased kompetentsi jaotusega talitanud mõistlikult, sest nad ei ole läinud traktori istet föderaaltasemele reguleerima. Neil ei ole selleks vajadust. See viibki nüüd omakorda Euroopa Liidu juhtimise kahe printsiibi juurde, mis on siis subsidiaarsus ja proportsionaalsus.

Subsidiaarsus tähendab, et kõik otsused tuleb langetada võimalikult lähedal nendele inimestele, keda see otseselt puudutab. Proportsionaalne põhimõte on see, et kõik meetmed oleks suhtes saavutatavate eesmärkidega. Kui kellelgi on vaja meedet kurjategijate jälitamiseks, siis tankiga ei ole mõtet taskuvargale järele sõita. Samamoodi on ka majandusregulatsioonide kehtestamisel, kui eesmärgiks on see, et traktorite turg oleks ühtne ja kellelgi ei ole takistusi, siis traktorite istmete reguleerimine föderaalseadustega ei ole mõistlik. Ebaproportsionaalne. Kuigi printsiibid Euroopa Liidus peaksid kehtima, siis tegelikus elus nad seda ei tee, põhjus seisneb selles, et Euroopa Liit elab permanentse valimiskampaania tingimustes. Kuskil on alati valimised. Mitte kunagi ei saa teha ühtegi põhimõttelist otsust, sest nõukogus on alati keegi kes ütleb ei. Ebapopulaarseid otsuseid lihtsalt ei saa teha. Alati on keegi, kes ütleb, et meie ei saa selle poolt hääletada, sest meil on just praegu valimised. Samas on ka vastupidi,  tullakse kõikvõimalike initsatiividega lagedale just selleks, et tahta valijatele meeldida.

Euroopa Parlament, kes on kiskunud enda kätte uut võimu ja räägib kaasa kogu seadusandluses, on hakanud kujunema ühelt poolt piduriks ja teiselt poolt gaasiks, mis võib anda gaasi mõttetutele asjadele ja pidurdada väga vajalikke otsuseid. Kuskil peaks toimuma muutus. Enne Eesti eesistumist käis samuti tõsine arutelu selle üle kas Eesti ei võiks võtta teemaks aluslepingute teemat. Näiteks kadunud ettevõtja Ülo Pärnits lausa finantseeris ühte “think-tanki”, kes käis poliitikutele seda teemat rõhumas. Kuna aega jäi väheks, siis võeti hoopis digitaalne teema, millega Eesti oli edukas. Tuleb jääda ootama mingit muud ülemkogu, kus öeldakse, et me peame selle aluslepingute asja korda tegema.

Mida arutatakse Euroopa Parlamendis ja mida liikmesriigid võiks teha ise? Kas selline asi ka välja kukub? Rein Lang arvab, et ei kuku, sest arusaamad Euroopa Liidust on niivõrd erinevad. Tõenäoliselt Macron surub igal juhul läbi uue kaitsedoktriini, et tekib mingi oma sõjavägi ja planeerimine. See, aga nõuab suhete klaarimist NATO-ga. Kui tuleb dubleerimine ja tüli, siis seda on meile kõige vähem vaja transatlantilises poliitikas. Saaks need kompetentsid kuidagi ära jagada. Nii Saksamaal kui Prantsusmaal mõeldakse selles küsimuses üsna erinevalt. Ühtne kohustusõigus ja arusaamine lepingutest(võlaõigus) võiks kehtida ühiselt. Code Napoleon, kui ka Lübecki õiguse erinevused(perekondlikes ja varalistes suhetes).

Palju on räägitud Euroopa integratsioonist, aga kus see toimub? Palju on öeldud, et poliitikud pole integreerivaid otsuseid suutelised tegema, kuna on valimised ja meil on tugev liikumine Euroopa Liidu vastu, ultra-parempoolsed. Kõige rohkem aitab integreerimisele kaasa Luksemburgi kohus. See loob uut õigusruumi ja sealt tulevad kohtuotsused loovad seda Euroopa ühisturgu rohkem kui seadusandjad. Eesti riik pole sugugi ainukene, kust kostab: “liig mis liig”. Esiteks inimesed enam ei hooma, mis kehtib ja mis mitte. Teiseks ei suuda kohtud neid rakendada. Tsiviilvaidluse lahendamiseks peab pöörduma paljude regulatsioonide poole.

