06.10 Igor Taro

Tanel Pedaru: Kokkuvõte Igor Taro loengust

Teisipäeval 6. oktoobril pidas RSRi ees loengu Igor Taro teemal "Nähtamatu sõda Kaukaasias".

• Igor Taro on pärit Võrust, õppinud ajakirjandust TÜs ja Moskvas. Töötanud Õhtulehes ja Postimehes, praegu Setomaa peatoimetaja. Kirjutab Venemaa ja teiste postsovetlike teemadel.

• Külastas 2009 kevadel Armeeniat, käinud ka Gruusias ja Aserbaidžaanis.

• Armeenia aktuaalne, kuna tulemas Armeenia-Türgi diplomaatiliste suhete sisseseadmise eeldokument. See on oluline, kuna Armeenia praegune olukord iseloomustab hästi kogu piirkonda.

• Armeenia puhul on tegu kristliku riigiga. Religiooni poolest on nad väga lähedased Gruusiaga, sisse piiratud islamistlike riikide poolt.

• Igor Taro on kirjutanud Postimehes Armeeniast EL-i idapartnerluse võtmes. Armeenia-Türgi suhted jäid sellest välja. Suurimaks tüliküsimuseks 1915-17 sündmused, mida armeenlased peavad genotsiidiks, kuid türklased eitavad seda. Alates Armeenia iseseisvumist (peale NSVL lagunemist) pole need kaks naabrit omavahel diplomaatilisi suhteid omanud. Armeenia-Türgi vahel on piir kinni alates Mägi-Karabahhi kriisist, toetamaks Aserbaidžaani, kellega Türgil on lähedased suhted. Türgi-Aserbaidžaani suhted meenutavad Eesti-Soome omi ning Türgi kohalolek seal riigis on tuntav.

• Ligikaudu aasta tagasi toimus jalgpallimatš Türgi ja Armeenia vahel, tegemist oli ajaloolise sündmusega. Selle tegi erakordseks Türgi presidendi kohalolu Jerevanis. Jerevan on püüdnud suhteid Türgiga pärast Gruusia sõda parandada meeleheitlikult. Kuna Armeenia on sõltuv Gruusia transporditeedest, siis mõjutas Augustisõda nende varustatust väga tugevalt. Armeenlased pole ilmselt soovinud Iraaniga ka liialt tihedat läbikäimist. Seega sattus Armeenia väga raskesse olukorda.

• See, et piir Armeenia-Türgi vahel kinni on, ei tähenda, et rahvas omavahel üldse ei suhtleks. Kaasaegsetel armeenlastel ei ole tänapäevast ettekujutust türklastest, nende kuvand on ajaloos kinni. See seletab ka ettevaatlikkust, mis on saatnud kahe riigi vaheliste suhete parandamist. Mõlemad riigid kannatavad suhete puudumise tõttu, aga nende riikide valitsused ei saa tulla välja mingite eriti äkiliste avaldustega, kuna kodune selgitustöö on olnud puudulik. Mõlema riigi ühiskond on läbi imbunud vihast teise riigi vastu.

• Armeenia jaoks on rahvusliku kokkukuuluvuse tunnuseks genotsiidi aastapäeva tähistamine, mil sajand tuhanded kogunevad, et lilli viia monumendi juurde. Mõtlemine on väga ajaloos kinni ja peaks olema suunatud pigem tulevikku.

• Armeenia diasporaa ja kohalike armeenlaste suhtumine Türgisse on erinev. Enamik armeenlasi elab Armeenias väljaspool. 3 miljonit neist elab kohapeal ja 10 miljonit väljaspool. Diasporaa poolt saadetav rahahulk ületab riigi ekspordimahtu. 30. detsembril saadetakse üle kogu maailma armeenlaste poolt kodustele raha. Seetõttu ei saa Armeenia valitsus ignoreerida nende seisukohti.

