05.05 Veiko Spolitis

Alexander Lott: Kokkuvõte Veiko Spolitise loengust

Veiko Spolitise loengu kokkuvõte teemal „Üks seadus, üks õigus kõigile”, loeng leidis aset 5. mail.

Veiko Spolitis on Riias elav ja töötav Riia Stradinši Ülikooli Euroopa uuringute teaduskonna rahvusvaheliste suhete osakonna juhataja ning Helsingi Ülikooli riigiteaduste doktorant. Veiko Spolitis õppis Tartu Ülikoolis perioodil 1991-1996 ning muuhulgas kaitses siin oma diplomitöö teemal „Eesti ja Läti tee avatud ühiskonda”. Veiko Spolitise ema on eestlane, kuid tema ladus eesti keele oskus pärineb just Tartu üliõpilasperioodist. Muuhulgas on Veiko Spolitis raamatu „Eestlased Lätis” kaasautor ning tema artikleid Lätist on sagedasti avaldatud siinsetes meediaväljaannetes. Baltimaade, aga ennekõike Läti sündmustega võib igaüks jooksvalt tutvuda Veiko Spolitise ajaveebi kaudu aadressil spolitis.blogspot.com.

Ülalnimetatud moto on kõigile Läti valitsuskabinetti sisenejaile loetav. Ometi selle mõtte vastu Läti riigiametnikud pidevalt eksivad – korruptsiooniprobleemid kõige kõrgemal tasemel on endiselt päevakorral. Kiri „Üks seadus, üks õigus kõigile” seisab valitsuskabinetis otse peaministri selja taga, mille tagajärjel peaminister seda ehk isegi ei näe…

Veiko Spolitis peatus esmalt sama päeva Läti-teemalistel uudistel:

1. 1000 tudengit avaldasid Riias meelt, millele reageeris haridusminister ning võttis üliõpilastega sõna.

2. Allkirjade kogumine kodanike seas, millega soovitakse Lätis luua majoritaarne valimissüsteem – edasi pääsevad kandidaadid, kes saavad enim hääli ning seeläbi soodustab suurparteisid.

3. Euroopa Liidult saadud rahandus- ja finantsvõlgade kasv võib ulatuda kuni 15 %-ni RKT-st tuleval aastal.

4. Aigars Kalvitis, endine peaminister, sai koha riiklikkusse meediaettevõttesse kahe miljonilise palgaga aastas.

5. Korruptsioonitõrje programmi tagamine tahetakse anda üle Läti maksuametile.

6. Läti mängib ülehomme veerandfinaalis jäähokit Kanadaga ning lätlased elavad sellele suuresti kaasa.

Läti haldussüsteemi hakati reformima 1995. aastal. Aigars Kalvitise ametiajal oli Lätis 30 ministeeriumi, taasiseseisvumise järel on olnud 21 valitsust. New management programm, mis Margaret Thatcheri propageerimisel maailmas levima hakkas, võttis võimust ka Lätis – riiklikke agentuure oli Lätis peagi üle 250. Lätis ei loodud taasiseseisvumise järgselt riigiteenistujate ühtset palgaregistrit – 15. mail peab valitsus sellega välja tulema.