Euroopa tuleviku konvendis räägiti ka sellisest asjast nagu süvendatud koostöö, mis oli mõeldud ainult kaitseküsimusteks. Kellel on mingid teatud regulatsioonid ühiskaitsega nagu Taani ja Iirimaa. Nemad ei peaks mitte osalema ja ülejäänud saaks teha süvendatud koostööd. Lissaboni leping annab selle süvendatud koostöö tegemise võimaluse ka kõikidele muudele elualadele. Seda on hakatud rakendama sise- ja õigusasjadele. Näiteks abielulahutuse õiguslikule regulatsioonile. Jällegi on küsimus, kui üks lahutamise protsessi osapool elab Prantsusmaal ja teine elab Rootsis, mis seaduse alusel nad lahutavad. Selle üle on pikalt vaieldud, aga kuna rootslased tõmbasid nüüd pidurid peale Rooma 3 regulatsioonile, siis ülejäänud riigid (umbes ⅔) läksid selles osas süvendatud koostööle. Kujutage ette Eesti kohtunikku, kes peab abielulahutuse asja lahendama, kus üks osapool on rootslane. Kas Rooma 3 regulatsioon kehtib või ei kehti? Keegi ei saa sellest aru. Sellised asjad põhjustavad Euroopa Liidu suhtes skepsist ja mõnikord ka viha. Mart ja Martin Helmed räägivad seadusloome osas samasugust juttu nagu räägitakse Prantsusmaal ja Saksamaal.

Rein Lang lisab, et Eesti on üsna tugevalt kaasa rääkinud ka Euroopa Liidu võimkondade debatis. Sellega tegi algust Ilves, enne seda kui Eesti ametlikult Euroopa Liidu liikmeks sai. Humboldt-i ülikoolis 2001. aastal peetud kõne äratas tähelepanu igal pool. Ta soovitas kahekojalist parlamenti ja arvas, et Euroopa Liidule võiks see tekkida küll. Sellisel juhul ei saaks enam nii populistlikku poliitikat ajada. See oli 2001. aastal ja täna ei mõtle keegi enam selle peale. Kõik saavad aru, et see on meile kasulik, aga see, et tegelikult saaksime seal väga jõuliselt kaasa rääkida ei ole kohale jõudnud. Tuleb saada liitlasi ja koguda infot teistelt inimestelt. Ei saa enam ajada nii populistlikku poliitikat. Keegi täna enam nii ei mõtle. Praegu ei saadagi aru, mida Euroopa Liit meie jaoks kujundab. See on kasulik, aga ise väga kaasa ei saa rääkida. Oluline on kolleegidega hästi läbi saada. Tuleb koguda infot, mida teised mõtlevad ja saada liitlasi ning seejärel seda ära kasutada.

Rein Lang mäletab näiteks teadlaste rühma, mille komisjon oli nimetanud ja mille väljund pidi olema Euroopa Liidu tsiviilkoodeks. Siis sinna kuulus ka Paul Varu, Eesti õigusteadlane ja pikaajaline õppejõud. Selle põhjal teadis ta, kuidas need jõujooned seal rühmas joonistuvad. Lisaks käisid nad ka Tartus. Rein Lang hakkas käima ükshaaval kõikide riikide juures, kõigepealt väiksemad. Kõige esimene, kes kampa saadi oli Luksemburgi juistiitsminister. Ja siis hakkasid nad juba kahekesi lobistama. Lõpuks oli juba kokku 8 riiki, kes arvasid, et tsiviilkoodeksi asjaga võiks edasi liikuda. Nüüd on otsustatud, et jääb mingi vabatahtlik regulatsioon ja ettevõtjad võivad suhetes ise kokku leppida.

Küsimused: 

Brexiti juriidiline protsess, kas see andis mingi õppetunni, kuidas neid lahkumise asju teha?