• Välispoliitiliselt on Armeenia võtnud kindla suuna Läände. Selle põhjuseks on ka neile endale meelehärmi tegev tugev sõltuvus Venemaast. Kogu Armeenia kütus ja gaas tuleb sealt. Armeenias asub ka Vene sõjaväebaas. Suhtumine nende kohalolekusse on teistsugune kui eestlaste puhul. Armeenlased käsitlevad venelaste baasi nende iseseisvuse garantiina. Ilma Venemaa toetuseta oleks sõda Aserbaidžaaniga veninud pikemaks ja saavutanud teistsuguse lahenduse. Armeeniale aga ei meeldi, et neid survestatakse Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamisel. Armeenlased ise soovivad end näidata Läände suunatud ühiskonnana. Vene kohalolu Armeenias on vägagi tuntav.

• Armeeniale pole üldjuhul Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamine probleem, kuna nad toetavad Aserbaidžaanist eralduda soovivat territooriumi (Mägi-Karabahhia). Samuti okupeerib Armeenia ka praegu suurt osa Aserbaidžaani territooriumist. Nad põhjendavad seda „puhvertsoonide“ loomisega ümber Mägi-Karabahhia, et seda kaitsta. Puhtsõjaliselt peaks Aserbaidžaan olema Armeeniast tugevam olema, aga Vene sõjaväebaasi kohalolu on neid pidurdanud. Gruusia augustisõda on aseritele teinud selgeks, et pole mõtet midagi avantüristlikku üritada.

• Armeenia-Aserbaidžaani tüli sai alguse 90ndate alguse referendumist, kus 99% Mägi-Karabahhia elanikkonnast otsustas, et nad ei taha aseritega ühes riigis elada. Olukord sarnaneb väga Transnistria probleemiga. Aserbaidžaan läks põhiseaduslikku korda taastama, algul oli tegemist pigem politseioperatsiooniga. Initsiatiiv aga kaotati ja vastupanu osutus tugevamaks, kui osati arvata. Venemaa toetus otsustas küsimuse. Venemaa huvi on säilitada oma mõjuvõimu Kaukaasia piirkonnas. Samuti pole venelased huvitatud edukate gaasi-naftajuhtmete rajamisest Venemaast mööda.

• Armeenia-Gruusia suhted. Huvitav olukord, kuidas reageerida, kui Armeenia tähtsaim partner satub sõjategevusesse. Armeenia lasi igasugustel humanitaarmissioonidel läbi enda territooriumi minna.

• Armeenia-Venemaa suhteid iseloomustab 200 aastat tihedat läbikäimist. Armeenia on maailma vanim kristlik riik, aastast 40 pKr. See paigutab ta Lääne kristlike tsivilisatsioonidega ühte patta. Seda on eurooplastel vahel raske mõista. Euroopa Liit panustab Armeeniasse Idapartnerluse raames hetkel 25 mln euroga aastas, 2010. aastal pidi see summa arvatavalt kahekordistuma – see näitab mingil määral EL-i optimismi. Kui Gruusiat ja Armeeniat võrrelda, siis Armeenias on asjad palju rohkem asju halvasti läinud. Gruusia on teinud tublisid edusamme, Armeenias on aga pilt küllaltki masendav. Turisti silma hellitav eksootika upub seal nõukogudejärgsetesse rusudesse.

• Selle pärast ongi tegemist nähtamatu sõjaga, kuna ei kasutata aktiivselt relvi, tanke, aga toimub pidev jõukatsumine.

• Eesti üritab Armeenia ja Aserbaidžaani vahel hoida neutraalset joont – kummaski riigis pole meil saatkonda. Eesti on selgelt panustanud Gruusiasse.

• Armeenias on vihjeid varimajanduse suurele osatähtsusele (rahapesu väikestes pankades). Ministrite ametlik palk on 500 dollarit kuus, kuid pealinn on täis kalleid ja uhkeid autosid. Korruptsiooniindeks oli Armeenia puhul 115. maailmas (Transparency International). Ka tänavapilt toetab seda.

Konspekteeris Tanel Pedaru