05.04 Martin Hurt

Ants Siim ja Jakov Saltõkov: Kokkuvõte Martin Hurda loengust

Teisipäeval, 5. aprillil käis Rahvusvaheliste Suhete Ringile loengut pidamas Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Martin Hurt, kes rääkis teemal "Euroopa riikide kaitsevõime ja sellealane koostöö".

Rahvusvahelise Kaitseuuringute keskuse teadur Martin Hurt lubas keskenduda oma ettekandes järgnevatel teemadele: Euroopa Liit vs ülejäänud maailm ja Euroopa koostöövormid militaarvaldkonnas. Hurt pole viimastel aastatel tegelenud Euroopa kaitsekoostööga, seega rääkis ta sellest, mis tal mõne aasta tagusest ajast meeles oli.

Euroopa Liidul on maailma suurim SKP. EL on maailma suurim importija-eksportija – seega palju huvisid maailmas. EL, kus on ca 450 miljonit elanikku, toodab ligikaudu veerandi maailma SKP-st. Ca 18% terve maailma kaitsekulutustest teeb EL. Varem oli tema osakaal siiski suurem: külma sõja järel tõmmati sõjaväe osas koomale, keskenduti majandusele, haridusele jne. 2007. aastaks oli seis selline: 2,7% maailma riikide SKP-st kulus riigikaitsele, NATO liikmetel keskmiselt 2,8%, NATO Euroopa liikmetel keskmiselt 1,7%, USA kaitsekulutused olid suured - 4,9% SKT-st. EL-i liikmed NATO-s kulutasid SKP-st ainult 1,5% sõjandusele. Euroopa riigid ei taha reeglina sõjandusesse eriti panustada (näiteks Saksamaa on väga patsifistlik). Ka Jaapani kaitsekulutused on väga väikesed (Jaapani sõjaväe nimi on „Japanese Self-Defence Forces“ – eriline nimi, mis viitab rahumeelsusele, ajaloolised põhjused selleks on üldiselt teada). Siiski osalevad jaapanlased tsiviiljõududega Afganistani missioonil.

USA ja Aasia sõjalised kulutused on viimastel aastatel kõige rohkem kasvanud. Nagu juba öeldud, Euroopa investeerib enda ressursse mujale. 2/5 suhe Euroopa/USA (kaitsekulutuste suuruse vahekord), SKP suhtes 1/3 (ehk siis USA kaitsekulutuste osakaal SKP-st on võrreldes Euroopa Liiduga 3 korda suurem). Tõsiasi on, et Euroopa kaitsevägedes teenib rohkem inimesi kui USA armees. Põhjuseks on Euroopa riikide suveräänsusvajadus, tahetakse teatavat sõltumatust. Teiseks põhjuseks on see, et Euroopas on tööturg reguleeritud – nö võimatu (või väga raske) on inimestest lahti saada (kinnipandud väeosa hingekiri püsib isegi väeosa praktilisel likvideerimisel, seega väeosa pole, aga ametimehed on – Portugalis juhtus midagi sarnast). USA varustab oma sõdureid moodsa ning kalli varustusega ja panustab vähestele, sõdurite kvaliteet on võrreldes Euroopa sõduritega kõrgem (ühte isikusse investeeritakse Ameerikas rohkem vahendeid).

Koostööformaatidest viimase 60 aasta jooksul: NATO – 28 liikmesriiki. EL – 27 liikmesriiki, samuti teatav koostöö. Regionaalne koostöö – Põhja-Euroopa koostöö on tihedam kui lõunal reeglina, samas põgenike küsimus paneb lõuna riigid koostööd tegema. Veel üks oluline koostööformaat: territoriaalsed suhted (nt Prantsuse-Saksa pärast II maailmasõda – neil on isegi tänapäeval ühisüksuseid). Bilateraalne koostöö on oluline – annab konkreetsuse.

Alates 2003. aastast on EL-il oma sõjaline strateegia järgnev: 60 päeva jooksul 50-60 tuhande mehe suunamine vähemalt aastaks vajalikku kohta. Selle väljatöötamisele avaldas mõju ka Balkanil toimunud sõjad 90ndatel, milles toimunud jõledusi oleks kiirem reageering suutnud kindlasti vähendada. EL on siiski rohkem lepitaja funktsioonis. Elevandiluurannikul toimuv on tegelikult palju verisem konflikt kui Liibüa oma, sinna EL-i riigid tõenäoliselt ei kipuks, sest puuduvad huvid – pole naftat jne. Kurioosum - serblased said Gaddaffilt toetust omal ajal, seetõttu on serblastel facebookis sait Gadaffi toetamiseks (u 60 000 liiget). Soome ja Rootsi nt saavad kriisikolletes oma headust näidata ja rahumeelsed välja paista (lepitavad, kutsuvad mõõdukusele jne). EL-is puudub kollektiivkaitse (samas on nö kriisiabi kohustus) kohustus erinevalt NATO-st. NATO liikmesriigid eelistavad reeglina hoida oma üksuseid NATO käsutuses mitte EL-i.

Pärast Iraagi missiooni Eestil USA sõduritega ühisoperatsiooni pole, u 85-90% kaitseväelastest on meil siiski NATO all. Eestlaste ja brittide koostöö pole väga hea olnud, eelistaksime olla Afganistaanis USA all (ümbermäng pole eriti hea, põhjendus, et britid on halvemad ei ole piisav ja kõlab halvasti) ja seeläbi osaleda ka NATO operatsioonis. Prantslased on USA suhtes skeptilised, Saksamaa patsifistlik, Britanniaga oleks hea koostööd teha, seega mingid plussid on nendega koos tegutsemisel. Eesti sõjaväelastele meeldiks tõenäoliselt koostöö prantslastega, britid ei meeldi eestlastele nii palju.