1997. a. otsustas Euroopa Liit kutsuda liitumisläbirääkimistele Eesti, aga mitte Läti. See ajendas Lätit teostama ulatuslikke reforme, mis päädisid 1999. a. Helsingi tippkohtumisel Läti, Leedu, Slovakkia ning Bulgaariaga liitumisläbirääkimiste alustamisega. Ajal, mil Eestis tuli võimule Res Publica, võitis Lätis selle analoog - erakond Uus Aeg. Kui Eestis haldussüsteemi ei muudetud, siis Lätis mindi sel ajal new management`ga veelgi kaugemale - üritati detsentraliseerida kogu haldusaparaati. See on ka tänaste Läti probleemide kese. Lisaks detsentraliseeriti võimuvertikaalil kõrgemal seisvat haldusaparaati, ühtaegu muutusid riigiametid politiseerituteks - nii lubati näiteks poliitikute poolt ametisse nimetada kantslerid. Endised ametnikud muutusid poliitikuteks ja vastupidi. Läti suurimaks probleemiks on korruptsioon igas riigiaparaadi tasemes, samuti puudulik finantskontroll. Nii on saanud Riia tuntuks tulevase kalli lõunasilla poolest, millele kulub 650 miljonit latti ehk ligikaudu miljard eurot. Seega on Lätis politiseeritud, detsentraliseeritud süsteem ning kontroll riigi rahaasjade üle puudub. Lätis ei ole siianigi efektiivset maksu- ja tuludeklareerimissüsteemi. See on drastiliselt muutnud riigi ja elanike vahelisi suhteid ning kehtib vaikiv kokkulepe: „Me ei küsi teilt, ärge teie küsige meilt, kuidas me raha kulutame.” Sama toimub näiteks M. Qaddafi Liibüas ning S. Husseini Iraagis.

Eestis tagati 2005. a. erakondade rahastamine riigieelarvest. Läti on hetkel ainus riik Euroopa Liidus, kus ei rahastata parteisid riigieelarvest, mis lubab seeläbi poliitikas domineerida oligarhidel.

Haldussüsteemi pidev muutmine, samuti põhiseaduslikud puudused on lisanud Lätis poliitilist ebastabiilsust. Ennekõike mõjutabki majanduskriis halvasti hallatavaid riike, nagu Läti. Ühtaegu peab Läti muutma oma põhiseaduslikku süsteemi, haridus-, tervishoiusüsteemi ning lisaks arendama eksporti, et tagada rahavoogude liikumine. See oleks sisuliselt igale valitsusele võimatu ülesanne. Veelgi enam, seda ei saagi teostada. Lati devalveerimine ei tohiks Veiko Spolitise hinnangul seista enam kaugel, kuid selle teostamisega ei kaasneks kõige paremad tagajärjed. Kui Läti tervishoiu-, haridus- ning siseministeeriumi süsteemi ei reformita, siis Lätile IMF-lt juunis abi ei laeku. See tähendaks ka seda, et riik ei saaks ametnikele palka välja maksta.

Kuidas saab selliste kärbete juures välissuhtlussüsteem toimida? Välisministeeriumis püütakse mingit korda luua, kuid see on poolanarhiline. Palka vähendati 2008. a novembris 20% ulatuses ning sellele lisandub peagi 25% kärbe, seega ühtekokku peaaegu 50%. Klassifitseeritakse I, II ja III kategooria esindused, mille alusel lõpetatakse kriisi tingimustes konsulaatide ning saatkondade tegevus. Selle raames on kaotatud Lissaboni ning Ateena saatkonnad ning arvatavasti lisanduvad neile peagi ka Almata, Taskenti ning üllatuslikul kombel ka Varssavi esindused. Läti välispoliitika erineb paljuski Eesti omast, olgugi et senised peamised eesmärgid on olnud samad (EL, NATO). Euroopa Liitu ja NATO-t vaadeldi mitte kui vahendeid, vaid kui eesmärke - liikmelisuse saamisest edasi poliitikaid ei planeeritud ning usuti hõlpsa elu saabumist õuele. Välispoliitikas peetakse üleatlantilisi suhteid prioriteetseteks. Läti ettevõtteid ning kultuuri, samuti regionaalset koostööd (Läänemeri, sh kaasates Venemaad) tuleb samuti edendada.

Vaadeldes Venemaa poliitikat Baltikumi suhtes, ei seisa Eesti, Läti ja Leedu täieväärtuslike riikidena Venemaa jaoks. Läti on kõige nõrgem lüli Baltikumis. Idanaaber panustas esialgu venekeelsetele erakondadele. Adudes, et see tulemust ei paku, võtsid venelased oma taktika peamise vahendina sihtmärgile võimuerakonnad, siinjuures silmas pidades Rahvaerakonda, mis on andnud Venemaa vastava poliitika muutumisest alates Lätile kaks peaministrit. Venemaa võimumängud andsid ka tulemust - piirilepe Venemaa ja Läti vahel sõlmiti. Gaasipoliitika valdkonnas sooviti Rahvaerakonna juhtimisel Nord Streami torust ühe haru ulatumist Durbe maagaasi väljadeni.