Alusleping ütleb, et võid iga kell lahkuda. Aga see peaks toimuma vastastikusel kokkuleppel. Kui NSVL hakkas lagunema, siis seal oli ka kirjas, et iga liiduvabariik võib lahkuda, kuid küsimus oli kuidas? Gorbatšov tahtis seadust, kuidas selline protseduur võiks käia. Seaduses peab olema kirjas lahutuse protsess kes maksab ja kui palju. Mõistlik oleks brittidel lahkuda kokkuleppega, mitte lihtsalt ukse prõmmimisega. Mina ei ole üldse veendunud, kas kokkuleppele ja lahkumiseni üldse jõutakse. Briti parlament ei ole seda meelt, et lihtsalt ära minnakse. Võidakse ka vabalt uus referendum teha.  Kõiges on võimalik kokku leppida peale Põhja-Iirimaa. Tolliliidust tahetakse välja astuda, aga kaupade ülevedu ja piir peavad olema kontrollitud. Järelikult Iirimaal peab olema mingisugune piir, aga iirlased on vastu. Euroopa Liit toetab Iirimaad. Mida teha saab? Mitte midagi. Kõik ootavad nüüd geniaalset mõtet, et äkki ikka kuidagi saab. Põhja-Iirlastel tuligi mõte, et Põhja-Iirimaa provintsid peaksid liituma Iiri vabariigiga, see aga tähendaks juba jälle uut kodusõda. Olukord on hapu. Elame näeme.

Kui on toimunud Euroopa Eesti ühildamine? Kus valdkonnas on olnud konfliktid?

Polegi olnud. Eesti parlamendi liikmed on valdavalt mõistlikud inimesed. Ikkagi kujundatakse Eesti seisukohti suhteliselt hästi. Kui see vormistuslik paber jõuab parlamenti siis hakkab pihta “oh esimest korda näeme ja kuuleme”. Need, kes pole osalenud ja need kes ei viitsi tegeleda on hiljem need kõige suuremad vastased. Ühisturg on eestlastele nii tähtis, et Eesti on valmis igasugusteks kompromissideks. Majandus sõltub ekspordist. Väikestel maadel on Euroopa Liidus kõige rohkem võita.

Kui väikestel maadel on Euroopa Liidus võitu, kas Poolal ka on?

Poolakad ei tee Euroopa Liidu vastu midagi. See on personaalne tüli Frans Timmermansi ja Poola valitsuse vahel. Ma tunnen paljusid Poola poliitikuid isiklikult ja nad on tõelised demokraadid. Poolakad tahavad kohtunike rotatsiooni. Poola lahendas selle küsimuse minu meelest targalt ja ütles: “Me anname selle Luksemburgi kohtule otsustada”. Mõnes punktis võivad olla kosmeetilised probleemid, kuid üldjuhul on kõik korrektne, ma olen selles kindel.

Orbanil on hullem, ⅔  riigikogu on tema partei käes. Ungaris toimuvad vastuolulised asjad. Kui sa ikka saad suvalisel hetkel konstitutsiooni muuta, siis lähevad asjad käest ära. Üks kõige vastuolulisemaid asju on minu arvates väliskapitalile tehtud soodustused ja maksuvabastus ja nii on sinna pandud püsti suurte korporatsioonide tehased nagu “off-shore”. Kuigi Ungarile jäävad probleemid. Minule ei sobi selline majanduspoliitika. Ta on võimu teostanud liiga räigel moel. Poolal pole häda midagi, aga meedia paisutab, kallutatud Poolast serveeritud pilt. Poola puhul toimub normaalne demokraatlik protsess. Kedagi ei panda vangi ega häirita.

Meenutame, mis Austrias juhtus. Kui Austrias Vabaduse partei sai kaalukeeleks, siis Euroopa Liit hakkas vastu võtma sanktsioone. Euroopa Liit tahtis peatada Austria hääleõiguse. President pidi pidama ajaloolise kõne. “Kuulge, kuulge, meie valijad on teinud oma otsuse, täiesti demokraatlikul moel ja ükski Brüsseli ametnik ei tule meile ütlema, kas tohime valimistulemusi arvestada või mitte.”