Euroopa Liit viib läbi operatsiooni „Atalanta“, see on mõeldud Somaalia sarve piirkonna veeteede avamiseks ning sealse konflikti mahendamiseks - sellised ettevõtmised EL-ile meeldivad (seotud majandusega, mitte etnokonflitidega jne). On sõlmitud ka Berliini lepe, mille sisu lühidalt on järgnev: kui NATO otsustab mingi asjaga mitte tegeleda, siis EL saaks sarnaste õigustega ülesande üle võtta.

NATO-l on seirevõime ja staap, millele saab üksusi külge pookida. Euroopa Liidu sõjaline koostöö hakkas ilmnema pärast külma sõja lõppu, 2004. asutati EDA (European Defence Agency), mille eesmärgiks on arendada välja sõjavõimeid, üldine koostöö, varustusalane koostöö, kaitsetööstuse tugevdamine. Teaduse ja tehnika alast koostööd initsieerib USA. Eesmärgiks on panna Euroopa tehnoloogiasse rohkem panustama.

Ida-Euroopas on kaitsetööstustehnika välja arenenud just külma sõja aegadest. NSVL viis aga 1990. aastatel oma vana sõjatehnika Baltimaadest välja. Eestis ei säilitatud vana vene kaaderväge, uut personali koolitati välja nullist. Samas vanema põlvkonna eesti ohvitserid, kes teenisid NLiidu armees on seda rikutumad, mida kõrgemal positsioonil nad asuvad. Selle põhjuseks on kahjuks Eesti Kaitseväe stiil ja kultuur, mis on endiselt autoritaarne nagu ka 15 aastat tagasi. Saadame oma noored välismaale moodsat sõjatehnikat õppima, tulles tagasi Eestisse on nad silmitsi olukorra ees, kus vanade vaadetega ülemus jääb ikka ülemuseks.

Miks me ütleme jätkuvalt kategooriliselt ei poolmuidu kaubale – nagu kasutatud tankidele. Oleme olukorras kus meil on läbi mõtlemata, mida me nende tankidega peale hakkame. Peaaegu tasuta tanke on võimalik saada igast maailma nurgast, konks on aga selles, et sellega kaasas käiv tehnika nagu sillatehnika, õhutõrje on üsna kallis. Eelkõige on vaja koolitada personali, kuna ei saa ju osta uusimat tanki, kui seda keegi juhtida ei oska. Samas võiks väljaõppe eesmärgi raames liisida 5-10 tanki või soomukit. Aastal 2009 nägi Eesti 10-aastane arengukava tanke nimekirja lõpus, olulisemad on luurevõime, juhtimisvõime arendamine. Siinkohal peab Eesti mõistma, selleks et edukalt vastu panna „rahuvalvaja üksusele“ (Venemaa Vene-Gruusia sõjas) pole tarvis lääne uusimat tehnikat. Afganistani sõjas on eestlaste kasutatav tehnika meie enda oma, mida oleme sisse ostnud, mitte tasuta saanud.

NATO-l oli välja arendatud kooperatiivsed koostööformaadid külma sõja ajal. Sõja puhkedes teadsid sakslased, norralased, hollandlased kindlalt mida teha. Seda kutsutakse vägede planeerimiseks. Külma sõja ajal kui ka tänasel päeval Afganistanis on oluline, et liitlased kasutaksid sama tehnikat, laskemoon ning kütus sobiks kõigi maade sõiduvahenditele. Afganistani sõda on aga kujunenud keerulisemaks kui Iraagis, kuna inimesed ei oska lugeda. Piltlikult öeldes valitseb Afganistani õhuväes olukord, kus personalile tuleb selgeks õpetada kirjutamist ja lugemist. NATO jaoks on reaalne oht Iraani poolt tulenev, kui viimane peaks otsustama hakata tuumapommidega pilduma Kreekat ja Türgit. NATO tähtsus maailmas: peaks olema suuteline osalema 3 suures operatsioonis (nagu Afganistanis) ja 2 väikeses operatsioonis (nt Kosovo) samal ajal. Seda võimekust kahjuks pole. Praegusel ajal on keeruline uut sõda uues kohas alustada, eeldab eelkõige poliitilist tahet. Seetõttu oli ka küsimärk, kes Liibüasse maaväega sisse minna tahab. Ega väga nagu ei tahakski keegi minna, aga pommitada võiks ju ikkagi. Afganistani sõda hakkab aga üle pea kasvama ning vajatakse pausi hingetõmbeks, liitlasväed on mõelnud väljatulekule. Afgaanid ise aga paluvad edasi jääda, kuna vastasel juhul kukub kõik kokku.

Sõjalised varustushanked – praegu ühishange rootslastega, hangime varustust oma kontingendile, kuna seeläbi tuleb tükihind odavam. Rootsis tehaksegi vaid ühishankeid. Euroopas on palju instituute mis uut sõjatehnikat välja nuputab. Peaks aga hoopis tegema tihedamat koostööd riikide vahel, et mitte teha topelt. Eesti puhul on aga probleemiks, et ei osata defineerida, mis laadi sõjaväetehnikat me vajame.

Konspekteerisid Ants Siim ja Jakov Saltõkov