Praegusel hetkel välispoliitikast rääkides seisab Lätis prioriteetsena Euroopa Liidu mõõde. Paraku ei ole senini euroopastumise tendentsi Läti poliitikas märgata, alles nüüd Valdis Dombrovskise valitsuse ajal on see vahest muutumas. Ennekõike praegune sideminister soodustab valitsuse ühe väljundina koostööd ning sõprussuhteid endiste NSVL-i riikidega - Kasahstani ning Usbekistani saatkonnad on endiselt säilinud tingimustes, kus Euroopas olevaid saatkondi on suletud.

Saavutamaks stabiilsust, tuleb esmalt luua riigis ranged põhiseaduslikud piirjooned, misjärel konstitutsioonilisele baasile tuginedes saab arendada edasi poliitilist süsteemi. Lätis on aga iseseisvumise taastamise järgselt toimitud vastupidiselt, pidevalt muutes ning parandades põhiseadust. Nii Eesti kui Leedu lõid taasiseseisvudes uued põhiseadused, Läti aga säilitas 1922. a põhiseaduse. Sellele lisati inimõiguste printsiibid, et saavutada koheselt ÜRO liikmelisus. Vana konstitutsiooniga jätkamist põhjendati Lätis riikliku järjepidevuse katkematusega. Ometi langetati see samm laiaulatusliku ühiskondliku debatita.

Haldussüsteemi printsiipe pidevalt muutes on Lätis lisandunud süsteemilist anarhiat, mille raames on võimaldatud erinevate huvigruppide teineteise vastu mängimist. Haldussüsteemi anarhilisus lubab muuhulgas väljaspool riiki asuvatel huvigruppidel avaldada mõju sisepoliitikale.

Kommenteerides valitsuserakondade toetuse langust, leiab Veiko Spolitis, et parteimaastik on endiselt konsolideerumis- ning demokratiseerumisprotsessis. Nüüd, mil peagi hakatakse erakondi rahastama Läti riigieelarvest, on juba hilja - usaldus parteidele on kadunud. Inimesed pole mõistnud, mida tähendavad demokraatlikud valimised ning demokraatlik kord – ühe V. Spolitise poolt mainitud uuringu kohaselt soostuksid 28% lätlastest autoritaarse valitsusega. Erakonnad pole panustanud ka järelkasvu tagamisse. Europarlamendivalimiste osas ennustatakse kahte kohta (ühtekokku kaheksa) Kooskõlakeskusele (sh sotsialistid, kelle eesmärgiks on taastada sotsialism Lätis), Uuele Ajale ning Inimõiguste Eest Lätis. Seega läheksid pooled mandaadid vene parteidele.

Riiat valitsevad sisuliselt venelased - see on ka loomulik olukorras, kus Riia elanikkonnast on üksnes 40% lätlasi. Läti ei andnud iseseisvuse taastamise järel mittekodanikele õiguse rahvaesindajaid valida ning see on tekitanud neis võõrandumist Läti riigi ja rahva suhtes.

Afganistani missiooni lõpetamise küsimuse päevakorrale kerkimine Lätis on seotud siseministri isikuga ning tema positsiooniga. Siseminister ei oska inglise keelt ning ta lähtus ennekõike emotsioonidest, mis kaasnesid kahe Läti sõjaväelase hukkumisega möödunud nädalal ning oma väljaütlemiste tulemusena kogub ta valimistel ehk ka mõned hääled enam. Tegemist on lühinägelikkuse ja puhtpopulismiga.

Analüüsides küsimust, miks on Eestis Lätist valdavalt mööda mindud, toob Veiko Spolitis välja eestlaste tavapärase suunaseade Põhjalasse. Kui eestlased võrdlevad end soomlastega, siis lätlastele piisab sellest, kui ollakse venelastest paremad. Balti koostöö T. H. Ilvese tõlgendust mööda on negatiivse alltooniga, tuginedes valdavalt halbadele kogemustele ning kollektiivsetele emotsioonidele, nagu okupatsioonid.

Konspekteeris Alexander Lott

On 28th November, the guest lecturer in RSR was Marina Kaljurand who gave lecture on “Cyber Security – challenges and potential responses”. She has served as the Ambassador of Estonia to USA, Mexico, Russia, Kazahstan and Israel. She has also been the Minister of Foreign Affairs of Estonia. Currently, she is a Chair of the Global Commission on the Stability of Cyberspace.

First time when Marina Kaljurand learned about cyber security was in 2007 when Estonia was under politically motivated cyberattacks. Back then she was an Estonian ambassador to Russia and she had to explain what is happening in Estonia – DDoS-attacks. It was important to talk about this because cyber does not have borders and in this field, cooperation is necessary. She said that states are not allowed to take any illegal actions and according to international law they must stop every illegal action that is transiting their country. It was known back then that cyberattacks came from Russian territory – Estonia had all the legal instruments in place, but the will was missing (there was a cooperation between allies but not with Russia).

In year of Snowden’s disclosure, Kaljurand was posted to the US. She said that the US changed a lot during these times and question of trust was the most important. Estonia was the first country to have a bilateral agreement in cyber security with the US and it was used as a hook to bring Obama to Tallinn (he came later, though). For Estonian diplomats, it is very important to represent our country because usually nobody cares about us and many even do not know (still think that we are part of the USSR). That was the reason we had to find our niche – which is cyber (e-lifestyle, cyber security) – and now it opens the doors and starts the conversations.

Currently there are 84 global bodies dealing with cyber security. Marina Kaljurand is the Chair of the Global Commission on the Stability of Cyberspace. At first, they were hesitating to include Russian and Chinese experts but as it is a global commission, they need people from different countries. They also have Jeff Moss and Joseph Nye, also human rights activists, and civil society experts. Commission is a multistakeholder. Governments need to cooperate in order to be successful because there are a lot of actors in cyber area. There is an ideological division in between of how the ICT is seen – one side (especially the West) sees it beneficial (lets do it!) and another (i.e. Russia and China) side sees the use of the ICT as interfering (colour revolutions, influencing internal politics). It is difficult to cooperate between two divisions.

Cyber is not only for IT geeks, there are so many fields – diplomacy, international affairs, law, etc. For Kaljurand, cyber security is about stability, it is an open, secure, stable, and accessible Internet. 65% of people are not online yet, they are to join us and we need to have stable and secure Internet. She said that we have to raise the awareness to countries who have no idea what is happening in cyber field. Thus, although she had no idea what all the 84 bodies are doing, she was happy that there are so many of them who are raising the awareness.

In 2013, it was decided by the UN GGE that international law applies to cyber space. The question is about how (jurisdiction and sovereignty). When is the sovereignty of a state violated (for example, in case of malware or when somebody really dies because of a cyber-attack?) UN is the only global organization, but it is from the 1940s. UN will never agree on everything, thus we need a division of like-minded states who have the same understanding and norms on how to behave in cyber space. For example, norm is that it is not okay to attack financial institutions during the peace time. Every country should be interested in having common norms, but it is not possible to agree because of the ideological divisions. If UN cannot work on that, then a group of likeminded countries can. Other bodies are the EU and NATO and both have its roles, for example, cyber is the 5th domain of operations (in addition to air, space, land, maritime). There is a NATO Centre of Excellence in Tallinn. The aim of cyber stability is to avoid misunderstandings (confidence building is getting people together, OECD is doing an excellent work there).

Kaljurand also spoke about Estonia’s e-voting. She used Hack the Pentagon – hackers were asked to hack a system to find vulnerabilities – example and she wants to do the same in Estonia with e-voting. She believes that we have a good system but there is so much criticism from abroad and we need a PR-event - Hack Estonian e-voting. We need international hackers for that. Government is not ready yet but she is still convincing it. We need to face challenges but not to step back. It may happen that people perceive it as negative PR (hackers are hacking Estonia) but we need to explain a lot what are we doing and why. We were lucky to have an ID-crisis in 2017 because we started to feel ourselves too comfortable.

What is the future of UN GGE? Has it failed because in the last meeting the participating countries did not reach a consensus?

Internet of Things, terrorism, international law, norms, confidence building measures, capacity building – GGE is looking these five fields. GGE was supposed to write a report (goal was not to go back from what was agreed two years earlier). Kaljurand does not think that coming years show a will of agreeing on something, she said that coming years will be for educating.

She also said that we need to start asking something for return. For example, if some country wants assistance in e-taxation, then it must make a political statement (international law applies to cyber space or a statement about human rights). If a country is not willing to make a statement, then it should ask for an assistance from some other country.

How to deal with Russia and China?

She has no answer to that. Balkanization of Internet (different countries have different Internets). She does not see that we could find common ground with China or Russia because of the big ideological differences. It may happen that states reach the point where they agree that cyberattacks are not okay. 2007 nobody died, it was just humiliating. All the cyberattacks have been kind of mild but if cyber 9/11 happens then the world would come together, and states would have more will and intentions to agree on some rules. It is a grey zone if you do not have rules. People get to together usually when something bad happens, it has not happened with cyber yet.

Tech-people can do attribution, but it has a political dimension as well, as it depends on the politicians (do they have the courage to say it out or not). She referred to former Minister of Defence Jaak Aaviksoo who said that we did reasonable attribution and our conclusion is that when somebody does everything like a dog then most probably it is a dog. Attribution is a political question and increasingly states should say that they were attacked by this or that country.

You can buy cyber weapons from the black market but it’s too primitive. It will change with Artificial Intelligence (AI) and internet of things, it will be cheaper for terrorists. So far it has not been used. KRATT – Estonian law on AI (obligations, responsibilities). Finland, company who has AI in its board, EE-FIN are competing on who will have the law first.

Why are there so many diplomatic efforts (84)?

She does not know what all of them are doing. On the one side, it is good that so many institutions are discussing cyber security. 2004 or 2007 nobody was discussing cyber but today everybody is discussing it. Her commission tries to look at what others are doing. It is good to have so many even if they duplicate. It is important to discuss and educate people.

Cyber security is connected to open internet. Are the EU and US values the same if something goes south?

US is very vocal about open internet, freedom of the Internet. They are strong supporters of human rights online and open internet. There are differences how countries see intelligence etc but basically, we are on the same side. We may disagree on small things, but we share the same principles and understanding.

Could you elaborate more on EU’s role (EU diplomacy toolbox) concerning cyber security?

Cyber diplomacy toolbox – if something happens how do we react. International law allows retaliation. We have regulations. What are the measures in case of cyberattack against a member state? All the rules apply to cyber security (political statements, sanctions etc). The same as the EU has done in the case of Crimea. In the EU it is easier than in NATO. In NATO, there is no mechanism of what to do in case of an attack.

However, there is a problem with the EU and overregulation - EU is very happy when it can regulate something. EU is not a single market, with cyber it is more complicated, there are more regulations. Some regulations are needed because you need to have some frames. You have to know what is allowed and what is not. It is difficult to find a balance.

How Is the cooperation with industries?

Estonia is cooperating pretty well with the industries. All industries (Microsoft, Facebook) complained that governments were not cooperating enough. Industries have ideas. States will not give away authority on retaliation, attribution etc. It is about attitudes (I know how to do my job!). Governments are starting to understand that they can’t do anything without industries. In the end, they have IT-nerds, governments cannot afford them. Hackers are going to school and teach cyber hygiene to students. Teachers were negative until they started to cooperate with the policemen. She said that hackers despite their image are not bad guys.

How much is Estonia an ideal case? How to implement it to other countries?

Estonia is doing well. Other countries need to find what is suitable to them. They don’t need to copy; every country (state) can find something what is interesting to them. Estonia needs to introduce what we are doing and urge others to find what is interesting to them. You can always do the same thing but with going around the corner.

Konspekteeris Kert Ajamaa